"2009. aastal tahtis Levadia mind palgata duubeltiimi peatreeneriks. Ütlesin toona küll ära, aga samas ütlesin, et ühel heal päeval ma tulen. Viktor Levada tuletas seda mulle hiljuti meelde, tal oli see hästi meeles. See oli ju üle 15 aasta tagasi! Aga selline see elu on!"

• Lugu ilmus esialgselt aprillikuu Jalkas.

Endine Eesti koondise peatreener Karel Voolaid on mõningase pausi järel Eesti jalgpallis tagasi ning töötab alates sellest hooajast FCI Levadia abitreenerina. Intervjuus Jalkale räägib Voolaid nii üleminekust peatreenerist abitreeneriks, vahepealsetest tegemistest Lätis kui ka oma tööst Levadias.

Rääkisime sinuga viimati Jalka tarbeks 2021. aasta alguses, kui olid just koondise peatreenerina töö lõpetanud ning lahkusid seejärel ka jalgpalliliidu koolitusosakonnast, kus olid pikalt töötanud ja mille ülesehitamisel suurt rolli mänginud. Ütlesid toona, et saad aja pisut jalgpallist eemal olla ja vaadata, kas käed hakkavad sügelema. Paide peatreeneriks asusid sa alles 2022. aasta alguseks. Milline sinu 2021 välja nägi?
Heas mõttes sai tagasi vaadata, mis kõik tehtud on ja millised eesmärgid endale uuesti püstitada. Ei olnud sellist tunnet, et jalgpalliga oleks kõik või tahaks kuidagi jalgpallist ära. Mul sündis laps, sain koos perega olla ja vaba aega nautida. Varem ei olnudki mul puhkust üle mõne nädala või äärmisel juhul kuu aja olnud. Tõesti oli hea puhata! Sellist tunnet ei olnud, et peaks ruttu tööle tagasi minema. Oli ilus aeg nii iseenda kui perega olemise jaoks. Kui Paides alustasin, tundsingi end täiesti värske ja puhanuna, energiat oli väga palju.

Paidega alustasid 2022. aastal – hakkasid sa 2021. aasta teises pooles ise kompama ja maad kuulama, et mõni töö ette võtta?
Ma ei saa kõigi eest rääkida, aga Eestis ei ole üldiselt treeneritel agentide kultuuri ehk meil ei ole inimest, kes hakkaks kohe meie eest mingisuguste järgmiste sammudega tegelema, kui tööta jääd või omal valikul kuskilt lahkud. Lasin olukorral olla ja juba enne seda, kui ise kuskilt uurima hakkasin, võttis Paide millalgi hooaja lõpus minuga ühendust.

Olid sel hetkel Eestis treenerina saavutanud justkui lae – meeste A-koondise peatreenerist prestiižsemat treeneriametit siin pakkuda ei ole. Kui lihtne või keeruline oli sel hetkel järgmise töökoha peale mõelda?
Treeneritel on meil väga erinevad lood. Mõni teeb väga pikalt eri klubides, erinevates rollides või peatreenerina pikki aastaid karjääri ja siis jõuab mingisse punkti, kus tuleb mõelda, kuidas edasi – kas Eestis on ring peale tehtud. Minul käis see koondiste kaudu, olin aastaid noortekoondistega töötanud ja töö mõne klubi juures jäi päris kaugele minevikku.

Kui Paidest rääkida, siis minu jaoks oli see ju kasvatajaklubi – motivatsioon sinna oma ideid ja teadmisi realiseerima minna oli suur ja midagi rasket selles otsuses küll ei olnud. Ma ei tea, kas mõne teise klubi puhul oleks olnud teisiti.

Paides töötasid peatreenerina lõpuks poolteist aastat. Selle aja sisse jäid klubi ajaloo esimesed trofeed (karikas ja superkarikas) ja Konverentsiliigas kolmandasse eelringi jõudmine, aga A. Le Coq Premium liigas suurt edu ei tulnud – 2022. aastal jäite kolmandaks, kuid kaotasite ülivõimsale FC Florale 32 punktiga, 2023. aasta esimene pool aga ebaõnnestus ja sinu lahkumise ajal maikuus oli Paide tabelis alles seitsmes. Milliste mõtete või tunnetega sa sellele ajale tagasi vaatad?
Esimese aasta lõpus oli see isegi kuidagi etteaimatav – mäletan, kuidas rääkisin treeneritega ja ütlesin, et 2023 tuleb päris raske. Tunnetuslikult oli komplekteerimisest ja teiste võistkondade seisust ülevaade olemas ja selline ettekujutus tekkis juba kuidagi enne hooaja algust.

Kui tagasi vaadata, olid minu enda ootused võistkonnale väga suured, aga ma arvan, et klubi omad olid ehk isegi natuke liiga suured. Kui kõik klubi sees julgevad kõva häälega välja hõigata, et tahame meistriks tulla, siis tõenäoliselt on vastav reaalsus ka olemas, aga Paides seda tunnetuslikult polnud. Kalju, Flora ja Levadia ütlevad seda igal aastal kõige selgesõnalisemalt välja, aga Paide ei saanud kuidagi üle selle kivi, et see välja öelda. Kui see välja öelda, siis peavad reaalsuses ka komplekteeritus ja kõik tingimused sellele vastama, see ei saa olla ainult sinisilmne unistus. Ma arvan, et Paide on kogu aeg vaikselt sinnapoole liikunudki, et seda järjest kõvemini välja öelda, aga päris nii ju ei ole, et keegi lööks rusika lauale.

Kuid ma ei kahetse midagi, jäin lõpuni iseendaks ja oma arusaamistele, väljaütlemistele ja põhimõtetele truuks. Siis ei ole võimalik hiljem midagi kahetseda, isegi siis, kui asjad ei lähe nii, nagu planeeritud. See on üks osa meie tööst.

Kas sellest oli midagi õppida? Kindlasti, aga tippjalgpallis juhtub väga harva, et samasugune olukord kordub. Klavan lõpetab, vanemad mängijad on järsku liiga vanad ja noored ei jõua ruttu peale kasvada, igasuguseid nüansse võib välja tulla. Töömetoodikas me suurt ei muutnud, tahtsime kahe aasta vahel natuke vinti peale keerata, rohkem ja paremini treenida, aga ma ei usu, et see oleks tagasilöögi põhjus olnud, sest me ei tõstnud koormusi kaks korda suuremaks, vaid marginaalsete protsentide haaval. Lõpuks ei jooksnud meil asjad paika, teistel jooksid aga vaat et pareminigi, kui nad ise oskasid oodata.

Haput maitset klubi juhtkonna või mängijate suhtes sulle suhu ei jäänud?
Kui millegi pärast pettunud oled, siis tavaliselt tuleb sellest üle olla. Ma ei tunne, et midagi oleks valesti tehtud. Treeneritena teeme ju samuti valikuid ja otsuseid selle põhjal, mis sel hetkel kõige õigem tundub. Klubi juhtkond teeb samamoodi. Ei ole mõtet olla pettunud selles, et nemad tahavad oma projektidele või eesmärkidele head. Treener võib ka vahel mõne mängija algkoosseisust välja jätta, sest tunneb, et see on võistkonnale parem.

Õigus olla pettunud on samuti meil. Meil on ju oma nägemus, kuidas kurssi muuta. Vahel vajab see rohkem aega, aga seda ei pruugita alati anda. Ma ei ole nendes otsustes pettunud, need käivad asja juurde.

Paidest vallandati sind 2023. aasta mais. Pärast seda kadusid sa Eesti jalgpalliavalikkuse jaoks natukeseks ajaks justkui radarilt ära. Ühel hetkel tulid teated, et sind on nähtud Lätis.
Alati võib hüpata kuskile järgmisesse projekti, aga konkreetset varianti ei olnud ja otsustasin suveks aja taas maha võtta, et vaadata, mis saab. Vajadust kuhugi kohe kiirelt joosta ei olnud ja selliseid kokkuleppeid ka polnud, et Karel, kui vabaned, anna kohe märku. Paar pakkumist peamiselt noortejalgpalliga seoses küll oli, aga välistasin need, sest need ei olnud ajakriitilised ja neil, kes pakkumised tegid, ei jäänud ka minu ei-sõna tõttu elu seisma.

Korra oli vaja ka enda jaoks asjad selgemaks saada – olin viimastel aastatel olnud seotud tippjalgpalliga ja tahtsin pigem seda teed jätkata. Kui oleksin laste või noorte peale tagasi läinud, siis oleks see pidanud olema tõsine otsus, et ma ei tahagi enam tippjalgpalli tagasi minna. Siis oleks ju olnud õhus variant, et kahe kuu pärast ütlen, et aitäh, mulle tehti nüüd kuskilt hea pakkumine ja ma nüüd lähen. See otsus vajas pikemat seedimist.

Läti teema on tegelikult see, mida väga paljud Eesti treenerid võiksid teha, aga neil ei ole alati sellist võimalust, et on mõnes välisklubis töötav kontakt ja vaba aega. Lätis käis hooaja teine pool ja minu vana tuttav ja kolleeg Simo Valakari oli parasjagu sealse kõrgliigameeskonna Auda peatreener. Temaga oli selline huvitav lugu, et kui mina olin 2009. aastal TPS-is Pasi Rautiaineni abitreener, siis Simo tegi parasjagu mängijana seal karjääri viimast hooaega. Kuidagi tekkis meil selle pealt kontakt ja suhtlesime aastaid. Eelmise kümnendi keskel tahtis ta mind Seinäjokisse abitreeneriks tuua, aga mina olin toona vist Eesti U21 koondise peatreener.

Ühesõnaga – meil oli varasemast kontakt olemas ja ühel hetkel ütlesin talle, et tahaksin talle Riiga külla minna ja vaadata, kuidas töö läheb ja mis seal toimub. Sellest väikesest külaskäigust sai lõpuks põhimõtteliselt pool aastat – mulle tehti seal kõik aknad-uksed lahti, olin nagu täisväärtuslik meeskonnaliige. Hakkasin Simot aitama mänguanalüüsidega, mis oli tol hetkel neil pisut katmata valdkond. Ma ei tahtnud teda pinge alla panna, sest seal olid kõik eelarved juba tehtud, nii et ma ametlikult sinna tööle ei läinud, aga klubi aitas mind paljude asjadega. Sisuliselt kaks nädalat hiljem sõitsin näiteks Auda eurovastast Trnava Spartakit analüüsima, loomulikult kompenseeriti mulle lennud, majutused ja kõik muu.

Minu jaoks oli see kõik justkui väike praktiline koolitus, võtsin endale aja, et selle kultuuriruumiga tutvuda. See oli väga-väga-väga tore aeg, nende inimestega tekkis hea keemia. Hooaeg läks väga edukalt, saime kolmanda koha ja teenisime taas eurokoha. Sain isegi pronksmedali ja käisin võistkonnaga hooaja lõpetamisel. Tegelikult oligi plaan samas klubis jätkata, aga viimasel hetkel hakkasid vangerdused juhtuma: Simo siirdus hoopis Riga FC peatreeneriks ja see lõi kõik plaanid pea peale. Virvarr kestis nii kaua, et mina liikusin Riga FC-sse alles pool aastat hiljem.

2023. aasta teise poole jagasid seega kuidagi Eesti ja Läti vahel? Kuidas see välja nägi, kui sa klubis tegelikult ametlikult ei töötanud?
Vastavalt olukorrale – olin seal nädal aega, vahel neli-viis päeva. Ja treeningutel olin isegi väljakul olemas. Mitteametlikult aitasin kolleegi nii hästi kui võimalik ja sain vastu hea praktilise kogemuse. Võib tunduda sürreaalne, aga ju saab nii ka elada. Minu jaoks oli see väga huvitav periood.

2024. aasta esimesel poolel sa siis Riga FC-ga seotud ei olnud?
Olin nii palju seotud, et tegin analüüse, aga kontakt oli otse Simoga, mitte klubiga. Klubi muidugi teadis, et ma olen seal kõrval ja aitan. Ühel momendil olime peaaegu juba otsustanud, et hea küll, sellest vist asja ei saa ja pole mõtet sellega oma pead vaevata, ning hakkasin juba välismaal muid kontakte proovima, Eestist oli ka natuke huvi. Mingid asjad hakkasid juba üsna konkreetseks minema, aga ühtäkki läks ka Riga hästi konkreetseks ja siis olingi sealse ratta peal tagasi. Sarnaselt Audaga, aga siis juba ametlikult.

Sinu liitumisest Riga FC-ga anti teada sinu sünnipäeval, 4. juulil 2024.
Siis oli juba klubi initsiatiiv, et nüüd on neil mind päriselt kohapeal vaja. Enne seda oli olnud suur Riia derbi RFS-i vastu, mille tulemusest sõltus, kas Simo jätkab klubis või mitte. Kuna jätkas, siis kuidagi sellega seoses tehti ka käik minu palkamiseks.

Varem olid olnud pikalt peatreenerina ametis, sellest ajast peale aga abitreenerina. Oli see teadlik valik järgmised sammud abitreenerina teha või mängisid asjaolud selle lihtsalt kätte?
Meie elu on selline. Üldse mitte mingite negatiivsete tunnetega – tõenäoliselt ei olegi minu kaliibriga treeneril võimalik Riga FC peatreeneriks saada. Sellised on seal hoiakud Eesti treenerite suhtes. Minulgi oli kõvasti tõestamist, et näidata, et mul on kvaliteeti.

Oli valida, kas teha tööd tipptasemel ja teha sammuke lähemale Euroopa tasemele või seda tööd mitte teha ja oodata mõnda kohta peatreenerina. Minu jaoks oli see täiesti teadlik valik – Audast liikus ka mitu treenerit Rigasse üle, nende inimestega töötamine andis nii palju energiat. Mõnikord võib see töö olla isegi parem, huvitavam ja väljakutsuvam kui peatreeneri amet. Klubis on mul ju abitreenerikogemust rohkemgi kui peatreenerikogemust, pidi lihtsalt mingid asjad meelde tuletama. Kohanemisega pole mul enda teada kunagi probleeme olnud.

Läti tippklubide rahalisest võimekusest on Eestis räägitud viimasel ajal igasuguseid lugusid. Milline oli sealne reaalne pilt – mille poolest olid asjad seal meie tippklubidega võrreldes paremad ja kui palju paremad?
RFS-i köögipoolest ma detailselt rääkida ei oska, aga tean näiteks seda, et kui Riga FC värbab kergekäelisemalt, rohkem mängijate CV-d arvestades ja pigem kallimaid mängijaid, siis RFS loeb hoolega iga kopikat ja skaudib põhjalikumalt. Finantsilise võimekuse poolest on mõlemad oma riigis suurklubid, kõik elementaarsed ja lihtsad asjad on hästi paigas. Nende asjade pärast ongi kohe nõudmised nii mängijatele kui treeneritele väga suured. Palganumbreid hoiti küll väga konfidentsiaalsena, aga nii palju kui selle ümber suminat kuulsin, siis need olid mõnel puhul ikka suisa kosmilised. Isegi kui need natuke väiksemaks mõelda, tunduvad need ikka absurdselt suured! Aga võimalused olid sellised. Millegagi vinti üle ei keerata, aga kõik elementaarsed asjad, toitlustus, treeningbaas, kõik muu, on täpselt nii heal tasemel, kui Lätis saab olla.

Mis puudutab igapäevatööd, siis meil ei olnud töömuresid. Praegu Levadias ka ei ole, aga sealsed standardid ja nõudmised on ilmselt veel millimeetri jagu suuremad. Kui läheksime praegu Riga FC-ga eurosarjas kokku, siis mõlemad tahaksid võita, mõlemal on kõrged standardid, aga ühel on mängijate palgad ja eelarve meeletult palju suuremad. Ma ei saa öelda, et Levadial ei oleks võimalust, aga näiteks RFS on tõestanud, et neil on pikki aastaid käinud vundamendi ladumine, et Euroopas edukas olla.

Eelmise aasta oktoobris tegi Valakari Riiast sammu edasi Šotimaale, kus sai St Johnstone'i klubi peatreeneriks. Kas oli õhus ka variant, et lähed temaga sinna kaasa?
Selleteemalist konkreetset juttu meil ei olnud. Simo teadis, et mul on õhus variant Levadiaga liituda, sest 2024. aasta alguses olin juba nendega kontaktis. Tean ka tausta, sealseid olemasolevaid treenereid ja täidetud-täitmata rolle, ilmselt ka eelarvelisi küsimusi. Lõpuks sel teemal meil jutuks ei läinud.

Kas Valakari lahkumine tähendas sulle ka automaatselt Läti-seikluse lõppemist või oli sul võimalus sinna edasi jääda?
Tulin sealt samuti kohe ära – mul oligi lepingus punkt, et kui peatreener lahkub, siis lahkun ka mina. Klubi jaoks oli see aktsepteeritav ja küsimusi ei tekkinud. Võibolla kui nad oleksid väga tungivalt palunud, et nad kuidagi ei saa, siis küll, aga neil tegelikult jagus treenereid ka pärast meie lahkumist.

Kuidas tekkis sul kontakt FCI Levadiaga? Kas pakkusid ennast ise või otsiti sind üles?
Jällegi, mul isiklikult agenti ei ole ja kui võimalused läbi sirvida – kui tahad kodus Tallinnas elada ja mitte liiga palju reisida, siis variante on ühe käe sõrmedel. Ja neist mõni on selline, kus tead juba eos, et see ei ole võimalik. Levadiaga võtsin ühendust omal initsiatiivil, suhtlesime Andrei Leškiniga, aga see oli eelmise aasta alguses, kui mul oli ka Riga FC küsimus õhus. Sel hetkel sellist konkreetset rolli, mida ma Audas ja Riga FC-s täitsin, Levadial otseselt pakkuda polnud. Aga jutt jäi selline, et räägime pärast hooaja lõppu uuesti, sest tipptasemel võivad asjad kiiresti muutuda.

Sügisel tekkis uuesti võimalus ja siis läks asi juba konkreetsemaks. Suhtlesin mitu korda Mõhhail Gulordavaga, kellega saime selge pildi, millised on minu oskused ja võimalused. Kohtusin Curro Torresega, rääkisime korra asjad läbi, aga see oli hooaja lõppfaas ja treenerid läksid pärast seda pikale puhkusele. Eks nad selle ajal seedisid ja suhtlesid omavahel. Minul oli sel ajal võimalus tegevjuhiks määratud Jevgeni Gurtšioglujantsiga suhelda ja oma nägemus selgeks teha. Muide, fitnessitreener Dmitri Kovt tegi kunagi minu käe all Nõmme Kaljus oma meistriliigadebüüdi!

Neile võibolla kõlas esialgu kahtlaselt, kas olen võimeline selles rollis tegelikult ka töötama, aga minu jaoks oli pilt selge, et mul ei ole probleemi neid asju teha, Curro Torrese ja abitreener Jose Soto alluvuses töötada ja ennast selle juures hästi tunda. See oli pikalt läbi mõeldud otsus.

Mainisid nii peatreeneri kui esimese abitreeneri Soto alluvuses töötamist. Oled seega teine abitreener? Millised su täpsemad ülesanded on?
See hierarhia on pigem enesestmõistetav, tegelikult ei käituta ju nii, et oodatakse ainult ülevaltpoolt tulevat käsku, vaid kogu töökeskkond on väga positiivne. Kõik teame, mida tahame, ja pingutame selle nimel. Omavaheline koostöö ja klapp on väga hea.

Töömahu poolest on minu peamine ülesanne eelkõige meie võistkonna analüüsimine. Vastaste skautimine on olulisem siis, kui tegemist on tundmatute vastastega, näiteks eurosarjas, aga siin on treenerid tööl juba kolmandat aastat ja kodustest vastastest on neilgi juba päris hea ülevaade olemas. Number üks on see, kuidas meie oma asja teeme – meil on suured eesmärgid ja teatud standardid, nägemus, millele peame vastama ja kust ei tohi kõrvale kalduda. Lisaks peame enne suviseid Euroopa lahinguid proovima oma taset veelgi tõsta.

Seega on fookuses meie enda tugevused, liikumised, ründamine ja kaitsmine. Ka trennis ette tulnud momentidest saab teha lühemaid ja pikemaid kokkuvõtteid, esitada neid treeneritele ja märgata mängudes detaile. Kogu nädala sees on palju infot, mis käib läbi, samuti ka võimalikult palju olulist infot vastaste kohta. See peab olema ajaliselt lühike, aga samas treeneritele võimalikult kasulik.

Mina jälgin rohkem neid mängijaid, kes on seotud meie rünnaku ja ülesehitusfaasiga, võimalike väravate löömisega. Fookuses on mängijad, kes võiksid olla tulevikus müügiartiklid – neid tuleb viia samm-sammult edasi, leida neile õiged harjutused, õiged lahendused, õiged tekstid ja videod, mida neile õigel hetkel ette sööta. Töö on väga huvitav!

Väljastpoolt tundub juba puhtalt taustajõu suuruse pealt, et Levadia võtab jalgpalliklubi ajamise asja tõsisemalt kui ükski teine klubi Eestis.
Paides on rohkem! (Hakkab korra kahtlema ja näppudel füsioterapeute ja treenereid kokku lugema – toim.). Ma just ükspäev mõtlesin sellele... Ahaa – neil on ju videoanalüütik, meil ei ole!

Samas on teil kontoris rohkem taustajõude.
Seda küll. Aga videoanalüütikule saad anda mingeid ülesandeid, ta aitab otsesemalt meeskonnale kaasa. Minu töö on ka mõnes mõttes selle videoanalüütiku oma sarnane. Ma ei ütle, et Levadial oleks hetkel sada protsenti sellist inimest juurde vaja, aga võimalik, et mingil hetkel tehakse selline samm, et keegi veel tuua. Praegu on ootused ja nõudmised sellised, et taustainfo kogumise ja videoesitlustega saame hakkama. Minu jaoks ei ole tehnikaga töötamine kunagi probleem olnud, see on mulle alati huvitav olnud.

Hooaja eel valitses Eesti jalgpallis sisuliselt konsensus, et Levadia on väga kindel tiitlisoosik. Kui palju seda survet klubis tunnete?
Ma ei saa rääkida, mida teised täpselt tunnevad, aga mulle tundub, et nii mängijad kui juhtkond naudivad seda. Kui see on kerge, siis võidame kergelt, kui on väga raske, siis võidame väga raskelt. Seda mentaliteeti õhkub meist kõigist. Keegi võtab seda rahulikumalt, keegi emotsionaalsemalt.

Jalgpalli võlu ja valu on see, et ükskõik millises liigas, liider ei saa igas mängus kerget jalutuskäiku. Levadia tahaks muidugi kõik mängud kergelt võita, aga tõenäoliselt see nii ei lähe. Kas me kardame seda? Üldse mitte. Kui võit tuleb raskelt ja viimastel sekunditel, siis on see seda magusam.

Presidendivalimiste tuules on viimasel ajal palju arutletud Eesti jalgpalli hetkeseisu ja tuleviku üle. Milline on sinu meelest Eesti jalgpalli seis aastal 2025? Mis on hästi, mis halvasti? Mulle kõrvalt tundub, et sinu aeg peatreenerina oli ka meie koondise mängijate materjali mõttes viimase 10–15 aasta kõige keerulisem aeg, nüüd oleme hakanud tasapisi sealt august välja ronima.
Oleksime koondisega saanud kindlasti natuke rohkem välja pigistada, midagi rohkemat oleks pidanud näppude vahele jääma. Ma ei taha enda pealt seda vastutust üldse ära võtta, see oli ju minu valik, keegi ei sundinud mind seda tööd tegema. Arusaadav, et põlvkondade vahetus oli toimumas ja seal said jalad alla mõned noored, kes siiamaani seda kohta hoiavad.

Maailma tippspordis on juba nii, et kui meie arvame, et oleme nüüd kaks sammu edasi teinud, siis võib meile vastu tulla mõni vastane, kes on samal ajal märkamatult kaks ja pool sammu edasi teinud. Toon näite: kui 2020. aasta sügisel kodus Gruusiaga Rahvuste liigat mängisime, siis Henri Järvelaid mängis Hvitša Kvaratshelia vastu! Siis ei olnud ju veel selget ülevaadet, kui hea vennaga tegemist on, aga tegelikult tegi ta juba siis Venemaa kõrgliigas tegusid. Enne seda olime viimati Gruusiat ju võitnud, aga siis said nad meist jagu ja läksid tõusvas joones EM-finaalturniirini välja.

Eesti jalgpall ei ole kindlasti kehvas seisus. Mina lähen ju iga päev Levadia trenni ja pingutan seal, annan endast maksimumi, proovin Eesti jalgpalli arendada. Samas lähevad mõned inimesed jalgpalli juurest ära. Norbert Hurt on praeguse seisuga eemal, Argo Arbeiter läks ära, Marko Kristal ei tõuka tippu nii tugevasti kui varem. Eks kõik annavad endast maksimumi, aga ma ei tea, kui palju see kogu vankrit edasi tõukab.

Ma ei kujuta ette, kuidas seda analüüsi tegema peaks, et nüüd teeme selliseid õigeid asju ja see garanteerib meile edu. Jalgpallihallid on nüüd olemas, aga järsku on paljud väliväljakud ajale jalgu jäänud. Ja kui taristu oleks korras, siis oleks kindlasti mõni muu mure. Treenerite kvalifikatsiooniga seotud teemad ei kao kuhugi ära. Ja samal ajal lähevadki suuremate ressurssidega riigid niikuinii eest ära.

Lätis on näiteks leegionäride maks – iga välismängija maksab klubile aastas 8000 eurot. Liigas on kokku üle saja leegionäri, see teeb kokku peaaegu miljon eurot, mis suunatakse noortetöösse. Kui tood endale kehva leegionäri, on see 8000 eurot jube valus, aga hea mängija eest oled nõus selle välja käima. Nii soovivad lätlased liigasse tuua kvaliteeti – see ju tähendab seda, et selle hea mängija kõrval on trennis ka lätlane, kes peab sellele mängijale kas rünnakul ära tegema või kaitses palli kätte saama. Kui selliseid kokkupuuteid on väga vähe, siis ootad ainult koondise- või euromänge, et neid saada, teine vend töötab samal ajal selle atleediga iga päev koos ja läheb ka ise seeläbi paremaks. Kes on head mängijad ja tahavad välisklubidesse jõuda, peavad kodus selle leegionäriga hakkama saama, sest välismaal ootab selline võitlus teda niikuinii ees.

Karel Voolaid
Sündinud: 4.07.1977 (47)
Peatreenerina: Eesti U17 (2003–04), Eesti U19 (2005–06; 2012–13), Eesti U15 (2014–17), Eesti U16 (2013–16), Eesti U21 (2017–2019), Eesti U23 (2019), Eesti A-koondis (2019–2020), FC Flora II (2003–2006), Nõmme Kalju (2010), Paide Linnameeskond (2022–2023)
Abitreenerina: FC Valga (2001–2002), FC Flora (2003–2008), Turu Palloseura (2009), Nõmme Kalju (2009–2010), Auda (2023), Riga FC (2024), FCI Levadia (2025–)
Mängijana: Premium liigas 58 mängu ja kaks väravat
Saavutused peatreenerina: Eesti karikavõit (2022), Eesti superkarikavõit (2023), Konverentsiliiga kolmas eelring (2022)

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.