Noorelt pildile murdnud poolkaitsja Mattias Käit on 26-aastasena jõudnud karjääris punkti, kus temaga arvestatakse kui liidriga. Eesti koondises oli see nii ammugi, nüüd kannab ta aga kaptenipaela ka koduklubis Bukaresti Rapidis.

Koondist sai Käit mullu aidata palju vähem kui soovinuks. Talvel käis ta lähendajalihase operatsioonil ja jäi seetõttu märtsikuisest EM-sõelmängust Poolaga eemale. Balti turniiril, mis just Käidi väravatest 2021. aastal esmakordselt võideti, triumfeeris Eesti suvel taas, aga ilma temata. Septembris oli Käit tagasi koondise juures, aga Slovakkia vastu Lillekülas väljakule ei pääsenud ja seejärel Rootsi ei sõitnudki - valu säärepiirkonnas ähvardas arstide esialgsel hinnangul koguni võimaliku väsimusmurruga.

Õnneks osutus trauma kardetust kergemaks ning oktoobris oli Käit viimaks olemas. Nii koduses 3:1 võidumängus Aserbaidžaaniga kui ka võõrsil Rootsile 0:3 kaotatud kohtumises kuulus ta algkoosseisu, ent mured ei olnud sellega veel lõppenud. Novembris, kui Eestit ootas ees ülitähtis võõrsilmäng aseritega, saabus mõni nädal varem jälle halb uudis - Käit vigastas Rapidi liigamängus reielihast ning koondiseaknal oli sellega taas kriips peal.

Eesti suutis koha C-divisjonis õnneks säilitada ka ilma Käidi abita ning poolkaitsja vaatab mullusele aastale praegu tagasi juba kui kaugele minevikule. Reie pealmise lihase vigastusest taastumine sujus oodatult ja enne jõule oli Käit tagasi väljakul, tehes hooaja teise poole ettevalmistuse Dubais Rapidiga korralikult kaasa. Algkoosseisu naasmise osas kehtis tuttav tõde - ühe mehe õnnetus on teise õnn.

Jaanuaris lõpus peetud liigamäng Craiova Universitateaga lõppes juba 12. minutil kurvalt Jakub Hromadale, kes viidi kanderaamil väljakult minema. Tema asemel sekkus pingilt Käit, oluline mäng lähirivaaliga võideti 1:0 ja treener oli Käidi sõnul temaga väga rahul. Sestpeale on asi olnud selge - Käit on kuulunud järgmises kaheksas mängus algkoosseisu ja mänginud ühe erandiga alati 90 minutit.

Lisaks on viimastes mängudes olnud eestlase käe ümber kaptenipael. Ta ise rõhutab, et meeskonna põhikapten on siiski elav legend, 40-aastane kaitsja Cristian Sapunaru, kes mänginud karjääri jooksul muuhulgas Portugali kõrgliiga tipu Porto, La Liga meeskondade Zaragoza ja Elche ning mitme Türgi kõrgliigaklubi ridades. Kolmel eelmisel hooajal Rapidis põhimehe rolli täitnud Sapunaru mänguminutid on viimasel ajal aga napid ja nii on vaja meest, kes väljakul kaaslasi veaks.

View this post on Instagram

A post shared by FC Rapid 1923 (@fcrapid1923oficial)

"Meil teist kaptenit või abikapteneid ametlikult nagu polegi. Seega on olnud periood, kus kolm meest on seda rolli täitnud. Nüüd viimastes mängudes on see olnud minu kanda," kirjeldab Käit. Üheks põhjuseks on kindlasti treeneri usaldus, aga teisalt viitab ta ise ka sellele, et Sapunaru järel on ta neljanda Rapidis veedetava hooajaga klubi üks staažikamaid mängijaid.

Millised kohustused paelaga kaasnevad? "Treeningutel suhtlevad kõik niikuinii omavahel, seal pole kaptenil suurt midagi teha. Mängu eel võtab mehed kokku ikka Sapunaru. Ja kui tuled näiteks kehva seisu pealt avapoolajal riietusruumi, siis esiteks on niikuinii kõik kurjad ja vihased. Aga ikkagi on Sapunaru see, kes esmalt vaatab, mis seisus mängijad on, laseb rääkida neil, kes tahavad - sealhulgas minul -, ja siis võtab ise kokku, mida ta nägi. Read the room, nagu öeldakse. Seejärel tuleb muidugi veel peatreener," annab Käit natuke Rapidi riietusruumis valitsevast suhtedünaamikast aimu.

Avavile eel võtab mehed väljakul kokku aga just Käit. "Ja muidugi pean olema aktiivsem siis, kui on kohtunikega rääkimise hetk. Reeglid muutusid selles osas küll juba mõnda aega tagasi, aga kui on näiteks derbimäng nagu meil viimati, läheb vererõhk ikka üles - eriti rumeenlastel! Nad tahavad siis ise kohtunikuga seletama minna ja pean neid veidi tagasi hoidma," muigab Käit.

Treeneri usalduse üle on ta mõistagi õnnelik, aga rõhutab samas, et lõdvaks laskmise võimalust sel tasemel ei teki. "90 minutit võin saada ja pael võib käel olla, aga meil on võistkonnas 29 poissi ja neist üheksa-kümme on keskpoolikud," märgib Käit, lisades, et naudib samas edasiviivat konkurentsi.

Näpust läinud võit paneb kiruma

Rumeenia kõrgliigas löödi tabel tavapäraselt äsja pooleks ning Rapid pääses napilt esimese kuuiku sekka, kes jätkab mängu medalitele. Tabel on seejuures erakordselt tihe - liider Cluj edestab kuuendal real olevat Rapidit vaid kuue punktiga. Seda valusam oli pühapäevane 3:3 viik tabelis teist kohta hoidva tiitlikaitsja FCSB-ga.

Rapid jäi selles mängus kaks korda kaotusseisu, suutis 70. minutil lüüa 2:2, aga jäi kaks minutit hiljem vähemusse. Sellest hoolimata pääseti 83. minutil võõrsil juhtimagi, aga FCSB viigistas kolmanda üleminuti väravast ikkagi. Napilt käest läinud võit paneb Käidi veel päev hiljemgi Eesti ajakirjanikega vesteldes korraks sajatama. 

"Kurat, nii näppude vahel oli, et ... Und igatahes õhtul ei tulnud! FCSB on sel aastal Euroopas väga häid mänge teinud, suutsime neile veel vähemuses kolmanda värava lüüa, aga edu hoida mitte. Kurvaks teeb! Aga mis seal ikka, kuus punkti liidrist pole ka palju. Iga voor ja iga mäng võib tabelit muuta," usub Käit Rapidi võimalustesse kõrges heitluses püsida.

Henn edastab selgeid sõnumeid

Kuigi Käit on koondises Jürgen Henni käe all vähe töötada saanud, aitas teda omajagu ka septembrikuine aken - väljakul ta seal küll ei käinud, ent treeneri käekiri sai siiski tuttavamaks. "Kuna olin suvel eemal olnud, siis septembris oli väike segadus tõesti. Ma ei teadnud täpselt, mis liikumisi ta ootab ja mida minult tahab. Õnneks nägin trenne kõrvalt ja oktoobris aknas läks mängude pealt selles osas juba väga palju lihtsamaks," sõnab Käit.

Kuigi tema rollid on koondises ja koduklubis mõnevõrra erinevad, pole see probleem, sest kogemusi on ajaga juba kuhjunud. "Mingid asjad on seetõttu vaja uuesti meelde tuletada, aga mänguni Iisraeliga on õnneks piisavalt aega. Eks mul on aastatega kohanemine lihtsamaks ka läinud - formatsioon võib klubis ju teine olla, aga põhimõtted suuresti ikkagi samad. Meil on Jürgeniga hea klapp - ta oskab väga hästi ja arusaadavalt oma mõtteid selgitada. Ka siis, kui esmalt midagi ebaselgeks jääb. Eks lõpuks on kõik ju suhtlemise asi. Jürgen tahab ka, et mängijatel oleks väljakul võimalikult mugav, sest seda paremini igaüks meist tegutseb," tunnustab Käit juhendajat.

Iisrael ja Moldova on Käidi hinnangul meie valikgrupis kindlasti need kaks meeskonda, keda Eestil on mõnevõrra lihtsam näpistada. "Võib-olla on suurte vastu veel suurem tahe tõestada, et väikeriik suudab samuti neid võita. Aga ega meil seda tahet praegu ka vähe ei ole! Võistkonna keemia on tõesti väga mõnus - septembris ja oktoobris sain seda tunnetada."

Käit ei pelga välja öelda, et loodab alanud aknast maksimaalselt palju punkte. "Iisrael on kahest vastasest kindlasti tugevam, aga nad mängivad ka sisuliselt võõrsil. Usun, et oleme nende vastu heaks esituseks võimelised. Moldova vastu loodaks küll väga võitu! Nende ridadest mõnda meest isegi tean, sest nad mängivad Rumeenia liigas - tõsi, kõik ei ole põhimehed," lahkab Käit vastaseid.

Ent kumba suurriiki ootab ta Eesti vastaseks Rahvuste liiga sõelmängudest, kus lähevad vastamisi Saksamaa ja Itaalia? Selgub, et Käidile sobiks rohkem sakslaste võit ehk Itaalia liitumine Eesti alagrupiga. "Saksamaa vastu on mul endal õnnestunud juba mängida, aga kui Itaaliaga kohtusime, siis mind koondises polnud," viitab ta 2020. aastal Firenzes peetud maavõistlusele. "Lisaks tean, et kui mängime Itaaliaga, on mul vähemalt üks hea sõber tribüünil nii Eestis kui ka Itaalias!"