Seekordses "Vastab Aivar Pohlak" rubriigis rääkis vutiliidu president pikemalt U-17 EM-finaalturniiri korraldusõiguse saamisest, sellega seonduvatest tegemistest, aga ka Premium liigast välismaale minemisest, mainides ka konkreetseid mängijaid.

• Sul on küsimus, mida tahaksid Aivar Pohlakult küsida? Midagi, mis on Sind alati huvitanud, kuid pole olnud kohta, kus küsida? Või hoopis midagi aktuaalset? Saada oma küsimus kasper@soccernet.ee ning võid saada oma vastuse!

Eesti sai omale 2020. aastal toimuva U-17 EM-i korraldusõiguse avalikkuse jaoks korraliku üllatusena. Kui kaua liidus töö selle nimel käinud on?
Kõnealuse turniiri korraldusõiguse saamine on jalgpalliliidu arengukava osa olnud viimased kaks-kolm aastat. Kuni Superkarikafinaali otsuseni ei olnud tark n-ö konkureerivat taotlust teha, peale seda hakkasime ootama sobivat võimalust ja see tuli üllatavalt kiiresti. Noormeeste finaalturniiride läbiviimise soovijaid tuleb igal aastal juurde – tänavu tahtis nelja turniiri (2019 U-17 ja U-19 ning 2020 U-17 ja U-19) korraldada kokku 24 kandidaati. Mingi nurga alt oleme lati tõstnud kõrgele – siit edasi järgmiseks reaalseks võimaluseks on ühe tüdrukute finaalturniiri korraldamine, peale mida on ainus variant teha selgeks, kas meie hammas hakkab peale U-21 EM-finaalturniiri organiseerimisele. Viimane on infrastruktuuri jaoks suur väljakutse ja võimalik, et meie jaoks liiga suur tükk või kui, siis ehk kümmekonna aasta pärast.

Mõistagi on jalgpalliinimestel U-17 EM-finaalturniiri korraldusõiguse saamise üle hea meel ja see on organisatsiooni võimekuse ning liidu tegevjuhtkonna ja juhatuse hea koostöö parim näide. Sekretariaadi poolt ettevalmistatud loogiline kontseptsioon tegi võistluse saamise oluliselt lihtsamaks.

Eesti noorte jaoks on tegu kindlasti väga hea enda näitamise ja tõestamise kohaga. Kui keskenduda platsivälisele, siis milline on selle võistluse korraldamise laiem mõju meie jalgpallile?
Kindlasti paneb turniir proovile jalgpalliliidu võimekuse organisatsioonina, kusjuures väljakutse on suurem, kui 2012. aastal U-19 EM-finaalturniiri korraldades. Lisaks soovime, et turniir annaks tõuke jalgpallilise infrastruktuuri arengule ja populariseeriks jalgpalli veelgi.

Kas jalgpalliliit kavatseb nüüd ka kuidagi spetsiaalselt või erilisemalt hakata tegelema nende noortega, kes meid 2020. aastal väga suure auditooriumi ees esindama hakkavad?
Nagu teada, mängivad kõnealusel turniiril põhivanusena 2003. aastal sündinud noormehed. Need poisid on praegu 13-aastased ehk siis parimas arengueas ja selle vanuse noorte meistrivõistlustel mängis tänavu 31 võistkonda üle terve Eesti. Kusjuures nii jalgpalliliidu juhatuse, tegevjuhtkonna kui ka noortekomisjoni tasandil arutame praegu regionaalsete akadeemiate loomist parimate noorjalgpallurite treeningtaseme tõstmiseks ja üks võimalus on käivitada kõnealune just selle vanuse pilootprojektina. See saab olema aastalõpu juhatuse koosoleku ja aasta alguse noortekomisjoni koosoleku üks olulisi teemasid.

Premium liiga meeskonnad on hetkel alustamas oma uue hooaja ettevalmistust, tegeletakse komplekteerimisega, sõlmitakse uusi lepinguid. Kas meil on koduliigas Sinu hinnangul praegu mängijaid, kes kindlasti peaksid sel talvel välismaale siirduma? Kes oleksid selleks küpsed. Kui jah, siis kes?
Usun meie liiga ja klubid olevat sellisel tasemel, et ilmtingimata keegi siit lahkuma ei pea. Selleks tuleks olla kõikidest teistest mäekõrguselt üle, aga sellist mängijat täna liigas ei ole. Tõsi, samas on meil jalgpallureid, kes võiksid astuda sammu edasi, sest nad on selleks valmis. Eelkõige mainiksin Rauno Sappineni ja Henrik Pürgi, kui nooremate suunas vaadata, aga midagi ei juhtu, kui nad jätkavad Eestis ja püüavad saavutada eelpoolkirjeldatud kõrge ja stabiilse mängutaseme. Kusjuures Pürgi tugevuseks on just sellised kaitsvad omadused, millest A-koondise tasemel praegu kõige rohkem puudust tunneme, Sappineni nõrkuseks on seni olnud ebastabiilsus.

Kui vaadata veidi vanemaid mängijaid, siis Nikita Baranov ja Marko Meerits on ehk sellised, kes peaksid sammu edasi astuma just emotsionaalsetel põhjustel ja samas suunas liigub Karl Mööl. Väga hea hooaja tegi Aleksandr Kulinitš. Välismaalastest märgiksin eraldi ära Ofosu Appiahi. Appiah on viimatinimetatutest ehk kõige küpsem, Baranov on osades elementides väga tugev, samas on tal ka silmapaistvaid nõrkuseid. Sama kehtib tegelikult ghanalasegi kohta, aga mulle tundub, et teda saaks väljakul kasutada positsioonidel, kus mehe nõrkused oma meeskonnale sedavõrd ohtlikud ei oleks.

Rõhutan, et kõik siinkirjeldatu on minu isiklik arvamus, mida ma kellelegi peale suruda ei kavatse ja ma avaldan selle vaid seetõttu, et Sa küsisid. (Naerab.)

Mängijate välismaale siirdumine peab olema loogiline ja hästi juhitud protsess. Ütlen seda, et vältida eksiarvamust, nagu peaksin õigeks mängijate võimalikult pikaks ajaks Eestisse jäämist. Küll aga olen iga hinna eest välismaale trügimise vastu ja usun, et mängija edasiliikumine peab toetuma läbimõeldud ja sihipärasele tööle tema arendamiseks, mis toimub täie pühendumisega n-ö 24/7. Minna tuleb õigel ajal ja õigesse kohta – õige aeg on siis, kui mängija on võimeline saama korraliku liiga korralikus klubis põhimängijaks ja õige koht on võimalikult kõrgel tasemel, kus ta seda teha suudab.

Ehitada kõik üles lootusele, et välismaale saades hakkab areng ise tulema, on püha lihtsameelsus.