Premium liiga kogemust leiab Eestis igalt võistlustasandilt – profikarjääri järel madalamates liigades pallitagumisega jätkamine on siinmail tavapärane nähtus. Kui kõrgliigasatsidesse kuuluvat kogemust oleme tänavu juba eraldi analüüsinud, siis nüüd haarame valikusse kogu Eesti jalgpallipüramiidi.

• Loe ka: Noorenduskuuri läbinud Premium liiga – kui rohelised või kogenud tegelikult ollakse?

Alloleval graafikul on välja toodud 20 klubi, mis tegutsevad Eesti jalgpallimaastikul Premium liigast neljanda liigani. Kogenud mängijaid leidub kindlasti ka Rahvaliigas, ent nende valikusse hõlmamine on kindlate parameetrite järgi võimatu – nimelt ei kasutata Rahvaliigas hooajaülest võistkonna nimekirja, vaid mängijad saab üles anda vastavalt vajadusele.

Klubide järjekord on loodud võistkonnaliikmete Premium liiga kogukogemuse põhjal (arvutulpades mängud ja väravad) ning kiire pilguheit paneb nii mõnegi koha peal kulme kergitama. Heidame pilgu ja proovime analüüsida, millised on mustrid klubide tabelikohtade taga.

Tabeli alguses on kõik loogiline. Esinelikust (Paide Linnameeskond, Tallinna FCI Levadia, JK Tallinna Kalev ja Pärnu JK Vaprus) joonistub välja muster – mängudearvu kergitavad peamiselt Eesti kõrgliiga tippmängijad, kes pole karjääri jooksul kas üldse välisklubides mänginud või on nende sealne periood olnud suhteliselt lühike.

Paidet hoiavad tipus Andre Frolov (500 mängu, kogu profikarjäär Premium liigas), Karl Mööl (406, pool hooaega Taani esiliigas, muidu vaid Premium liigas) ning Joseph Saliste (258, kogu profikarjäär Premium liigas). Eesti mõistes on tegu aastaid kõrget taset hoidnud mängijatega, kelle mängudearv ongi tänu stabiilsusele järjepidevalt kasvanud.

Välisklubide suunas Frolov ega Mööl enam ei vaata, tulevikus on see mingil määral realistlik vaid Saliste jaoks. Kogemustelisa pakuvad Paidele mitu kogenud koondislast, kes aastate eest välismaalt naasnud või enne sinna siirdumist pikalt Eestis mänginud: näiteks Siim Luts (253), Mihkel Aksalu (171) ja Nikita Baranov (164). 

Kui Paides on kogemusteredeli ülemisel pulgal kogu liiga rekordi suunas liikuv Frolov, siis Levadias täidab sama kohta talvine täiendus Ken Kallaste (339). Seljataga on lähimad mehed Robert Kirss (265), Mark Oliver Roosnupp (226) ja Brent Lepistu (215), kellest kahe esimese karjäärid on seni kulgenud väga sarnases rütmis – üks käik välismaale, aga põhikogemus ikka põhimängijana Premium liigast. Lepistul on ette näidata 2,5 välismaa-aastat.

Ehkki Kalevis on üldpilt sarnane, joonistuvad siin välja esimesed suuremad erinevused. Kuna Kalevi mängijad alustavad Premium liiga karjääri noorelt ning tänased tegijad ei ole veel välismaale kanda kinnitama jõudnud, on neil noormängijate arvelt ette näidata suurem kõrgliigakogemus kui konkurentidel.

Suuremad numbrikergitajad on siiski kogenud mängijad: Sander Sinilaiul on kirjas 445, Marek Kaljumäel 297 ja Ats Purjel 218 Premium liiga kohtumist. Lähedal on ka Vadim Mihhailov 201-ga, ent nooredki pole kuigi kaugel: 21-aastane Daniil Sõtšugov jõudis äsja 100 mänguni, sama tähis pole kaugel ka 20-aastaste Tristan Toomas Teeväli ja Hugo Palutaja jaoks.

Vapruse seis on samuti lihtsasti tõlgendatav: kõrgeimad näitajad on pikalt erinevates Premium liiga klubides mänginud Sander Kapperi (253) ja Kevin Aloe (243) kanda. Küll aga on kõrge ka võistkonnasisene aritmeetiline keskmine, sest noori ja rohelisi mängijaid koosseisus kuigi palju ei leidu. Üle 100 kõrgliigamängu pidanud mehed moodustavad satsist üle poole, mitmed neist on kogu senise karjääri just Vapruses veetnud.

Edasi läheb põnevaks ...

Viiendalt kohalt leiame üllatusnime. Tallinna JK Puuma ja JK Volta ühendmeeskond on jalgpallisõbrale nime põhjal ilmselt võõras, kuid koosseisuleht selgitab nii mõndagi.

Üllatava tõigana saab seejuures välja tuua, et Premium liiga mängude arvestuses panustavad kõrgesse tabelikohta võistkonna 28-st mängijast vaid 11. Ülejäänud 17 pallurit on peamiselt a) mänginud madalamas liigas, b) mänginud saaliliigas või c) noormängijad.

Puuma ja Volta ühendsats on tõepoolest kui veteranide kokkutulek: kaheksal mehel on kirjas üle saja Premium liiga mängu! Suuremat näitajat pakuvad kogu jalgpallipüramiidi peale vaid Levadia (13 mängijat), Paide ja Vaprus (mõlemal 10).

Satside väravaarv muudab näitajad positsioonipõhisteks 

Tallinna FC Flora ja Nõmme Kalju FC paiknevad tabelis paarisrakendina vastavalt kuuendal ja seitsmendal kohal, seejuures on Flora mängudearv vaid kümne võrra suurem – 1847 vs. 1837. Siingi on näha selget mustrit, mis – nii imelikult kui see ka ei kõla – Floral ja Kaljul sedapuhku sarnane.

Mõlemad meeskonnad läbisid talveperioodil noorenduskuuri, mis tähendab, et rivistuses on väga erineva taustaga jalgpallureid. Floras hoiab lippu kõrgel ründaja Rauno Alliku 420 mänguga, kuid mitu põhimeest on sama näitaja poolest alles teises või kolmandas kümnes. Kalju kogenuim on keskkaitsja Maksim Podholjuzin 387 kohtumisega, kuivõrd 399 mängu pidanud Igor Subbotin registreeriti duubelmeeskonda ning enam kõrgseltskonnas aktiivselt ei tegutse. Kalju duubli kõrge mängudearv pärinebki kahelt mehelt, kes nüüd toimetavad treenerirollis: lisaks Subbotinile on võistkonda üles antud ka Artjom Artjunin.

Nõmmekate esindusmeeskonnaski on suure mängudearvuga mehi Florast veidi rohkem, aga tasakaal saabub välismaalaste arvelt: näiteks Promise David, Yohan Mannone ja Danõl Maštšenko on küll juba jalgpallimaastikul nii mõndagi näinud, aga seda peamiselt Eestist väljaspool.

Väravaid on Floral Kaljule vastu panna üle kahe korra enam, aga siin pole vaja põhjendust kaugelt otsida: Alliku ja Sergei Zenjov on löönud ainuüksi kahe peale liigas täpselt sama palju kui terve Kalju meeskond kokku. Konstantin Vassiljev on samuti löönud üksinda üle 100 värava.

Väravaarvu võrdlemine avab võimaluse jaotada juba esmavaatlusel klubide kogenud mängijad positsioonipõhiselt ära. Järjestuse teist poolt uurides jääb esimese klubina, kelle mängijad löönud kokku alla 100 värava, silma 13. kohal asetsev Tartu JK Tammeka. Richard Aland, Mairo Miil, Tanel Lang ja Reio Laabus ei ole kogemustest hoolimata erilised väravakütid. 

Kui piiluda veelkord madalamate liigade satside hingeellu, on taas näha Puuma ja Volta ühendmeeskonnale omast mustrit: nii Tallinna FC Zenit kui ka Maardu Linnameeskond on jõudu hankinud väga kogenud Premium liiga mängijate näol, aga samal ajal moodustavad rivistusest suure osa ikkagi igipõlised amatöörmängijad.

Maardus on küll alles mõned mängijad ajast, mil mütati Premium liigas, aga suurem mängudepanus pärineb ikkagi hilisematelt liitujatelt (nt Vitali Teleš, Vladimir Avilov, Aleksandr Kulinitš ja Deniss Tjapkin). Zenit esindab rohkem endistest kõrgliigamängijatest koosnevat sõpruskonda, kus jaotus amatööride ja endiste tippude vahel on umbes 50-50.

Noortesats > esindus?

Viimase punktina võtame vaatluse alla huvitava fenomeni, mille pakub FC Tallinn – nimelt on nende U21 meeskonnas rohkem Premium liiga kogemust kui esindusrivistuses! Arvudeks vastavalt 1387 ja 1360.

U21 liitel ei maksa lasta end siiski eksitada, sest FCT "noortevõistkonnas" on premmi-kogemust täpselt viiel mehel: need on 46-aastane Andrei Kalimullin (517 mängu), 43-aastane Deniss Malov (439 mängu), 41-aastane Tihhon Šišov (310 mängu), 37-aastane Vassili Kulik (87 mängu) ja 25-aastane Artjom Davõdov (34 mängu).

Selle arvelt ei saa U21 nimetust aga õnneks päris maha tampida, sest satsi keskmine vanus on 12.04.2024 seisuga ikkagi vaid 23 aastat, 2 kuud ja 7 päeva. Lisaks eelnimetatud kogenud meestele on vaid üks (Dmitri Andreitšuk) sündinud enne 2002. aastat, seega on silmnähtav, et veteranid Kalimullin, Malov, Šišov ja Kulik sikutavad keskmist vanust jõuliselt ülespoole.

FCT esindusmeeskonnas on vanuseline varieeruvus väiksem: kolm mängijat on sündinud 1989. aastal, kuid ülejäänud on kõik nooremad. Suurimat mängudekogemust pakuvad Aleksandr Volkov (279 mängu), Viktor Plotnikov (268), Eduard Golovljov (185) ja Kirill Nesterov (181).

Mida sellest kõigest järeldada?

Premium liiga kogemuse arvestuses kuulub top 20 hulka lausa kaheksa satsi, kes mängivad alles teises või kolmandas liigas. Esiliigapunte on see-eest rivis vaid üks: FC Tallinn. Kaartide segipaiskajateks osutusid oodatult veteranid, kel kõrgseltskonnast ette näidata aastatepikkune kogemus.

Nood madalama liiga satsid, kes luubi alt läbi käisid, näitasid selgelt korduvat mustrit: koosseisud sisaldavad väga erineva kogemuselise taustaga mängijaid. 200+ mängudearvuga mehed ei ole teises ja kolmandas liigas midagi erakordset, Esiliigadega võrreldes on nende osakaal võistkondades märkimisväärne.

Naeratuse saatel on rõõm tõdeda, et ka veteranide hulgas on vutimäng ja sellega kaasnev võistlusmoment (muidu võiks ju Rahvaliigas mängida) endiselt au sees! Näiteks Andrei Kalimullinil algas tänavu Eesti meistrivõistlustel 28. järjestikune hooaeg. Jõudu ja jaksu vapratele!