Pühapäeval meie seast 65-aastasena lahkunud Eesti naiste koondise esimene peatreener Raimo "Paula" Paulberg jääb jalgpalliinimestele meelde ülitööka ning suure südamega mehena, kes pasteerimiste ja muude vempude asjus oma hoolealuste peale ei vihastanud. Mängijana oli ta kõva võitleja ja seda omadust süstis ta hiljem ka enda edukatesse treenitavatesse, kes pidid palju jooksma.

Pärnakas Paulberg tuli universaalse mängijana (kõige sagedamini tegutses ta paremkaitses ja poolkaitses) Pärnu Kalakombinaadi koosseisus Eesti NSV karikavõitjaks (1981) ja teenis kaks kõrgliiga hõbemedalit (1978, 1981).

Üheks tema tiimikaaslaseks Kalakombinaadis oli Jüri Saar, kes ütles Soccernet.ee-le: "Paula, nagu me teda kõik kutsusime, oli väljakul hirmsalt tugeva mootori ja tahtejõuga, ta ei andnud kunagi alla."

Saar meenutas, et ühel Eesti NSV linnadevahelisel spartakiaadil mängis Paulberg Pärnu võidus võtmerolli: "Enne turniiri sadas mitmeid päevi tohutult vihma, Pärnu Kalevi staadion muutus sopaseks mudaauguks. Vett lendas ja pall ei liikunud. Aga Paula oli igal pool, kus olid vesi ja pall. Ta jõudis seal kõige rohkem mütata ja võistkonnale kasu tuua."

Kalakombinaadist siirdus Paulberg pärast 1981. aasta hooaega Pärnu KEK-i ridadesse. Mängijakarjääri järel tegutses ta noortetreenerina. Tema esimesest treeninggrupist sirgusid hilisemad koondislased Raio Piiroja ja Taavi Rähn.

Viis korda Eesti parimaks jalgpalluriks valitud ja muuhulgas ühe Norra karikavõidu saavutanud keskkaitsja Piiroja on tuntud oma kõva võitlusvaimu poolest. Soccerneti küsimusele, et mida Paulberg talle treenerina kõige rohkem õpetas, vastaski 114-kordne internatsionaal: "Võitlemist! Tema põhiasi oligi see, et platsi peal tuleb võidelda. Arvan, et haarasin sellest õpetusest suhteliselt hästi kinni."

Piiroja sõnul oli Paulberg tema treeneriks viis-kuus aastat. "Ülilahe, et isegi hallil Vene ajal korraldas Paula meile telkimisega laagreid ja õppematku," märkis keskkaitsja.

Vastased lihtsalt joosti üle

Suurt edu saavutas Paulberg Eestis naiste treenerina. 1991. aasta sügisel moodustas ta tüdrukutest võistkonna. 1994. aastal peeti Eestis esimene ametlik naiste Meistriliiga hooaeg, mille see Paulbergi võistkond (keskmise vanusega umbes 14,5 aastat!) täiseduga võitis. Viie hooaja jooksul teeniti kõrgliigas kokku kolm meistritiitlit, ühed hõbe- ja ühed pronksmedalid. Tiim kandis sponsorite vahetumise tõttu aastate jooksul erinevaid nimesid: Pärnu Vapper, Pärnu Rivaal, Pärnu Central, Pärnu Central-Jõmm, Pärnu Central-Sport, Pärnu Wiiking. Vastmoodustatud Eesti naiste koondise peatreenerina tegutses Paulberg aastatel 1994-1997.

Paljud pallurid mängisid seega Paulbergi käe all nii klubis kui ka koondises. Nende hulka kuulusid ka Gerlin Naisson ja Varje Paat (endise nimega Varje Tugim), kes meenutasid, et treener rõhus üldfüüsilisele ettevalmistusele.

"Meie esimesed võidud [klubis] tulidki tänu sellele, et lihtsalt jooksime füüsiliselt vastased üle," ütles Paat. Naisson avaldas sarnast arvamust: "Ega meil tehnikat ei olnud, aga jooksime väga palju - kuigi me viilisime ka (naerab) -, ja tänu heale füüsilisele põhjale suutsime kohe võidulainele purjetada."

Piiroja mäletas samuti, et Paulbergi trennides (poisid ja tüdrukud tegid Paulbergi käe all tihtipeale koos trenni) pidi palju ilma pallita liduma: "Ta oli noor treener ja omal ajal ei olnud ju mingeid treenerite koolitusi, igaüks vaatas ise, kuidas oskab. Kuna tema ise oli mängija, kelle stiil rajanes võitlusele ja füüsilistele eeldustele, siis ka meie noortena jooksime küllaltki palju. Võib-olla jooksime rohkem kui mängisime jalgpalli!"

Hoolealuste praktilised naljad

Treenitavatele meeldis Paulbergi kulul praktilisi nalju teha. Piiroja mäletas, et treener sõitis punase Žiguli 01-ga, millel olid uksed kogu aeg lukust lahti. Ja ühe saalitrenni järel lükkasid lapsed Paulbergi auto nurga taha peitu. Kui siis mees saalist välja tuli, arvas ta, et keegi on sõiduvahendi (tollal oli see väga kallis asi) pihta pannud. Lastel oli nalja nabani.

"Me panime teda ikka korralikult proovile, armu väga ei andnud," tunnistas Naisson. "Laagrites pasteerisime teda, toppisime talle igasuguseid asju kotti, suutsime mingeid aknaid ära lõhkuda. Ta kannatas selle kõik välja ja ei öelnud meile kunagi ühtegi halba sõna. Ta lihtsalt oli vait ja solvus natuke aega, aga kuna me olime toona oma arust nii pullivennad, siis suutsime ta üsnapea jälle naerma ajada. Kaua ei saanud ta meie peale solvunud olla, see polnud lihtsalt võimalik!"

Paadi sõnul oli Paulberg mängijatega väga leebe: "Ta oleks võinud olla meiega tunduvalt karmim, arvestades, kuidas me teismelistena temaga käitusime. Ta ei osanud üldse kuri olla."

Paat meenutas, kuidas Paulale jäi ühes treeninglaagris külge uus hüüdnimi Volts. Asi sai alguse sellest, et Paulberg rääkis, et talle meeldib valssi tantsida. Teismelised võtsid sellest lausest kohe norivalt kinni, kutsudes treenerit esmalt Valsi-Volliks, millest sai sujuvalt Volts.

"Temasugusel noorel mehel ei olnud lihtne sellist ulakat kampa ohjeldada," ütles Naisson. "Tal oli küll ka abiline Hillar Kais, aga suuresti tegeles ta meiega üksinda."

Marie Heleen Lisette Kikkase keskkooli-aegses uurimistöös "Eesti naiste jalgpalli esimene dekaad" on Paulbergi hüüdnimedena kirjas veel ka Mämmerdaja ja Niidirull. "Piisas treeneril ainult mingi tobe lause öelda või tegu teha ja uue nime ta sai," seisab uurimistöös.

Vedas väikese autoga 8-10 tüdrukut koju

Hoolimata autopeitmise ja ka käigu väljalükkamise naljadest, sõidutas Paulberg oma hoolealuseid treeningute järel heatahtlikult kodudesse. Naissoni sõnul suudeti Pärnu Niidupargi staadionilt väikesesse autosse mahutada korraga 8-10 tüdrukut, lisaks kümmekonna palliga pallikott.

Naisson kiitis, et Paulberg suutis hoida võistkonnas head tiimivaimu. "Mina sain sealt endale eluaegsed sõbrannad," märkis ta. "Noorena oleks väga lihtne trennidele käega lüüa ja mingitele ahvatlustele järele anda. Aga tänu Raimole tulnud ägedale tiimivaimule, heale füüsilisele vormile ja võitudele jäime jalgpalli juurde."

1998. aastal liideti Paulbergi tüüritud naiskond Jüri Saare juhendatud Pärnu JK-ga. Varem olid suvepealinna tiimid võtnud Meistriliigas kolm korda kaksikvõidu, aga sel hetkel moodustati kahest tugevast naiskonnast üks. Treenerina jäi satsi vedama PJK juhendaja Saar, kes oli Paulbergilt 1997. aastal üle võtnud ka koondise juhendamise.

"Ega meil ülearu mängijaid ei olnud. Naistejalgpalli populaarsus oli olematu, seepärast oli vaja võistkonnad üheks liita. Tegime koosoleku, kus osalesid klubi esindajad ja ka mängijad. Saime kahe peale kokku korraliku võistkonna. Võib-olla seetõttu oli mõlemalt poolt ka kadusid - mõned endised põhimängijad ei mahtunud enam ühendnaiskonna põhikoosseisu -, aga see on paratamatus," selgitas Saar. "Treeneriks jäin mina, ma täpselt ei mäletagi, miks see nii läks. Aga meie sõprust Paulaga see ei muutnud, käisime koos välismaal veteranide pundis mängimas, veel läinud aasta septembris pidasime ühise laua taga minu sünnipäeva ja nüüd oli plaan aprillis tema sünnipäeva pidada."

Paulbergi kasvandikud aitasid võistkondade ühinemise järel Pärnu JK-l naiste kõrgliigas edukalt jätkata. Tänu ka nende panusele oli PJK 2017. aastaks 13-kordne Eesti meister (pikaajaline loots Saar oli peatreeneriks kõigil 13 võidukal korral).

Üllatuspidu koos albumiga

Põhitöö mõttes oli Paulberg tegelikult ehitaja. Vutitreeneri amet oli kõrvaltöö. Pärast kahe Pärnu naiskonna ühinemist tegi Paulberg jalgpallist pausi, aga mõne vaheaasta järel võttis enda hoole alla Pärnu Vapruse 1994. aastal sündinud poisid. Nende eesotsas tuli ta 2010. aastal B-klassis Eesti meistriks.

Meistervõistkonna kapteniks oli praegune Tallinna Levadia esindusmeeskonna ründaja Robert Kirss. "Raimo oli mu esimene treener, kes oli minuga põhimõtteliselt kogu aja läbi noorteklasside. Ta oli suure südamega, väga abivalmis, töökas ja lahke inimene. Ta tuli sageli trenni andma peale põhitööd, aga ei jäänud kunagi hiljaks," kiitis Kirss.

Ründaja kommentaaridest selgub, et Paulbergi lahked harjumused polnud ka uue põlvkonna juhendamise ajaks muutunud: "Mäletan, kuidas ta tihtipeale aitas poisse trenni ja sealt koju viia, kui oli bussi peale jõudmisega raskusi või kellelgi oli lihtsalt abi vaja. Näiteid tema suurepärasest iseloomust on veel ja veel."

2013. aastal otsustas Paulberg jalgpallitreenerina lõpetada. Tema kasvandikud aga teda ei unustanud. 2024. aasta veebruaris Tallinnas käimapandud jalgpalliteemalises viktoriinisarjas "Peaga mäng" on käinud korduvalt mängimas mälumängu-võistkond nimega "Paula poisid", kuhu kuulub Kirss koos oma endiste trennikaaslastega.

Kui Paulberg sai 50-aastaseks (2009), korraldas tema kunagine tüdrukute võistkond talle üllatuspeo. "Enamus meie põhitüdrukuid oli kohal," kinnitas Paat. "Panime restorani aja kinni ja rääkisime tema elukaaslasega kokku, et too kutsuks Raimo lõunale, ning ootasime teda restoranis. Tegime talle fotoalbumi meie kunagistest ilmutatud laagripiltidest koos mingite meie lausetega. See oli väga hästi õnnestunud üritus ja läks talle korda."

Töökas ehitaja

"Inimesena oli ta väga sõbralik, rahulik ja tasakaalukas. Ma ei teagi, et ta oleks kunagi kellegagi kas jalkaväljakul või mujal pahandanud," iseloomustas Saar kadunut.

Saare sõnul oli Paulberg ehitajana ülimalt töökas (võib-olla isegi liiga töökas), nädalalõppudelgi leidis ta vaba aega harva. Ikka oli vaja mitme maja kallal toimetada ning mitmel inimesel abiks olla.

Piiroja sõnul põrkas ta vutikarjääri järel Pärnu linnas tihti juhuslikult Paulbergiga kokku: "Ta oli tore inimene ja tugev töömees. Kui linnas kohtusime, siis olime ikka mõlemad tunkedes!"

"Ta oli väga hooliv. Midagi halba ei saagi tema kohta öelda," lisas Paat. "Meie pundil tulid tulemused ja kogu see seltskond suhtleb omavahel endiselt, järelikult Raimo tegi midagi õigesti."

Kommentaare andnud jalgpalliinimesed ja Soccernet.ee toimetus avaldavad Raimo Paulbergi lähedastele sügavat kaastunnet.