Eesti koondise keskkaitsja Nikita Baranov (31) käis viimati klubimängus väljakul neli ja pool kuud tagasi. Septembris tõmbas toonane koduklubi, Armeenia kõrgliiga liider Jerevani Pjunik, tal naha üle kõrvade.

2021. aasta suvel Armeeniasse siirdunud Baranovi aeg Pjunikus oli statistikat vaadates edukas. 2022. aastal tuldi üheskoos riigi meistriks, Eesti keskkaitsja oli suure võidu kandev jõud. Eelmise hooaja lõpus jooksid suusad veidi risti ja ehkki 48-kordne koondislane naasis enne hooaja lõppu kodumaale, pakuti talle lõpuks ikkagi uut lepingut. Erinevad nägemused peatreeneriga said seljatatud.

Kuna pere oli end Jerevanis mugavalt sisse seadnud ja tingimused tundusid ahvatlevad, võttis Tallinna FC Floras tippjalgpalluriks sirgunud Baranov pakkumise vastu. Ometi käis ta enne möödunud nädalal Küprosel toimunud koondiselaagrit viimati ametlikus mängus platsil möödunud aasta 12. septembril ning sedagi A-koondise eest Belgia vastu. Pjunikus tal enam rolli polnud.

Nii oktoobris kui ka novembris jäi ta rahvusesinduse tegemistest eemale. "Niki jaoks pole asjad lihtsad olnud. Ta pole mänginud, ainult treeninud," rääkis Eesti koondise peatreener Thomas Häberli. "Miks - seda ma hetkel öelda ei saa, ma ei taha detailidesse laskuda. Ta pole meie jaoks hetkel saadaval ja peame seda austama."

Novembri lõpus kinnitas Baranov, et tema teed Pjunikuga on lahku läinud. Nüüd, jaanuarikuus, oli ta taas koondise juures ning nõustus Soccernet.ee-ga maha istuma, et rääkida veidi sellest, mis on olnud, mis teoksil ja mis ees.

Kuidas sul läinud on?
Olen perega Eestis puhanud, individuaalselt trenni teinud – ongi kõik!

Ehk ühegi meeskonna trennis pole sa käinud?
Ainult individuaalselt olen teinud, jah. Jooksud, jõusaal. Palliga pole üldse teinud.

Siin nüüd saad.
Mõnus tunne! Päris pikk paus oli. Koondises on alati hea.

Kuidas sul klubiotsingud lähevad?
Vaikselt. Nagu ikka jaanuaris – on jutte, vaatan ringi. Valin. Pere on minu jaoks väga tähtis, pean vaatama, mis neile sobib. Detailid ja nüansid tuleb paika saada. Lõpuks oleneb kõik pakkumisest.

Sa tundud sellest rääkides rahulik. See tähendab, et variantidest pole puudust?
Variante leidub, jah. Varsti on vaja lihtsalt otsus teha. Kuna ma ei taha olla veel üks või kaks kuud klubita ja niisama istuda, siis on see ikkagi stress. Kindlustunde puudumine on minu jaoks väga ebamugav tunne – ma olen lihtsalt inimesena selline. Mida kauem sa ilma klubita oled, seda keerulisem on vormi tagasi saada. Varsti saab kõik paika. Lubasin endale, et pärast koondiselaagrit lähiajal teen otsuse ära. Variante mul on.

Pigem Eesti või välismaa?
Eestis on võimalusi ja välismaal on võimalusi. Nüüd oleneb kõik tingimustest ja lepingu pikkusest. Kui minna välismaale, siis oleneb ka riigist ja linnast – kahe lapsega on oluline, et ümbritsev keskkond oleks hea. See on täiesti teine lugu, kui üksi olles.

Kui üksinda lähed, pole eriti vahet. Keskendud ainult jalgpallile. Lastega minnes on oluline, et ka pere tunneks end hästi – lasteaiad on vaja organiseerida ... väga palju asju! Detailid.

Kui välismaalt pakkumine tuleb, siis mõtlen alati, et kuidas perele seal meeldiks. Niimoodi see käib.

Mis klubidega sa Eestist suhelnud oled?
Seda ma ei ütle. (Muigab.) Saladus!

Üks klubi? Kaks, kolm?
Kaks.

Kas Tallinna klubi?
(Puhkeb naerma.) Ma ei ütle! Niikuinii varsti saavad kõik teada. Teen lähiajal otsuse ja kui jään Eestisse, siis kõik teavad. Üks nädal veel, ma arvan.

Pjunikuga läksid su teed juba novembris lahku. Mis seal juhtus?
(Ohkab sügavalt.) Lõpp oli päris inetu. See on väga pikk lugu. Tegin [suvel] uue lepingu, poolteist aastat, ja mõtlesin, et kõik läheb hästi.

Algamas oli minu kolmas hooaeg seal ja seni olime olnud koos edukad. Mängisin. Aga enne uue lepingu tegemist olin natuke aega klubita – tulin ju Eestisse tagasi. Tegelikult oli signaale, et võib-olla aitab küll. Aga elu oli seal nii paigas: perele sobis kõik väga hästi. Pjunik maksis palka alati õigel ajal. Mul on karjääris olnud olukordi, kus ... ei tehta seda.

Ma ei tahtnud riskida, eriti pere pärast. Pjunik helistas mulle ise uuesti ja poolteist aastat lepingut näitab minu meelest usaldust. Aastane leping on lühike, aga isegi poolteist näitas minu jaoks, et nad selgelt arvestavad minuga.

Algus oli enam-vähem hea. Mängisime Konverentsiliigas Narva Transi vastu ja Kalmarit võitsime ka. Ma sain mängida, aga pärast ...

Ma ei usu, et ma saan seda rääkida. Olid jutud spordidirektoriga ... aga ma vist ei tohi sellest rääkida. Need olid ebanormaalsed asjad.

Kas sulle valetati?
Esiteks andis peatreener mulle lubadusi, mida alguses ka täideti, aga pärast ... kui ma tulin [septembris] koondisesse ja läksin seejärel Armeeniasse tagasi, siis kõik muutus. Vasakkaitsja hakkas minu positsioonil mängima.

Neil oli mingi plaan, miks nad mu suvel tagasi võtsid. Ma mõtlesin tagantjärele väga kaua selle üle, aga ma ei saanud aru, mida nad plaanisid. Lihtsalt ei saanud aru.

Ma kahjuks ei saa sulle öelda, mida spordidirektor mulle ütles. Me tegime kirjaliku dokumendi, kus ma nõustusin, et ei räägi sellest, mis nad mulle ütlesid või mida tegid. Kuidas ma individuaalselt treenisin ja kuidas palgaga oli – ma ei tohi sellest rääkida. See oli väga-väga stressirohke aeg. Kui räägin, mis klubis nende kahe kuu jooksul toimus, saan trahvi. Leppisime kokku, et lähme laiali, aga see allkirjastamine oli nende tingimus.

Pjunik on selline opositsiooniklubi – nende suhted alaliidu presidendiga on väga halvad. Kui keegi oleks kuulnud, kuidas nad oma mängijatega käituvad, oleks neil suur jama tulnud. Nende kuvand oleks väga kõvasti langenud. Allkirjastasin dokumendi ja siiani pole ma kellelegi midagi rääkinud.

Nad lihtsalt ei tahtnud mind rohkem. Ma pidin tegema kaks trenni päevas: kell kaheksa hommikul ja kell viis õhtul. Ainult mina!

Spetsiaalselt tulid arstid ja teised tegelased kohale. Lepingu järgi pidi igas trennis kohal olema nii massöör kui ka arst. Kui ei ole, siis nad rikuvad lepingut – seega saadeti arst ainult minu pärast kohale!

Palgaga olid jamad, ainult minul trennid kaks korda päevas ... nad tahtsid mind mentaalselt ära tappa. Õnneks olin ma perega, mitte üksi. Lõpuks leppisime kokku, et ma lähen minema. Aga rääkida ei tohi. Alguses nad surusid mind, aga pärast proovisid sõbrad olla: ära kellelegi räägi, me aitame sind.

Nad kartsid ilmselt, et ma annan Armeenia meediale mingi suure intervjuu ja nende imidž langeb. Ma ei tahtnud Armeenias millegagi riskida, seega allkirjastasin dokumendi. Pere pärast ka. Minu jaoks oli klubi käitumine väga suur üllatus.

Tõmmati vaip alt ära.
No jah, just. Ma ei saa siiani aru, miks nad mu suvel tagasi kutsusid? Nelja kuuga ei saa ju asjad niimoodi muutuda. Ma ei olnud vigastatud ega midagi, pärast koondist käis lihtsalt klõps.

Mul oli suvel võimalus jätkata karjääri mujal. Nüüd ma võin öelda, et Pjunikusse jäämine oli viga, aga seda ei tea ju kunagi ette.

Enne uue lepingu tegemist oli mul natuke kahtlane tunne. Tavaliselt tehakse natuke varem pakkumine – ma olin ju juba ära läinud ja siis nad helistasid uuesti. Rääkisid, palusid vabandust ja ütlesid, et tahavad mind väga. Ma ei tea – võib-olla oli neil keegi teine valikus. Kui teda ei saanud, siis mõtlesid, et okei, võtame Nikita – ta tunneb klubi ja on siin pikalt olnud.

Ma jõudsin kohale ja nad täitsid alguses kõiki tingimusi. Olin põhimees. Nelja kuu pärast polnud mind enam vaja. Nad ei öelnud kordagi otsesõnu, et võin ära minna – aga ma olen kogenud mängija, ma saan aru, kui midagi on valesti. Vasakkaitsja mängis minu kohal – miks?

Mis siin ikka. Ma olen ju võõrmängija. Lubati ühte asja ja lõpuks läks kõik teisiti. Keegi ei öelnud mulle midagi konkreetset, aga selja taga tehti asjad ära. Ei saa öelda, et provotseeriti, aga ... võib-olla nad tahtsidki mind närvi ajada? Raske öelda. Seda ei saa ma kunagi teada.

Mõtlesin väga pikalt, miks nii läks. Aga välja ei mõelnudki.

***

Nikita Baranov
Sünniaeg: 19.08.1992 (31-aastane)
Klubikarjäär: Tallinna FC Flora, Kristiansund (Norra), Sogndal (Norra), Stara Zagora Beroe (Bulgaaria), Alashkert (Armeenia), Karmiotissa (Küpros), Jerevani Pjunik (Armeenia).
Koondisekarjäär: A-koondises 48 mängu