Aastal 1983 võttis Eesti klubi pärast 14-aastast pausi uuesti osa üleliidulisest liigast. Algul Tallinna KSMK ja alates aastast 1985 Tallinna Spordi nime kandnud meeskonnas, mis osales Nõukogude Liidu teises divisjonis, mängis kõigil seitsmel hooajal poolkaitsja Tiit Kõmper. Muuhulgas otse nurgalöögist löödud väravate poolest tuntud Kõmper lõpetas oma profikarjääri kõigest 25-aastasena.

Tänavu 31. augustil osales Kõmper Eesti ja Soome legendide kohtumises. Pärast 2:2 viigiga lõppenud mängu andis ta Soccernet.ee-le järgneva intervjuu.

Kas mäletad KSMK/Spordi aegadest mingeid mänge eredamalt?
Eredalt on jäänud meelde kindlasti esimesed mängud aastal 1983. Esimene võõrsilmäng, vist Orjoliga, esimene kodumäng, milles kaotasime vist Murmanskile, ja esimene võit, mille me kodus saime.

Esimestel aastatel olid kodumängud atmosfääri poolest ilmselt päris võimsad?
Seda küll, see oli väga kannustav ja kohati ka ootamatu, et nii palju rahvast kaasa tuli.

Tollaste Vene lennukite ja rongidega oli teil ilmselt igasuguseid põnevaid reise?
Ja väga palju oli bussiga sõitmist, kuhugi Valgevene tagumisse ossa või Kesk-Venemaale. See oli suhteliselt väsitav. Lendamine oli veel kerge, võrreldes nende bussireisidega.

Lõid üleliidulises liigas 176 mänguga 20 väravat. Kui palju nendest väravatest võis olla otse nurgalöögist?
Vähemalt kolm.

Kas need olid ilusad väravad või rohkem vastaste kobamised?
Ma arvan, et kõik otse nurgalöögist löödud väravad on teatud mõttes kobamised, need peaks ikka väravavaht ära võtma. Aga vahel läheb pall väravasse.

Kahel halvimal aastal jäite oma liigatsoonis eelviimaseks, parimatel hooaegadel saite kaheksanda koha.
Algus oli muidugi raske, meie pink oli väga lühike ja kui sealt oli paar meest puudu, siis oli ikka väga keeruline. Ühel aastal, kui me kaheksandaks jäime (1985 - toim.), olime terve hooaeg teisel-kolmandal kohal, aga tekkis üks murdemoment, mis lõi pildi segamini - kaotasime kodus segastel asjaoludel leedukate Klaipedale.

Mis need segased asjaolud olid?
Ei tea, me kaotasime väga kummaliselt. Vene liigades toimus igasuguseid kahtlaseid asju. Nii mõnegi mängija suhtes kadus pärast seda mängu usaldus, seal toimus midagi segast. See mäng kuidagi haises. Ma olin selles mängus kahjuks vigane, ma ei olnud platsil, nii et ei saanud aidata. Aga see ei näinud hea välja.

Üldiselt olid teil läbi aastate tulemused kodus ja võõrsil üsna erinevad.
Nendel aegadel oli võõrsil mängimine väga keeruline. Kohtunikel oli Venemaal natuke liiga palju võimu, seal mängisime reeglina 12 vastu.

Kas Sulle mingi konkreetne juhtum ka meelde tuleb, kus kohtunik mängu ära kallutas?
See oli argipäev, sellel ajastul asi nii käis. Ühe pendli kohtunik ikka kuidagi leidis.

Kuidas Nõukogude Liidu teises liigas tase oli?
Mul on seda nii raske võrrelda, sest kõrval polnud ju midagi. Mänguline tase ilmselt ei olnud nii tugev kui füüsiline tase, mis võis olla kõrgemate liigadega võrdne. Kõik tegid tööd ja jooksid palju.

Kas seda mäletad, et aastal 1987 käis külas Etioopia koondis?
Ma mäletan küll seda mängu, aga väga häguselt. See oli üks väheseid mänge, kus me saime mängida mingi riigi koondise vastu. Seisu ma isegi ei mäleta.

Tallinna Sport võitis 4:1.
See ei olnud nagu tõsine motiveeritud koondisemäng. Aga me võitsime ja hea, et seisu meelde tuletasid.

Oled Roman Ubakivi kasvandik. Kas ta oli treenerina nii karm nagu räägitakse?
Ubakivi oli väga nõudlik treener. Ta oli sada protsenti pühendunud ja nõudis palju nii iseendalt kui ka teistelt.

Kas nõukogude-aegsetest treeningutest oskad välja tuua midagi, mis tänapäeval võiks imelik tunduda?
Ma tean tänapäeva treeningutest väga vähe, lõpetasin oma karjääri 29 aastat tagasi. Koolivaheaegadel reisisime noortena kas Peterburi või Moskvasse, siis me saime mängida suurtel väljakutel või sisehallides. Sel ajal olid Peterburis ja Moskvas juba kunstmuruga hallid. Eestis treeniti talvel koolivõimlates, enamikel juhtudel polnud koolivõimlates korvpalliväljakudki täismõõtmetes. Seal mängiti jalgpalli ja seal alustasid ka näiteks [Martin] Reim ja [Mart] Poom. Seda ei saa võrrelda tänaste treeningtingimustega.

Pärast mängijakarjääri pagesid Rootsi, kuidas see käis?
Pagemine pole õige sõna (naerab), ma läksin ikka täitsa vabalt, ma ei pidanud põgenema. Aga ma lihtsalt jäin sinna kauemaks, kui oli plaanitud.

Millest see tingitud oli?
Eks siin oli suhteliselt segane aeg. Ma olin eelnevalt tervislikel põhjustel mängimise lõpetanud. Ega sel ajal mingit selget pilti ei olnud, mis siin toimuma hakkab. Sellist tarkust ei olnud, et Eesti saab mõne aasta pärast vabaks. Kui oleksin osanud seda aimata, siis oleks võib-olla teistmoodi läinud.

Kas Sa Rootsis ei tahtnud uuesti mängima hakata? Või oli vigastus nii tõsine?
Ei, vaheauk tuli sisse ja meelestus oli juba kuidagi teine. Ma isegi treenisin seal ühe klubi juures, aga elu tuli peale.

Pärast siis enam igatsust jalgpalli järele ei tekkinud?
Tead, seda, mida sa oled kunagi teinud tõsiselt, on hästi raske teha kuidagi poolikult. Hiljem olen ma ju mingisugustes liigades esinenud, mängisin III liigas (FC Toompeas - toim.) koos nende poliitikutega, aga aeg teeb oma.

Rootsi kodakondsus on Sul siiamaani?
Jah, ma ei ole sellest tänaseks loobunud, aga ma elan nüüd juba rohkem kui 20 aastat siin.

Räägiks lõpetuseks tänasest mängust ka. Kuidas platsil tunne oli?
A. Le Coq Arenal on alati tore olla, siia ei pääse iga päev. Kindlasti on see sündmus ka minu elus, see jääb meelde.

Mäng tundus võrdne?
Ma arvan, et seis on suhteliselt õige. Mina ise selleks mänguks valmis ei olnud. See, et ma siin täna olen, on juhus. Ma isegi ei mäleta, mis aastal ma viimast korda jalgpalli mängisin, sellest on aega möödas. Eile pidin endale uued saapad ostma, et täna muru peale tulla.