Augusti lõpus alanud jalgpallihooaeg välismaa tippliigades oli Eesti jalgpallile kaunis: ühel ja samal nädalal tegid tippliigas debüüdi nii Karl Jakob Hein kui Karol Mets. Kui 22-aastane Hein on veel oma karjääri võrdlemisi alguses, siis 31-aastasele Metsale oli debüüt Saksamaa Bundesligas mitme aastakümne pikkuse töö tulemus. Kusjuures veel mõni aasta tagasi ei oleks ilmselt paljud julgenud pakkuda, et ta üldse nii kõrgele tasemele mängima jõuab.

• Lugu ilmus esialgselt oktoobrikuu Jalkas.

See oli juba 13 aastat tagasi, kui toona vaid 18-aastane Mets põhikoosseisumehena FC Flora Eesti meistriks aitas. Kolm täishooaega Eestis tõid talle 2014. aastaks esimese välislepingu Norras Stavangeri Vikingis, sealt edasi läks ta Hollandisse NAC Breda ridadesse. Võrdlused Ragnar Klavaniga olid selleks hetkeks enam kui paslikud: Viljandist pärit vasakujalgne keskkaitsja, kelle karjäär oli kulgenud Flora kaudu Norrasse ja sealt Hollandisse...

Kui Klavan astus Hollandis olles karjääriredelil veelgi ülespoole ning liikus lõpuks sealt Bundesligasse, Premier League’i ja Serie A-sse, siis Metsa võimalus saabus kardinaalselt teistsuguseid radu pidi.

Intervjuus Jalkale avab Mets oma põneva karjääri tagamaid ja räägib nii parimatest kui raskeimatest hetkist.

Karol, rääkisin hiljuti paari mängijaga, kes olid toona Floras, kui sa omal ajal Viljandist Tallinnasse kolisid. Nad tõid välja, et väljaku peal olid sa alati ambitsioonikas ja tahtsid kaugele jõuda, aga väljaku kõrval käiv elu ei olnud veel sellele sihile justkui järele jõudnud. Millisena sa ise seda aega mäletad?
Täpselt nii, nagu ütlesid – trenni- ja tööeetika on mul kogu aeg olnud väga hea, trenni mulle meeldib teha. Jalgpalliväline elu ei olnud mul aga tol ajal kõige paremini organiseeritud – ma ei elanud nagu profisportlane, vaid nagu tavaline 18aastane poiss. Küllaltki vara, 19aastaselt tekkis mul aga tüdruksõber, kes on praegugi minu elukaaslane. Temaga koos tekkis mul teatav distsipliin, tekkisid rutiinid ja harjumused. Tänu temale läks mu nooruspõlv korrapärasemaks, ta aitas mind suunata.

Ilmselt on see paljudel noortel meestel nii – senikaua elad ühikaelu ja tuba on sassis, kuniks keegi kõrvale tekib.
Just, mul oli samamoodi. Senikaua, kuni kedagi kodus ei olnud, kes distsipliini aitaks hoida, ei elanud ma ka nagu profijalgpallur. Kõik läks sel ajal paika! Mõnes mõttes juhtus see küllaltki hilja, aga siiski veel nii heal ajal, et jõudsid tekkida muud head harjumused: toitumine, uni, see, kuidas puhkust sisustada. Olen talle selle eest väga tänulik!

Ühel hetkel tõi see kõik preemiaks juba ka välislepingu.
Ma arvan, et sellel oli kindlasti väga suur mõju. Tegin näiliselt lihtsaid asju, aga tegin neid hästi ja korrektselt. See kindlasti lihtsustas ja soodustas, et selline asi üldse võimalik oli.

Ajas pisut edasi hüpates – 2020. aasta oktoobris siirdusid mängima Saudi Araabiasse. See üleminek tundus sinu varasemaid üleminekuid arvestades justkui täiesti ansamblist väljas olevat – seni olid liikunud karjääriredelil üles või teinud sammu kõrvale, aga Al-Ettifaqiga liitumine paistis vähemalt väljastpoolt kui suurliiga poole pürgimisest loobumine. Kas olid ka ise sel ajal valmis sellele unistusele käega lööma? Ei ole ju tavapärane, et mängija läheb mõnda "rahaliigasse", tuleb sealt tagasi ja tal läheb nii, nagu sinul läinud on.
Kui see pakkumine mulle tehti, siis mõtlesin väga pikalt. Isegi kui kõik läbirääkimised olid peetud ja oldi jõutud pakkumiseni, mis kõigile osapooltele sobis, läks mul vaat et kaks nädalat, et lõplik jah-sõna öelda. Praadisin seda enda sees, ma ei olnud üldse kindel, tundsin, nagu müüksin osa oma südamest maha. Täpselt nii oligi!

Olin ka elukaaslasele rääkinud, et kui sinna läheme, siis suure tõenäosusega võivad Euroopas mõned unistused täitmata jääda. Kõik see oli teadlik ja läbi räägitud. Jõudsime mõlemad kokkuleppele, et siis on nii ja võtame pakkumise vastu.

Vaadates seda, kuhu elu sind praeguseks on toonud, siis sa seda ilmselt ei kahetse – aga kas teeksid selle otsuse uuesti?
Kui vaadata seda, kuidas mul tol hetkel läks, siis tegelikult oli mul AIKs olnud kohutav hooaeg. Ma küll mängisin kogu aeg, aga mul ei olnud hea hooaeg. Kui oleksin teinud hea hooaja, siis oleksin kindlasti võinud muid valikuid teha, aga kuna mängisin ebastabiilselt ja lausa halvasti, siis arvan, et see ei olnud halb koht, kuhu minna. Selles mõttes ma ei usu, et ajas tagasi minnes midagi muudaksin. Kogemuse mõttes oli Saudi Araabia uskumatult lahe – sain lähedalt näha nende kultuuri, seda, kuidas nemad elavad ja trenni teevad, kuidas nad mängivad ja milline on nende motivatsioon.

Mingis mõttes juhtus see sinuga justkui paar aastat liiga vara – suur jalgpalliplahvatus toimus Saudi liigas ju paar aastat hiljem. Samas klubis, kus sina mängisid, on praeguseks näiteks Georginio Wijnaldum ja Moussa Dembele, peatreener aga Steven Gerrard. Vahepeal põikas sealt läbi ka Jordan Henderson.
Kui peaksin kunagi sinna teist korda minema, siis nüüd oleksin selleks kindlasti paremini valmis ja usun, et mul läheks ka oluliselt paremini. Ma ei olnud tollal selleks täielikult valmis – kuna tuli AIKst halva hoo pealt, ei olnud ma piisavalt enesekindel, see kõik kandus edasi ja lõpuks läkski nii, et targem oli sealt üldse ära tulla.

Ma ei sobinud sinna – mängisin seal Euroopa jalgpalli, aga seal ei saa niimoodi mängida. Sealse mängu füüsilisus mulle ei sobinud – olin sellega Euroopas teistmoodi harjunud ja seda ei saa sinna üle viia. Tegin seal hästi palju vigu ja penalteid. Kaitsemängijana peab seal oma mängustiili muutma, mul see ei õnnestunud.

Mis hetkel hakkasid asjad uuesti paremuse poole minema?
Kui tagasi Euroopasse tulin, siis pidin tegelikult kohe Zürichisse minema, aga kuna mu agent tegi seal mingeid imelikke liigutusi, siis Zürich lõpuks loobus minust ja pidin endale uue klubi leidma. Olin siis agendi vea tõttu kaks-kolm kuud ilma klubita – seepärast ei ole ta enam ka minu agent. Lõpuks jõudsingi Sofia CSKAsse, sest ma ei tahtnud olla pool aastat ilma klubita. Sofias ei olnud ma ka põhimängija, sest liitusin nendega käigu pealt siis, kui seal oli juba hooaeg alanud ja esimesed mängud mängitud. Mängisin seal küll üsna okeilt, mul läks hästi, aga ma ei mänginud kõiki mänge.

Sama hooaja jaanuaris ostis Zürich mu endale. See oli esimene märk sellest, et siit on võimalik veel midagi lahedat või suurt teha. Kuna läksin jälle poole hooaja pealt meeskonda, kes oli kõigele lisaks sel hetkel tabeliliider, ei olnud ma päris põhimees – mängisin lõpuks 50–60 protsenti nendest mängudest, mida mul oli võimalik mängida. Treener ütles mulle, et väärin olla põhimees, aga kuna olime kõik mängud võitnud, siis ta ei tahtnud toimivat süsteemi muuta ja pidin oma võimalust ootama.

Teisel poolaastal tuli uus treener, kes ütles mulle ausalt, et näeb minu positsioonil üht teist mängijat esimesena. Läksin temaga rääkima, olin hästi valmistunud. Mul oli paberi peal kirjas hunnik statistikat: võidetud duellid, söödud, söödutrajektoorid, kiirus. Kõik sellised asjad ladusin treenerile ette ja küsisin: kuidas on võimalik, et mängib teine mees, kui kõik need näitajad on minu kasuks? Ta vastas mulle, et jah, mul on tugevad argumendid, aga eelistab teist mängijat, sest ta meeldib talle rohkem.

See ongi jalgpallis okei, olen talle tõesti tänulik, et ta ausalt nii ütles. Mina aga ütlesin agendile, et siit on selgelt vaja edasi liikuda. Ühel hetkel tuligi juba St. Pauli ja nii ta läks.

Kui võrdled praegu Bundesligas mängivat Karol Metsa selle Karol Metsaga, kes oli äsja Saudi Araabiast tagasi tulnud, siis mille poolest oled nüüd parem jalgpallur kui kolm aastat tagasi?
Need on kaks täiesti erinevat mängijat! Mul on vahepealse aja jooksul õnnestunud mitme hea treeneri käe all trenni teha ja näha, kuidas ja mida on mulle teistmoodi õpetatud. Kindlasti olen nüüd palju-palju parem mängija, kui sel hetkel olin.

Oleme kuulnud palju sellest, kuidas Ragnar Klavan tegi veel Augsburgis mängideski lisatrenni, et sealt Premier League'i pääseda. Mart Poomi raamatut on ilmselt kõik jalgpallisõbrad lugenud ja sealtki tuleb peamise motiivina välja see, kui kõvasti ta kogu aeg lõhkus trenni teha. Kui palju sina oled ise lisatrenni teinud?
Ma pole kunagi trennis viilinud – olen alati teinud trenni väga hästi ja natuke rohkem ka. Lisatrenni kui sellist, mis planeeritud nädalase treeningukava juurde lisaks tuleks, ei ole ma kunagi teinud. Küll olen igapäevaselt teinud nii enne kui pärast trenni harjutusi ja jõusaali, aga nii, et planeeriks nädalasse kuhugi veel midagi lisaks, seda mitte – mängud ja graafik on nii detailselt ära planeeritud, et selleks ei jää lihtsalt võimalust.

Senisele profikarjäärile tagasi vaadates – mida oled pidanud ohverdama selle nimel, et praeguseks Bundesligasse jõuda?
Olen ju kõigist täielikult eemal olnud, elan mingisuguse oma mulli sees välismaal. Aasta jooksul olen Eestis kokku võibolla 30 päeva. See on kindlasti ohverdus, et lähedasi ja peret olen aastate jooksul näha saanud rohkem siis, kui nad mulle külla tulevad, mitte kodus Eestis. Aga midagi pole teha – sportlase karjäär juba on selline. Kui oleks võimalus Eestis sellisel tasemel jalgpalli mängida, siis mängiksin Eestis!

Olen sinu puhul tähele pannud, et viimase umbes viie aastaga on sinu meediasuhtlus läinud kardinaalselt paremaks – sinust on saanud hea intervjueeritav. Vanasti tundus, et andsid hästi palju turvalisi vastuseid – kujutan ette, et täpselt selliseid, nagu mõnel jalgpallurite meediakoolitusel õpetatakse, et mitte pahandusse sattuda. Praegu räägid aga palju vabamalt, mõtestatumalt ja huvitavamalt. Kas see on olnud sul teadlik valik või on see tulnud iseenesest?
Võibolla olen ise kuidagi vabam – ehk tuleneb see suuremast enesekindlusest või kogemusest. Mingis mõttes võib see olla äkki pingelangus – muidugi tean, et vastutan oma sõnade eest, aga tunnen, et võin öelda rohkem, kui ma sel ajal ütlesin. Piir on justkui nihkunud – võin öelda rohkem ja ausamalt. See on läinud kuidagi omamoodi, ma ei ole selle peale mõelnud – ju olen ise vabamaks ja enesekindlamaks läinud.

Kuidas on esiliigast kõrgliigasse tõus sinu igapäevaelu St. Pauli mängijana muutnud? Kas tänaval tuntakse veel rohkem ära või on tekkinud rohkem jalgpalliväliseid kohustusi või üritusi, millel tuleb kindlasti osaleda?
Tänaval tuntakse natuke rohkem ära küll, eks inimesed on natuke teadlikumaks saanud. Lihaletis liha ostes tunneb teenindaja ära ja räägib paar sõna viimasest mängust ja nii edasi – tähelepanu on läinud küll natuke suuremaks, aga minu puhul ei ole see midagi erilist. Kui Jackson Irvine liigub Hamburgis ringi, siis temal on selles mõttes kindlasti teised mastaabid.

Muidu on elu üpris samasugune, võibolla on meeskonnal olnud meedia poolel rohkem kohustusi. Telefirmade ja teleõigustega seotult tuleb aeg-ajalt mingeid videoklippe teha, kuhugi allkirju anda või kaamerasse midagi öelda, aga muus osas on elu esiliiga omaga üsna sarnane. Saksamaal on Bundesliga 2 vaadatavus ju samuti ülisuur, ka esiliiga on väga populaarne.

Kui palju sa ise jalgpalli vaatad? Nii oma kui vastaste mängu analüüsimise mõttes ja niisama? Oleme ju kuulnud osast jalgpalluritest, kellel on töö tõttu jalkamängust nii kõrini, et nad vabal ajal ei tahagi seda jälgida.
Kui suvine EM algas, siis tundsin, et minu jaoks on jalgpalli liiga palju. Vaatasin EMi ülivähe, võibolla 20 protsenti. Tundsin lihtsalt, et olen täiesti väsinud ja tühi, mind isegi nagu ei huvitanud. Enda mänge ja trenne vaatan aga kindlasti järele – mulle meeldib ennast näha ja kui näen ennast midagi valesti tegemas, siis õpin selle pealt väga hästi.

Mängud mängudeks, aga vaatad järele ka trenne? Kõiki trenne? Kuidas see välja näeb?
Meil on ümber treeninguväljaku kuus-seitse kaamerat, nii et eri nurkade alt on võimalik trenni järele vaadata. Treenerid analüüsivad seda, mulle aga meeldib vaadata, kuidas trenn läks. Trenni järel saadan videoanalüütikule kirja, et palun saada mulle treeningu link, sealt saan juba ise valida, mis kaameranurga alt ma mingit momenti vaadata tahan.

Aeg, mis sellele kulub, on ju päris arvestatav?
Eks seal ole ka harjutusi, mida ei pea järele vaatama – näiteks soojendust. Rohkem käib see mänguliste harjutuste või kindlate asjade kohta, millele on treener tol nädalal kindla rõhu pannud. Kui koju jõuan, siis 45 minutit kuni tund läheb sellele ikka.

Mart Poomi ja mõni päev enne sinu Bundesliga debüüti La Ligas esimese mängu teinud Karl Heina mentori ja õpipoisi suhe on jalgpallisõpradele hästi teada. Sind on hästi palju võrreldud Ragnar Klavaniga – olete mõlemad Viljandist pärit vasakujalgsed keskkaitsjad, kes jõudnud Bundesligasse. Sinul ja Klavanil vist sarnast suhet ju pole – kui palju te üldse omavahel suhtlete?
Pigem ei suhtle. Kui näeme, siis kindlasti räägime juttu ja meie omavaheline suhe on alati olnud positiivne, aga ei saaks öelda, et me tihti suhtleme. Sünnipäevaks teineteisele õnne ikka soovime, aga pigem on see suhtlus pinnapealne. Kui kuskil ühises seltskonnas kohtume, siis võib muidugi ka pikemalt minna. Mul ei ole Ragnariga suheldes midagi sellist, et peaksin sõnu valima, saan olla mina ise – oleme ju ka koos mänginud.

On sul üldse praegu keegi, keda saad nimetada oma mentoriks?
Ei ole. Olen hästi isepäine, mulle meeldib küllaltki paljusid oma muresid ja probleeme ise lahendada. Kui on vajadus tekkinud, olen pöördunud ka spordipsühholoogi poole – mul on Eestis olemas inimene, kellega saan nendest asjadest rääkida. Vahel ei räägi ma isegi elukaaslasele, kui mind sisimas midagi vaevab. Olen sellega harjunud ise hakkama saama.

Psühholoogiast rääkides – kui lihtsalt või raskelt sa võite ja kaotusi üle elad? Kui pikalt need emotsioonid sinu sees püsivad?
Võitudest saan kergesti üle, ma ei jää nendesse kauaks kinni. Muidugi meeldib mulle võite tähistada ja kogeda õnnetunnet ja positiivsust, aga nii küll ei ole, et kui mõne mängu võidan, siis võin kaks järgmist mängu rahulikult võtta või puhata. Kaotustesse võin küll teinekord kinni jääda, eriti kui olen selles mängus ise mingi jama teinud.

Milles see väljendub? Teed sa midagi, et sellest üle saada?
Ikka teen, sellega tuleb tegeleda. Ma vist ei suuda endale andestada, et suutsin midagi sellist teha või tol hetkel niimoodi mõelda. Olen enda peale kuri või pahane, see võib kesta mitu päeva.

Mis kell mängupäeva järel uni tuleb?
Hilja! Nüüd on meil näiteks kodumäng Slovakkiaga kell 21.45 (intervjuu toimus septembrikuu koondiseakna alguses – toim.). Umbes kell kaksteist öösel lõpeb mäng – kui aus olla, siis ma arvan, et rahulikult võib kella viieni nii minna, et vähkren voodis ja higistan. Üritan ikka varem magama minna, aga see pole nii lihtne.

Klubis on üldiselt lihtsam, sest mängud on tihtipeale varasemal ajal, näiteks kell üks või kell kolm päeval. Hilisemate mängudega on küll keerulisem, 21.45 on juba lausa ekstreemne, need muudavad ka järgmise päeva keeruliseks.

Magad sa sellisel juhul täispika une või ärkad ikka hommikul tavalisel ajal üles?
Nii ei ole, et lähen kell viis magama ja siis teen üheksatunnise une – kella kümne ajal läheb ikka uni ära. Mängupäevajärgne uni on lihtsalt häiritud.

Kui tavaline see tippjalgpallurite puhul on? Kas on ka neid, kelle und mängud üldse ei sega?
On ikka, mõni erand magab juba bussis, kui mängult tagasi sõidame. Julgen väita, et 80 protsenti jalgpalluritest ei suuda pärast mängu kohe magama jääda, see on meil selline ühine mure.

Kas see tuleb sellest, et emotsioonid tuleb kuidagi maha laadida? Või kerib mäng peas edasi-tagasi?
Pigem on see adrenaliin ja mingisugune pingelangus. Keha justkui ei olekski väsinud, mõistus ei ole väsinud, vaid ketrab mängu ja mingeid olukordi uuesti läbi. See on keeruline.

Mida soovitaksid sellele Karol Metsale, kes enam kui kümme aastat tagasi Eestist Norrasse läks? Millised oleksid su põhisõnumid?
Mänguliselt oleks kõvasti nüansse, mida olen aastatega õppinud ja mis teevad mängu lihtsamaks, stabiilsemaks ja kindlamaks. Kindlasti oleks endale väga palju öelda positsioonivaliku, esimese puute, üle õla vaatamise ja kastis ründajaga kontaktis olemise kohta. Õpetaksin teda olema natuke kannatlikum, natuke rohkem keskendunud ja mitte nii kärsitu ja üliemotsionaalne.

Karol Mets
Sündinud: 16.05.1993
Positsioon: keskkaitsja
Klubikarjäär: Viljandi Tulevik, FC Flora, Stavangeri Viking, NAC Breda, Stockholmi AIK, Al-Ettifaq, Sofia CSKA, FC Zürich, St. Pauli
Eesti koondises (2013–): 98/0

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.