Jalgpalliliit teatas eile, et Esiliiga B-s viimaseks jäänud Põhja-Tallinna JK Volta litsents tühistati seoses klubi keerulise finantsolukorraga. Et taoline juhtum pole pretsedent, vaid paari aasta eest tabas sama saatus Sillamäe Kalevit, uurisime EJL-i presidendilt Aivar Pohlakult tema mõtteid antud olukorra ja Premium liigast allpool toimuva osas.

Pohlak tõdes muuhulgas, et üha enam trendiks muutuv olukord, kus erinevate liigade võitjad loobuvad kõrgemal tasemel mängimisest, sunnib jalgpalliliitu oma reglemente muutma ja kaasajastama. Mitmed uuendused võivad rakenduda jalgpalliliidu juhatuse nõusoleku saamisel juba uuest aastast.

Mida see sinu jaoks kõneleb, et iga teatud aja tagant tekib Eesti tippjalgpallis klubisid, kes keset hooaega jõuavad seisu, kus rahad on otsas ja kus pole väljavaateid olukorra kiirele lahendusele? Hooaja eel läbivad ju kõik tippklubid litsentseerimise, kus tuleb muuhulgas ära näidata planeeritavad kulud ja tulud.
Kõneleb nii sellest, et klubide toimimiseks vajalik majanduslik keskkond ei ole hea, kui ka sellest, et jalgpalli emotsionaalsus varjutab sageli klubi toimimiseks vajalikud ratsionaalsed aspektid.

Mis litsentsi andmise protsessi puudutab, siis on normaalne ja paratamatu, et lubame arvestada finantsplaani sisse mingis ulatuses nii-öelda eeldatavat tulu. Eesti spordi majanduslikke eeldusi teades ei oleks teisiti lihtsalt mõeldav.

Samas soovime, et klubide majanduslik olukord oleks üha stabiilsem, mis tegelikkuses tähendab tasakaalu otsimist reaalsuse ja riskide võtmise vahel, sest muuhulgas toob solidaarsusmehhanismide kaudu jalgpalli liidu poolt liigasse ja klubidesse toodav lisaraha kaasa konkurentsi ja ambitsioonide kasvu, mille üks tagajärgi on majandusliku võimekuse piiri peal rahakasutamine.

Tulles tagasi majandusliku keskkonna juurde, näeme, et omavalitsused peaksid hakkama spordiklubisid võtma kui huvi- või isegi kutsekoole, sest näiteks jalgpalluri elukutse on Euroopas üks atraktiivsemaid ja sisuliselt käib jalgpalliklubides töö selle elukutse omandamise nimel. Kui suudame tõestada/parandada oma võimekust kutseõppes, siis loome eelduse hoopis teisel tasandil suhtlemiseks omavalitsustega ja seda nii rahastamise kui näiteks ka treeningbaaside kasutamise mõttes. Kusjuures suures osas Lääne-Euroopast just nii asjad toimivadki.

Kui murelikuks see minu poolt eelkirjeldatud olukord sind teeb? Kas see on paratamatus?
Väidan, et riskide võtmine on jalgpalliklubi juhtimisse mingis mõttes sisse programmeeritud ja kui mitu klubi võtavad sarnaseid riske näiteks tiitlivõitluses või väljalangemisheitluses, siis jääb neist alati keegi kaotajaks ehk siis riskid ei õigusta ennast ja tekivad probleemid. Mõistagi töötame selle nimel, et nii ei oleks, aga oleme liiga ja klubide mõttes endiselt ülesehitusfaasis ja seega on kõik kahjuks loogiline.

Samas oleme eesmärgiks võtnud jätkusuutlike klubide tekkimiseks vajalike eelduste loomise ehk siis me soovime luua klubide toimimiseks võimalikult hea majandusliku keskkonna. Kogukondade ühine loomine käib ja noortetöö oluline parandamine algab, hooajaks 2020 litsentsi väljastamise protsessi käigus alustame koolitusprotsessi klubide arengukavade väljatöötamiseks.

Otsest muret ei ole, on tõsine väljakutse.

Tippliigades on seda probleemi natuke vähem, madalamates liigades aga väga palju, kus liiga esimestel kohtadel lõpetanud meeskonnad loobuvad aste kõrgemale tõusmisest või üleminekumängudest. Kas jalgpalliliit tunnetab seda samuti probleemina?
Pigem jah, sest on tekkinud liiga palju olukordi, kus konkreetses liigas mängiv võistkond ei soovi ennast kõrgemal liigatasemel proovile panna – nii on see vahel kolmanda ja teise liiga vahel – või ei saa seda teha – seda juhul kui mõni Premium liiga või Esiliiga klubi teine või kolmas võistkond ei täida teisest liiga tõusmiseks vajalikke eeldusi ja nii blokeeritakse tahtmatult kellegi teise jaoks kõrgemale tasemele tõusmise võimalus ära.

Kas olukord, kus need erinevatel põhjustel loobuvad võistkonnad võtavad võimaluse järgmistelt, nende selja taha jäänud ambitsioonikatelt klubidelt tõusmisvõimaluse, ei pärsi koduse jalgpalli arengut? Liiga võitmine tähendab, et nende tase on ju kõrgemal, ometi jäädakse mängima madalamale. Ja kõrgemasse liigasse jäävad püsima võistkonnad, kelle mänguline tase tulemuste kohaselt peaks vastama madalamale liigale, aga loobumiste tõttu säilitavad ka nemad oma koha kõrgemal. Liigade vahel tõusmine ja langemine peaks ju olema liigajalgpalli kõige elementaarsemaid osasid.
Praegu on tõesti nii, et juhul kui võistkond ei soovi tõusta, siis ei kandu tõusmise õigus edasi mitte liigas järgmise koha saanud meeskonnale, vaid vabanev koht jagatakse üldise paremusjärjestuse alusel ehk siis eelise saavad kõrgemal mänginud ja tulemuste põhjal liigast välja langevad võistkonnad. Selle reegli loogika on pärit üheksakümnendatest ja kõlab selliselt, et kui võistkond on kõrgemas liigas mänginud ja soovib seal jätkata, siis ta teab, mis teda ees ootab ja liigat pooleli ei jäta. Uue reegli järele peaks õigus tõusta või üleminekumängudele pääseda kanduma kõigepealt edasi loobujast järgmistele tabelikohtadele, seda mõistagi teatavates piirides, näiteks kahe koha võrra.

Kui juba jutt tõusmist ja langemist puudutavatele reeglitele läks, siis ilmselt seame alates järgmisest hooajast Esiliigas ja Esiliiga B-s piirangu U21 ja U19 laiendiga võistkondade arvule koos nende jaoks eraldi toimiva tõusmise ja langemise mehhanismidega. Lühidalt öeldes näeb see välja nii, et kui duubel on võitnud õiguse tõusta Esiliigasse või Esiliiga B-sse, aga seal on duublite arv täis ja ükski duubel välja ei lange, siis mängitakse üleminekumänge duublite vahel.

Peame oluliseks, et Esiliigas ja Esiliiga B-s oleks kokku vähemalt 12 nii-öelda iseseisvat klubi, aga duublite surve Esiliiga B-sse tõusmisele on suur – näiteks soovis tänavu teisesest liigast tõusta koguni viis duublit. Ütlen ka ära, et eraldi duublite liiga loomise mõtte oleme tänaseks teiste riikide praktikale ja oma kogemusele toetudes pigem maha matnud – liigasüsteemis mängides tõstavad duublid oluliselt liiga sportlikku konkurentsi ja iseseisvad klubid omakorda annavad noortele duublimängijatele vajaliku kogemuse täiskasvanute jalgpallist.

Muudame ka mängijate kasutamise loogikat tippliigades mängivate klubide ja nende teises liigas mängivate duublite vahel, seda eesmärgiga vältida olukorda, kus koondiseaknas, mil tippliigades paus, oleks võimalik rivistada teises liigas väljakule kõrgema liiga mängijatest koosnev võistkond.

Kui juba jutt Esiliigale ja duublitele läks, siis mainin ära, et näiteks Hollandis puudub üldse meie mõistes Esiliigasse tõusmise ja sealt väljalangemise süsteem, aga samas omavad nelja klubi duublid seal garanteeritud kohta, mis tundub kummaline ja ebaloogiline.