Konstantin Vassiljev otsustas pärast kuut hooaega Tallinna FC Floras lõpetada jalgpallurikarjääri. Miks ikkagi nüüd? Kas miski jääb karikarohket perioodi varjutama ka? Milline võiks olla see märk, mis 40-aastasest legendist maha jääb?

Soccernet.ee vestles Kostja Vassiljeviga pisut peale Premium liiga 2024 hooaja viimast mängu. Kuigi Flora võitis JK Tallinna Kalevit 5:1, polnud see piisav, et rappa läinud hooaega päästa - mullune meister lõpetas alles neljandana. Ka Kostja ei saanud omasid aidata nii, nagu oleks soovinud. Ja lõpuks oligi tervis see, mis viimase tõuke andis - jätkata ei tundunud aus mitte kellegi suhtes. Kõigele vaatamata jääb legendi staatusesse kerkinud nüüdseks endine jalgpallur meenutama hea sõnaga nii aegu Floras kui teisteski kohtades.

Palju õnne! Ma arvan, et võib õnne soovida - esiteks võit ja karjääri lõpp. Igati uhke päev! Mis su sees praegu toimub?
Mul oli piisavalt aega sellest mõelda ja seda mõtet endale pähe panna. Selles suhtes olen ma nüüd võib-olla natuke rahulikumas seisus. Mingil määral olen õnnelik, et see sai tehtud - et ma ei pea seda hetke rohkem ootama! Aga jah, üks asi lõppeb, teine saab alguse. Vaatame, kuidas edasi läheb.

Kas sa oled selline emotsionaalne ka? Kas oled pisaraid valanud või tunned rohkem rõõmu- ja tänutunnet?
Siin riietusruumis ja meeskonna juures pisaraid ei tulnud, aga kodus kuskil vahepeal oli jah! Sõitsin täna staadionile ja natuke mõtlesin, et [pisarad] on lähedal.

Kokkuvõttes on mul hea meel, et mäng läks täna väga hästi. Sergei [Zenjov] lõi kaks väga-väga ilusat väravat. (Muheleb.) Seda väga tihti ei näe! Ja mina võtan seda tänasel päeval kui tema kingitust mulle. Tõesti oli väga meeldiv selles seltskonnas karjääri lõpetada.

Kui palju te üldse käsitlesite seda viimast mängu kui kingitusena sulle? Kas te rääkisite sellest kuidagi või tundsid tiimi sees, et nad tahavad sulle midagi tagasi anda?
Ei. Neil ei olnud tegelikult väga palju aega sellest mõelda: ma ütlesin seda alles reede hommikul, natuke enne seda, kui see uudis välja läks. Ma ei tahtnud fookust mängult ära võtta. Ja ma arvan, et läks nii, nagu see pidi minema.

Millal sa ise selle otsuse vastu võtsid, et nüüd ongi kõik?
Ma arvan, et see käis peas vaikselt terve hooaja vältel. Mingil hetkel just olid tervislikud mured, mis mõjutasid seda väga kõvasti.

Samas ma usun küll, et kui mul oleks veendumus, et ma tahaks veel järgmisel aastal ka mängida, siis klubi annaks selle võimaluse. Arvan, et see otsus lõpetada on tegelikult aus ka klubi vastu. Loota selle peale, et järgmine aasta läheb kergemaks - see tõenäosus on väga väike.

Ma arvan, et meil oli päris pikk periood Floraga - kuus aastat - kus olid väga erinevad positiivsed saavutused ja ma arvan, et meie koostöö sujus väga hästi. Kokkuvõttes usun, et me lõpetasime selle heal viisil.

Sinu hooaeg tänavu oli vigastuse tõttu tõesti hüplik. Kas see kuidagi jääb midagi Flora-perioodis varjutama?
Ei-ei, ma arvan, et ei ole mõtet ühte hooaega seada nende viie ette. Sest me olime viie aasta jooksul väga edukad - neli tiitlit, Konverentsiliiga alagrupp ja veel mõned karikad ja üleüldse väga stabiilne mängupilt. Selles suhtes on mul väga hea meel, et see periood, kui ma tulin tagasi Eestisse, sai nii pikk. Inimestel olid erinevad arvamused ja ootused, et kui kaua see kestab. Lõpuks sai Flora-periood minu karjääris kõige pikem. Arvan, et see oli kokkuvõttes edukas.

Kas Flora on sinu jaoks ka kõige südamelähedasem klubi?
See on selline kahe otsaga küsimus. Kindlasti jääb ta meelde suure karjääri osana. Ja kindlasti vaatame me natuke sentimentaalsemalt just nende viimaste asjade peale. Floral oli alati usaldus mu vastu ja ma proovisin seda tagasi maksta nii hästi, kui ma suutsin.

Premium liigas 282 mängu ja 106 väravat. Kas need on head numbrid? Kas sa jääd nendega rahule? Või kas sa üldse vaatad neid?
Ega selle pilguga ei vaata, et kas nad on head või halvad. (Naerab.) Kui ühe kolmekohalise arvu ees on kaks ja teise ees üks, siis ma arvan, et võiks mingil määral rahul olla!

Vaatame korraks ka Flora tänavust hooaega. Miks asjad ei õnnestunud nii hästi, kui lootsite? Neljas koht ei ole ilmselgelt see, mida tahtsite.
Ma arvan, et väga palju jäi stabiilsuse taha. Just koosseisu mõttes stabiilsuse: palju vigastusi ja palju - mis ei ole meie jaoks üldse tavaline - kollaseid ja punaseid kaarte. Need kindlasti mõjutasid ka tulemust. Tänases mängus nägime ka seda hetke, kus me kaotasime mängu jooksul keskendumise ja lasime vastasel ühe väravaga tagasi tulla. Neid hetki oli aasta jooksul liiga palju ja kokkuvõttes tabel seda ka peegeldab.

Me ei olnud väga halvemad kui meie vastased. Levadia oli teistest tunduvalt parem, aga Paide ja Kaljuga olime me enam-vähem samal tasemel. Lihtsalt, et mingil hetkel olid Paide ja Kalju natukene stabiilsemad.

Nüüd, kui kõik ongi tehtud, küsin selliselt: mis emotsiooni või mõtetega sa tahad, et Eesti ja Premium liiga jalgpallisõbrad jääksid sind meenutama? Mis sa tahad, et sinust maha jääks?
Ega ei tea ... (Mõtleb.)

Ma arvan, et igaüks leiab enda jaoks midagi erinevat. Mina võin ausalt öelda, et proovisin oma karjääris nende 21 hooaja jooksul alati anda endast parimat. Nii, kui see oli võimalik. Kui midagi ei õnnestunud, siis ei õnnestunud - sellest on kahju ja ma saan vaid vabandust paluda.

See oli üks väga huvitav ja päris pikk seiklus minu jaoks, ja nende inimeste jaoks, kes minu ümber alati on olnud. Kindlasti ei olnud need mu pere jaoks kõige kergemad ajad. (Naerab.) Ühest küljest kujunes see aeg nii pikaks, aga samas, kui me kõik saime aru, et see hetk on käes, siis ei tahtnud nagu ikkagi lõpetada ka! Aga tõesti, on nii suur hulk inimesi, keda tänada. Me võime terve päeva sellest rääkida. Koondises ja klubides ja isegi vastasklubides.

Ma loodan, et vähemalt vastased mäletavad mind kui ausat vastast. Kas mul õnnestus seda olla - ma loodan, ma vähemalt üritasin niisugune olla. 

Usun, et pealtvaatajad ja poolehoidjad ootavad meie jalgpallis järgmist sammu. Ma arvan, et me ei pea elama minevikus, vaid mõtlema tuleviku peale ja nüüd on see meie ees! Nüüd olen ma sellel samal tribüünil nende samade inimestega, kes vaatasid mind, aga nüüd me vaatame koos teisi.

Aga oled nõus, et sa oled legend? Võtad selle tiitli vastu?
Nende tiitlitega on nii, et teised panevad neid. Kui nad selliselt arvavad, siis ei ole mul siin midagi öelda. Ma proovisin teha kõike nii hästi kui võimalik. Kui kellegi jaoks tähendab see, et ma olen legend, siis las ta olla. Võib-olla kellelegi see jällegi ei sobi.

No olgu nii. Aitäh sulle, tõesti!
Aitäh-aitäh!

Ja siis hakkaski Kostja Vassiljev Eesti Jalgpalli Liidu fuajeesse kogunenud kannatlike noorte vutisõpradega pilte klõpsutama ning lahkelt jagama välja autogramme. Kelle putsadele, kelle kedradele. Seda kõike tegi uhke karjääri lõpetanud legend nägu naerul.