Nõukogude Liidu noortekoondisega medali võitnud Toomas Krõm (53) meenutas Soccernet.ee-le, et karmi konkurentsi tingimustes ei jäänudki koondiselaagris jõudu muuks kui treenimiseks ja magamiseks.

"Treenerid rääkisid, et 16 liiduvabariigi peale kokku oli Nõukogude Liidus minu vanuseklassis miljon mängijat. Miljoni hulgast 20 hulka pääseda oli ikka vägev!" sõnas Kalevi spordihallis legendide Aastalõputurniiri ajal Soccernetiga vestelnud Krõm.

Kui legendaarne Tallinna Lõvide noortemeeskonna treener, taasiseseisvumise järel Eesti koondist juhendanud Roman Ubakivi loetles tänavu novembrikuu Jalkale tema hinnangul Eesti kõigi aegade kaheksa parimat jalgpallurit (neid paremusjärjekorda asetamata), kuulus näiteks Evald Tipneri, Mart Poomi ja Ragnar Klavani kõrval kaheksa väljavalitu hulka ka Krõm. Ubakivi selgitas, et Nõukogude Liidu noortekoondisesse jõudmine on objektiivne tasemenäitaja.

"Mul on hea meel, et ma ei olnud koondises mingi varumees, kes korra kohal käis. Sain ligi 1,5 aasta jooksul ikkagi kolm turniiri ja kuus laagrit," avaldas Krõm rahulolu.

Tal on olemas isegi koondisemedal - pronks, mis teeniti 1988. aasta jaanuaris Valentin Granatkini mälestusturniirilt, kus võideti 2:1 USA-d ja 1:0 Prantsusmaad. "Ma arvan, et ükski teine eestlane ei ole Granatkinil medalit saanud," märkis ta.

16-aastasena üksipäini Tallinnast Novogorskisse

Toomas Krõm (sündinud 22.09.1971) kuulus NSV Liidu noortekoondisesse, mille moodustasid pärast 1971. aasta 1. augustit sündinud mängijad. Olev Reimi raamatus "Lõvide lugu" on kirjas, et nii tolle koondise kui ka Peterburi Zeniidi treenerina tegutsenud Gennadi Kostõljovile jäi Krõm silma 1987. aasta rahvusvahelisel noorteturniiril Helsingi Cup. Kostõljov oli pidanud lisaks Krõmile oma koondise vääriliseks veel kahte "lõvipoissi" - Martin Reimi ja Toomas Kallastet -, aga nemad vanuse tõttu (sündinud vastavalt 14.05.1971 ja 27.01.1971) ei kvalifitseerunud.

Lõvid võitsid Ubakivi juhendamisel 1987. aasta Helsingi Cupi B-vanuseklassis 64 võistkonna konkurentsis esikoha, alistades kõik oma kaheksa vastast, väravate vahega 45:1. Krõm oli tiimi suurim väravakütt 14 tabamusega.

Krõm rääkis, et oli Kostõljovile esmakordselt silma jäänud juba 1986. aastal Makijivkas üleliidulisel "Nooruse" turniiril, kus võistlesid liiduvabariikide esindused. Aga kutse sai ta pärast Helsingi turniiri.

Kuidas Krõm koondisekutsest teada sai? "Kutse tuli spordikomiteesse jalgpalliföderatsiooni. Ja siis Ubakivi ütles mulle," vastas ta. "Mulle anti piletid ja öeldi, et Novogorski spordibaas on kuskil seal! Pidin 16-aastasena üksipäini sõitma rongiga Tallinnast Moskvasse, sealt metrooga ja siis bussiga õigesse kohta edasi. Kedagi vastas ei olnud. Õnneks olin juba Venemaal käinud ja vene keelt teadsin, sest koolis oli see tol ajal kohustuslik. Eks ma värisesin küll, aga jõudsin kohale."

Krõmi sõnul võeti ta koondises hästi vastu: "Treener oli väga Baltikumi-meelne, sest esimeses laagris oli veel kaks leedukat ja üks lätlane. Pärast järgmistesse laagritesse jäime ainult ühe leedukaga koos, teised saadeti minema. Neid armeenlasi ja grusiine, kes muidu ikka NSV Liidu ajal ennast rahade eest koondistesse sisse ostsid, oli meil vähe."

Eestlastest oli varasemalt NSV Liidu noortekoondisesse pääsenud ainult Ott Mõtsnik. Krõmi ajal kuulus koondise vaatevälja ka väravavaht Poom (sündinud 1972), kes siiski kutset ei saanud.

"Mart Poom mängis küll hästi, aga teda peeti sel ajal vist natuke õblukeseks ja Venemaa väravavahtide tase on olnud läbi aegade jube kõrge," viitas Krõm ülitugevale konkurentsile koondise väravasuul. NSV Liidust Venemaalt on pärit teatavasti ka jalgpalliajaloo ainus Ballon d'Ori pälvinud puurivaht Lev Jašin.

Trennid lühemad, aga intensiivsemad

Tingimusi koondises kirjeldas Krõm nii: "See tundus tol ajal uskumatu - toodi trenniriided, kõik asjad tehti sulle ette-taha ära. Aga trenn oli ka muidugi nii kõva, et seal midagi muud ei olnudki, kui ainult magad ja treenid, ja võitled iseenda eest. Kõik võitlesid iga järgmise laagri eest, kuhu pääses kohalolnud 30 mängijast 20."

Ubakivi trennid on saanud Eestis tuntuks oma raskuse ja ranguse poolest. Kas noortekoondises olid siis treeningud veel raskemad? "Intensiivsemad küll," vastas Krõm. "Meil Ubakivi all kestis trenn kuni kolm tundi. Koondises kestis poolteist tundi või tund ja 45 minutit, aga seal ei olnud mingit sellist asja, et treener pikalt räägib, vaid alguses pandi kõik paika ära ja siis treening kogu aeg intensiivselt käis."

Kuigi Krõm on läinud vutiajalukku eelkõige ründajana (hooaegadel 1999 ja 2000 oli ta Meistriliiga parim väravakütt), siis NSV Liidu noortekoondisesse võeti ta paremkaitsjaks.

"Ma tegelikult alustasingi jalgpalli paremkaitsjana ja mängisin sel positsioonil kaua. Aga ühel hetkel Ubakivi tõstis mind ründesse, kuna vaatas, et mul kiirust ja muid vajalikke omadusi on. Esimeses koondiselaagris 1987 ja Granatkini turniiril 1988 mängisin äärekaitses, teisel suurel turniiril Dušanbes pani treener mind juba ründajaks," täpsustas Krõm.

Ta tunnistas, et oli noortekoondisesse kuulumise üle uhke: "Sellel ajal ei olnud meil võimalust välismaale siirduda, siis saigi jõuda parimal juhul Moskvasse ja Venemaale."

Karjäär valetati lõppenuks

Krõm sai noortekoondise särgis kirja kokku seitse mängu. Otsustavast U17 EM-valikkohtumisest, mille NSV Liit kaotas Jugoslaaviale, jäi ta vigastuse tõttu eemale. "Treener kutsus mind isegi niisama euromängule kaasa, ma olin tal heas nimekirjas, aga ma ütlesin, et las läheb keegi teine, kes on terve," mäletas eestlane.

Krõmi sõnul pandi tema suunas hiljem ka NSV Liidu koondise järgmise vanuseklassi kutse teele, kuid see kutse paraku temani ei jõudnud. Asjast sai ta teada alles 1994. aastal Maltal, kus ta uuesti treener Kostõljoviga kohtus. Krõm viibis Maltal FC Flora meeskonna preemiareisil, mis oli saadud Eesti meistriks tuleku puhul; Kostõljov juhendas seal aga Venemaa noortekoondist (Eesti vastu).

"Treener ütles, et tema saatis mulle kutse jalgpalliföderatsiooni ja sealt tuli vastus, et Toomas Krõm on jalgpalli mängimise lõpetanud. Ma uurisin välja ja tean, kes otsustas saata selle kirja, et ma olen lõpetanud. Aga seda inimest enam ei ole, las ta puhkab rahulikult," hoidus Krõm pahareti nime avaldamast.

Tallinna Lõvides säranud Liidu noortekoondislase Krõmi täielik potentsiaal jäi täiskasvanute klassis realiseerimata. Ühe põhjusena tõi ta välja 1990. aastal saadud vigastuse: "Bulgaarias kolmenädalases laagris sain väga suure trauma - mul läks jalaluu, mis ei paranenud ära. Siis tuli väike paus sisse. Seejärel aitas Aivar Pohlak mu Soome kolmandasse liigasse, ega ma muuks ei olnudki veel võimeline. 1994. aastal tulin ma Soomest tagasi Florasse. Siis algas uus äge etapp."

Krõm võitis neli Eesti meistritiitlit: kaks Floraga (1993/94, 1994/95) ja kaks Levadiaga (1999, 2000). Meistriliigas kõmmutas ta 127 mänguga 95 väravat. Taasiseseisvunud Eesti rahvuskoondises sai ta aga kirja vaid 11 mängu (1994-1996) ja null väravat. Profikarjääri lõpetas Krõm 30-aastaselt.