Eesti jalgpalli ajaloo uurimisele pühendunud Indrek Schwede tutvustas A. Le Coq Arenal oma vastvalminud raamatut "Eesti jalgpalli ajalugu II osa. Esimesest jalgpallistaadionist 1925 kuni esimese MM-valikmänguni 1933".

Raamatus käsitletakse 1924. aastal Pariisis toimunud olümpiamängude mõjutusi siinsele vutiskeenele, aga ka lõbusaid absurdilugusid kodukamaralt ja Balti turniiridelt. "Raamatu põhiallikas on perioodika, mida toetavad arhiivimaterjalid," selgitas Schwede. "Eesti spordiajakirjandus on olnud läbi aegade väga kõval tasemel ning jalgpall oli toona enim emotsiooni pakkuv spordiala, mis meelitas kohale tuhandeid inimesi. Kõigil polnud kodus raadiotki, niisiis tuli info saamiseks staadionile kohale minna."

Eesti esimese jalgpalliajaloo doktori Schwede sõnul avaldas Pariisi olümpia siinsele vutielule väga tugevat mõju. "Siinne jalgpall sai tänu Pariisile hoo sisse. 1925. aasta tähendas, et meie mehed olid äsja saanud tugevat innustust väga erinevatest kultuuridest – Pariisis olid ju esmakordselt koos nelja maailmajao esindajad," ütles ta.

"Eesti meeskond puutus kokku selliste kultuuridega, keda nad varem eales näinud polnud – näiteks Uruguay meeskonnaga. Eesti ajakirjandus nimetas meie meeskonda hiljem hellitavalt uruguailasteks – nende suhtumine oli muutunud," kirjeldas Schwede olukordi, kus olümpial käinud eestlased hakkasid koduste mängude madala taseme üle veidi protestima.

"Olümpia impulsid ja mõjutused olid ikka väga suured. Need 9 aastat, mida raamat käsitleb, kirjeldavadki Pariisi tõugete mõju Eesti jalgpallile," sõnas autor.

Mida võtta, mida jätta?

Kuna ajakirjandus vahendas juba toona toimunut süsteemselt ja järjepidevalt, leidis Schwede end suure küsimuse eest: millise aastaga sündmuste kirjeldamisele joon alla tõmmata? Valituks osutus 1933, mil Eesti koondis pidas oma esimese MM-valikmängu.

"Eesmärk oli ikka kõik vähegi huvitav sisse panna! See põhimõtteliselt õnnestus. Sisu valimine oli suhteliselt lihtne: kõik, mis tundus tähelepanuväärne ning nii jalgpalliliselt kui ka eluliselt oluline, on välja toodud," kinnitas Schwede. "Kui väga sageli kirjutatakse spordialade ajalooraamatuid lineaarselt algusest lõpuni, siis minu arvates on seda palju põnevam ehitada lühikeste lugude haaval."

Teosele lisavad vürtsi erinevad pildid ja karikatuurid. "Perioodikas ilmus toona väga palju karikatuure ja sarže, seetõttu olen ma neid ka raamatusse lisanud," avaldas Schwede.

Peegeldus päriselust

Ajastule omaselt toimus Eesti jalgpallimaastikul 20-30ndatel aeg-ajalt absurdseid juhtumisi, mis samuti raamatus kajastatud saavad. "Oli näiteks juhtum, kus mängu lõppseisuks jäi 2:1, aga üks ajaleht otsustas kirjutada, et tulemus oli hoopis 1:1 viik," muigas Schwede. "Seda põhjendati sellega, et väljaande arvates oli ühele meeskonnale 2:1 võidu toonud penalti valesti määratud."

"Teine absurdne juhtum on seotud spordiajakirjanik Oskar Lõviga, kes paralleelselt tegutses ka jalgpallikohtunikuna," rääkis Schwede. "Nimelt otsustas ta kord mängus määrata penalti, sest üks mängija oli sekkunud platsile temalt luba küsimata. Ja Oskar Lõvi arvas, et selle eest võiks määrata penalti! Selliseid lõbusaid lugusid leidub."

"Mängijad olid toona amatöörid ja napsu võeti ka. Kord oli nii, et võistkond suleti välismaal hotelli ja esindajad käisid lõbutsemas – näiteks Leedus Balti turniiril, vist viimasel päeval, mindi Soome kohtunikuga üht õlletehast külastama," kirjeldas Schwede üht absurdset juhtumit.

"Mäng hilines seetõttu pool tundi, lisaaeg jäi pimeduse tõttu ära – ja kohtunik oli väga lõbusas tujus! Eesti ajakirjandus meenutas, kuidas üks värav jäeti lugemata ja teisele poole loeti seevastu ära. Asi kulmineerus sellega, et Eesti mängijad korraldasid oma banketi ja lõpetasid Kaunase arestimajas," naeris Schwede.

Ta lisas: "Et ei jääks valet muljet, et on ainult veidrad juhtumised, siis tegelikult jalgpall arenes ikka mühinal. Toonane jalgpalliliidu juhtkond – need mehed olid kõik tegevad kuskil muudes ametites. Arhiivis on olemas mõned aastad, kus jalgpalliliidu juhatus käis kas korra nädalas või isegi kaks korda koos. Ministrid ja muud silmapaistvad inimesed ohverdasid väga palju oma isiklikku aega jalgpalli arendamise peale."

Profid pidid staatust varjama

"Eesti juhindus palju Skandinaaviast. Kõik, mis puudutas professionalismi, oli põlu all. Olümpiaaated sätestasid, et spordi tegemise eest raha võtmine oli patt," meenutas Schwede. “Kõik, kes sattusid kahtluse alla, olid väga-väga pahad poisid. Sattusin arhiivis huvitavatele jälgedele, kus Leonhard Kassiga – Kiisuks teda kutsuti – juhtus selline traagiline lugu, et president Konstantin Päts tuli vaatama jalgpallimängu, kus Kass tegi koondise eest kodudebüüdi. Võõrsil oli ta varemgi mänginud, aga kodus mitte."

"Kassi mäng meeldis presidendile nii väga, et president kutsus ta Kadrioru lossi ja kinkis talle portsigari. Kassi hakati aga kiusama, sest teised mängijad olid kadedad!" kirjeldas Schwede. "Korraldati näidispoomine – Kass tunnistati elukutseliseks, mis tähendas, et ta pidi aasta aega mängudest eemal olema. Varjatud elukutselisi oli seejuures kogu aeg – maksti ümbrikupalka või pakuti tööd. Kõik klubid proovisid organiseerida juhatusse ärimehi, kes saaks mängijatele töökohta pakkuda. Kinnihoidmine seisneski töökohtades ja nende abil prooviti tihtipeale mängijaid üle meelitada."

Karjääri tippaja Viini Austrias veetnud Arnold Pihlak oli samuti Eesti ajakirjandusega suhtlemisel ettevaatlik. Ehkki tegelikkuses sai ta Austria suurklubilt palka, ei tohtinud ta siinsetele asjapulkadele sellest iitsatadagi, sest vastasel juhul olnuks kodumaale mängima naasmine võimatu.

Balti turniiri olulisusest

"Tiitlivõistlusi tollal ei olnud: 1928. aastal alanud Balti turniir oli ainus tõsine proovikivi," ütles Schwede. "Isegi kui MM tuli, oli valikmänge väga vähe ja teisedki spordialad ei suutnud midagi vastu panna. Balti turniiridest kujunes korralik lakmuspaber – ühest mängust lätlaste või leedulastega tehti väga kaugele ulatuvaid järeldusi."

"Need olid äärmiselt emotsionaalsed mängud. Esimese kolme Balti turniiri tulemused polegi üldse jõus, sest omavahel mindi põhjalikult tülli! Kõigi kolme turniiri tulemused kuulutati tühistatuks. Balti turniir oli toona väga-väga oluline asi. Need olid majanduslikult olulised turniirid: kõik korraldajad arvestasid väga suure kasumiga," kirjeldas autor.

***

Uuel nädalal tuleb raamat müüki Teamspiriti veebipoodi, kus praegu on saadaval ka raamatusarja esimene osa. Samuti on mõlemad osad müügil suuremates raamatukauplustes üle Eesti. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.