A. LE COQ PREMIUM LIIGA
MEESTE KOONDIS
NAISTE KOONDIS
EESTLASED VÕÕRSIL
SOCCERNET
"Buss hakkas Kohilast sõitma, käis Alult, Raplast ja Kaiust läbi ning jõudis Kehtnasse, kus oli trenn. Üks ots 40 minutit. Teist sama palju tagasi. Aga mulle meeldis algusest peale. Jalgpall meeldis ja sõbrad Kohilast käisid kah trenni. Tore oli," meenutab Enar Jääger seda, kuidas algas tema tee 126 A-koondise mänguni.
126 mängust enam on suutnud vaid viis A-koondislast – Martin Reim, Marko Kristal, Konstantin Vassiljev, Andres Oper ja Ragnar Klavan. Jäägeri koondisekarjäär on märk erakordselt pikaajalisest stabiilselt kõrgest mängutasemest. Muidu poleks teda pikema mõtlemiseta platsile usaldanud nii Arno Pijpers, Jelle Goes, Viggo Jensen, Tarmo Rüütli, Magnus Pehrsson kui ka Martin Reim.
"Meie eesmärgiks on kasvatada valmis mängija, mitte taga ajada esimest võitu. Noortetöös ongi vahest kõige raskem asi ootamine," sõnas toonases FC Flora Kehtna jalgpallikoolis töötanud treener Tiit Raudnagel 1997. aastal ajakirja Sporditäht artiklis "Kehtna jalgpallikool kasvatab tähti".
Veerandsada aastat hiljem saab kokkuvõtvalt öelda, et toonasel kujul tegutsemise juba mõne aja eest lõpetanud, ent omal ajal Eesti jalgpalli arengus ülitähtsal kohal olnud Kehtna jalgpallikooli suurim täht oli just Jääger. Koos Dmitri Kruglovi ja Aleksandr Dmitrijeviga ootab Jäägerit reedel A. le Coq Arenal ees 100+ klubile ette nähtud lahkumismäng, kus kohtuvad Eesti ja Soome veteranid.
Eesti – Soome Legendide mäng algab reedel kell 19.30, kohtumist näitab otsepildis Soccernet.ee. A. le Coq Arena väravad avatakse juba kell 17.00 ning kell 18.00 eelneb šõumäng, kus vastamisi Eesti avaliku elu tegelased.
Pikema usutluse Dmitri Krugloviga avaldas Soccernet.ee eile ning homme saab lugeda intervjuud Aleksandr Dmitrijeviga. Nüüd aga Enar Jäägeri lõppsõna.
* * *
126-kordne internatsionaal Jääger elab rahulikku elu. Sealsamas Kohilas, kust algas kunagi ta tee laia maailma. Kasvatab kolme last, kellest vanim sündis Belgias ja kaks järgmist Norras. Juhendab koos teise ekskoondislase Alo Bärengrubiga Raplamaa JK U14, U15 ja Esiliiga B võistkondi. "Proovin treeneriametit. Vajab harjumist see üleminek. Ikka hoopis teine maailm kui jalgpalluri oma. Õnneks pole ma üksi, vaid teeme Aloga kahekesi," sõnab ta.
Tegevjalgpallurina harjumisaega polnud, vaid kui vette visati, tuli kohe ujuma hakata. 2003. aasta kevadel 20-aastase noormehena paisati ta kuu aja jooksul kahte väga erinevasse, aga nõudlikusse olukorda, kust auga välja tuli. Märtsi alguses müüs FC Flora Jäägeri mängijaõigused Moskva Torpedole ning kümme päeva hiljem debüteeris ta Venemaa kõrgliigas. Võidukalt.
2. aprillil võõrustas Eesti koondis MM-valikmängus Bulgaariat. Kuna keskkaitsjad Raio Piiroja ja Andrei Stepanov olid vigastustega väljas, saatis Pijpers keskkaitses kogenud Marek Lemsalu partnerina väljakule 20-aastase Jäägeri, kel oli küll koondises viis maavõistlust hinge all, aga mitte ühtegi neist keskkaitses. Jääger mängis tüünelt ja kindlalt, Eesti tegi Bulgaariaga kõvasti kiitust pälvinud 0:0 viigi.
"Nii noorena välismaale minek andis kõvasti enesekindlust, sest näitas, et tase on olemas. Samuti pani järgmiste sammude nimel rohkem pingutama. Vene keelt ma Moskvasse minnes ei osanud. Koolis olin küll õppinud, aga rääkida ei osanud. Õnneks Andrei Stepanov ja Andres Oper ootasid ees ja aitasid. Mul oli Venemaal üks variant ka enne Torpedo pakkumist, aga tolle ütlesin ära."
Milline oli Jäägerit 2003 vastu võtnud Venemaa? "Võllanalja tehes, siis igal juhul parem kui praegune! Liiga oli tugev ja Torpedo, kuhu läksin, esiviisiku sats. Ega ma eeldanud, et lähen põhimeheks, aga lõpuks ma seda olin (kahe hooaja jooksul esindas Jääger Torpedot kokku 44 mängus – O. J.).
Esmalt kasutati mind keskpoolkaitses. Ühes mängus Peterburi Zenitiga pidin terve mängu personaalselt Andrei Aršavinit markeerima. Nagu loll jooksin terve mäng tal sabas. Lõpuks pääsesin ikka enda jaoks tuttavale paremkaitsja positsioonile.
Teisel Torpedo-hooajal sai ka ekstreemne Vladivostoki-reis ära proovitud. Ajavahe Moskvaga oli seitse tundi ja reis kestis üheksa tundi. Lendasime sinna, jõudsime hotelli, magasime paar tundi ja läksime mängule. Ega sealt midagi tulnud (Torpedo kaotas 0:2 – O. J.). Aga see polnud midagi ootamatut, sest Vladivostoki Lutš-Energia kaotaski hooaja jooksul kodus ainult kaks mängu – CSKA-le ja Zenitile. Samas ise võõrsil võitsid ainult ühe. Reisidistants oli lihtsalt nii pikk."
* * *
2006. aastal jäi vahemikus 1999-2004 ühe erandiga esiviisikusse mahtunud ja 2000 suisa pronksi võitnud Torpedo kõrgliigas eelviimaseks ning langes esiliigasse, kus kehtis päris range välismängijate limiit. Oper oli juba eelmisel hooajal Hollandi kõrgliigasse siirdunud, Stepanov leidis uue töökoha FK Himkis, aga Jääger siirdus Norra, sest teda soovis enda ridadesse Aalesund.
Seal mängis ta üht poole-aastast pausi kõrvale jättes järgmised kuus hooaega. Ning 2015. aasta keskel läks ta Norra tagasi ja kuulus veel kolm ja pool aastat Valerenga ridadesse. Kokku seega üheksa hooaega. See kõik polnud juhus, vaid Jäägerile meeldis Norra (jalgpall) ning norrakatele meeldis töökas ja kohusetundlik jalgpallur Jääger.
"Norra sobis mulle igatpidi. Mänguliselt tulid mu võimed seal esile, inimesed ja jalgpalli ümbritsev kultuur olid samuti meelepärased. Isegi kui vahepeal Norrast ära käisin – esmalt Itaalias, siis Belgias ja Eestis – tõmbas mind sinna tagasi. Norras praktiseeriti füüsilist ja võitluslikku jalgpalli, mis mulle sobis.
Nagu ka ilm, mis polnud liiga palav. Kui mujal Norras oli vahel 30 kraadi sooja, siis Aalesundis naljalt üle 15-20 mitte. Praegune Eesti suvi on ka veel okei. 25 kraadi ma kannatan ära, aga üle selle on liig. Norra treeneritega sain samuti hästi läbi. Eriti Kjetil Rekdaliga, kes mu 2015 Valerengasse tagasi kutsuski."
1998. aasta MM-i alagrupiturniiri viimase vooru mängus Brasiiliaga Norrale oma väravaga 2:1 võidu ja 1/8-finaali pääsemise kindlustanud Rekdal juhendas Jäägerit kokku kuus ja pool hooaega. Esmalt viis aastat Aalesundis ja hiljem poolteist hooaega Valerengas. "Paljude mängijatega Rekdal ei klappinud, aga mina sain temaga väga hästi läbi," märgib Jääger.
"Norras on väga rahulik elu. Aalesund oli nagu pereklubi. Linnas on elanikke 40 000, ent meie 10 000 pealtvaatajat mahutav staadion oli iga mäng rahvast täis. Loodus meeldib samuti. Selline kalamees nagu Raio [Piiroja] ma polnud. Kui Sander Post Aalesundi tuli (ründaja mängis seal 2011 ja 2012 – O. J.), siis käisime fjordis õngitsemas, aga kätte saadud kalad viskasime tagasi."
Norra looduse praktilise poole kirjeldamiseks passib hästi seik Aalesundi jalgpalliklubi igapäevaelust, mida meenutades Jääger praegugi itsitama hakkab. Kuna areenil on kunstmurukate, toimusid seal ka esindusmeeskonna treeningud, mille käigus tuli mängijatel vahepeal kalu jalust ära koristada. "Staadion asub mere ääres ja trenni ajal kukkusid kalad ülelennanud kajakate küüniste ja nokkade vahelt meile platsile," meenutab Jääger.
Proovis Itaalias ja Belgias, väisas Šotimaad ja Inglismaad, aga Norra oli ikka kõige etem!
Nii paikseks, nagu koondisekaaslased Raio Piiroja ja Taijo Teniste, kes mängisid Norras vastavalt üheksa ja kümme hooaega järjest, Jääger ei jäänud, vaid käis vahepeal mujal jalgpalli uudistamas, ent mõlemad välisvisiidid jäid napiks. 2009. aasta keskel sõlmis ta lepingu Itaalia Serie B klubiga Ascoli, kust aga pool aastat hiljem poolte kokkuleppel lahkus ja Aalesundi tagasi läks.
"Tekkis variant ja mõtlesin, miks mitte proovida. Itaalia jalgpall ja koondis on mulle tegelikult meeldinud. Aga ega seal kõige paremini läinud. Kõik oli väga kaootiline. Treener, kes mind värbas, sai peale viiendat mängu kinga. Tuli uus treener, kes ei andnud mulle isegi võimalust. Tegin trenni, aga olin mängude ajal tribüünil.
Palka samuti väga ei makstud. Esimesel kuul kanti raha üle, aga edaspidi oli kogu aeg jutt, et homme saab. Totaalne vastand Norrale, kus siis, kui palgapäev langes nädalavahetusele, tehti ülekanne pigem varem ära. Itaalias võttis see aega kuid ja lõpuks ma kogu ettenähtud palgaraha kätte ei saanudki."
Aalesundis mängis Jääger 2012. aasta lõpuni, aga tolle aasta alguses oli ta esmalt mitu kuud uue töökoha otsingul. Jutte oli Poola kõrgliigaklubi Gdanski Lechiaga, aga ka Šotimaa hiiu Glasgow Rangersiga, kes oli temast küll väga huvitatud, aga samas juba suurtes rahalistes raskustes, mis päädisid pankroti ja tugevuselt neljandasse liigasse kukutamisega 2012. aasta kevadel.
"Rangers tahtis mind ja peatreener ütles, et kohe tuleb ka pakkumine, aga neil olid juba suured mured. Pärast Rangersi-tretti käisin Charltonis ja Crystal Palace'is end näitamas. Sealt otsest pakkumist ei tehtud. Charltonis pidi treeningmäng toimuma, aga kuna kaks sentimeetrit lund sadas maha, siis jäi see ära.
Mul tuli koondisepaus peale, mille ajaks soovinuks Charlton mind enda juurde jätta. Tulin koondisesse ära. Ja ei kahetse midagi. Inglismaa jalgpall pole kunagi minu jaoks mingi eriline siht olnud. Vot Hispaanias oleks tahtnud mängida! See oleks minu stiiliga vast sobinud. Inglismaal jäänuksin äkki kogult liiga väikeseks."
Märtsis tegi Jääger uue aastase lepingu Aalesundiga, aga 2012 lõpus jättis ta tolle klubiga lõplikult hüvasti. Pool aastat oli ta vaba agent, kuniks liitus Belgia kõrgliigaklubi Liersega. "Seal mulle meeldis. Mul oli 1+1 leping ja variant edasi jääda, aga Lierse natuke susserdas ja ma ütlesin ära neile. Jällegi – Norras ei juhtunud mitte kunagi midagi säärast. Põhjamaine aus keskkond, inimesed olid kohusetundlikud ja kõik oli paigas."
Rasked põlvevigastused said seljatatud, aga lõpuks keha vastu ei pidanud
Järgnes pool aastat pausi ja liitumine FC Floraga 2015. aasta hooajaks. Jääger kerkis liidriks ja andis noorele meeskonnale sisse hoo, mille toel võideti vastu ootusi Eesti meistritiitel, mille lõpplahendusest kogenud kaitsja enam ise osa ei saanud, sest augustis kutsus teda Valerenga, kuhu ta jäi kolmeks ja pooleks aastaks. Paraku tuli suur osa sellest ajast veeta taastusravis, sest Jäägerit tabasid kolm tõsist põlvevigastust.
Ristatisideme vigastusi elas Jääger karjääri jooksul kokku üle kolm tükki. Kaks korda purunesid need vasakus, korra paremas põlves. "Korra läks ka menisk ja korra kõhred. Kusjuures nii, et polnud vastasega mingit kontakti," meenutab Jääger, kes tuli kõigist kolmest põlvevigastusest tagasi ja naasis platsile.
"Selle üle olen uhke küll, et tagasi tulin. 2018. aasta alguses saadud trauma oli päris karm. Seal purunes ka kõhr ja pidin 6-7 kuud taastusravi tegema. See ei ole kõige meeldivam, tuim töö. Jõudsin tagasi, mängisin 15 minutit ja siis läks puruks teise põlve ristatiside. Tegin kogu taastusravi jälle otsast läbi. Iga kahe nädala tagant käisin põlveeksperdi juures ja sain uued harjutused, mida teha."
Ravi kestis pikalt, aga platsile Jääger tagasi jõudis. Premium liigas ja FC Flora särgis. Nii 2019 kui ka 2020 esindas ta klubi viies kõrgliigakohtumises ja lisas niimoodi isiklikku auhinnakollektsiooni kaks meistritiitlit. "Mänguisu polnud kadunud. Tegelikult pole siiani, aga tervis enam ei luba," nendib ta. "Praegu on põlvede seis okei. Aeg-ajalt kui suurem koormus, siis annavad tunda, aga igapäevaelu ei sega. Trepist üles minnes muidugi krõgisevad."
Vestlus Jäägeriga leidis aset A. Le Coq Arena juures ning mööda juhtus sammuma FC Flora ründaja Mark Anders Lepik. Terekäe andmise järel päris Jääger hasartselt: "Noh, trenn juba läbi?" Lepik manitsevalt: "Alles esimene, meil täna kaks trenni." Jääger ei jäänud võlgu: "Vähe!" Lepikul ei jäänud üle muud, kui noogutada. Kui klubi endine kapten ütles, siis ju nii on!
Kui Dmitri Kruglov märkis, et klubijalgpallis kattusid tema parimad aastad Eesti koondise 2011. aasta laineharjaga, siis täpselt sama kehtib ka Jäägeri kohta. 2011. aasta sügisel alistasid nad esmalt Euroopa liigas kolm vastast ja jõudsid play-off’i, kus vastaseks oli AZ Alkmaar, kelle keskkaitses mängis viimast hooaega Ragnar Klavan. Aalesund alustas kodus 2:1 võiduga, aga võõrsil saadi AZ-ilt 0:6 kolakas.
Ilus sügis aga jätkus, sest 6. novembril alistati Ullevaali rahvusstaadionil peetud karikafinaalis 2:1 Bergeni Brann. Kohal oli kuningas Harald V ning võitjatel surus kätt toonane UEFA president Michel Platini. Norra karikavõit on Jäägeri klubikarjääri kaalukaim saavutus. Paberi peal on ta ka 2009. aasta Norra karikavõitja, sest kuigi ta lahkus enne otsustavaid matše Aalesundist Ascolisse, anti väike karikas avamängudes osalemise eest ka talle.
Muuseas, euromäng Klavani vastu tal eriti meeles pole, sest koondisekaaslastega madistamist tuli Norra kõrgliigas ette vaat et üle nädala. "Üks kord markeerisin standardolukordade ajal isegi Raiot. Treener Rekdali ülesandel. Õnnestus hästi – sest tolles mängus Raio väravat ei löönud!"
Vähese jutu, aga suurte tegude mees
126 A-maavõistlust on väga palju. Jäägeri usaldasid veendunult platsile nii Arno Pijpers, Jelle Goes, Viggo Jensen, Tarmo Rüütli, Magnus Pehrsson kui ka Martin Reim. Ka Karel Voolaid läkitas talle kutse, ent vigastuse tõttu ei saanud Jääger seda vastu võtta ja nii jäi tema viimaseks koondisemänguks 2017. aasta novembris vihmases Helsingis Soomelt saadud 0:3 kaotus.
Mida kaitsja koondisekarjääri juures enim hindab? "Stabiilsust. Arvan, et suutsin kindlat taset hoida. Mille pealt? Äkki vast tahte?" Kõik. Just niimoodi, kõigest mõne sõnaga Eesti koondise legend oma 15 aastat ja 126 mängu kokku võtabki.
Kui avaldada seepeale Jäägerile saladus, et Eesti jalgpalliajakirjanike seas on intervjuud temaga vutimehe kidakeelsuse tõttu suisa omaette žanr (käesolev usutlus on kõigi eelduste kohaselt pikim intervjuu, mis eales Jäägeriga tehtud!), siis see teda tegelikult ei üllata.
"Minust on väga raske sõnu välja saada. Olen kogu aeg selline. Tavaelus ka. Väga ei räägi." Oma naisega? "No temaga ja lastega ikka räägin. Aga pressikonverentsid ja intervjuud mulle tõesti väga ei meeldinud. Polnud nagu midagi öelda. Ma olen ju kaitsja. Näiteks ründajal on oluliselt rohkem rääkida."
Jääger rääkis tegudega väljakul. Eesti koondise särgis 126 korda. Väljend "Jäks paremkaitses" jäädvustub Eesti jalgpallimeeskonna pärandisse kui hiilgav näide rahustavast teadmisest, sest kui Jäks on paremkaitses, siis pikka juttu EI OLE, ent asjad kontrolli all ON!
* * *
Sündinud: 18. novembril 1984
Positsioon: paremkaitsja või keskkaitsja
Klubikarjäär: 2001-05 FC Flora, 2005-06 Moskva Torpedo, 2007-09 Aalesund, 2009 Ascoli, 2010-12 Aalesond, 2013-14 Lierse, 2015 FC Flora, 2015-2018 Valerenga, 2019-20 FC Flora
Koondisekarjäär: 126 A-maavõistlust, debüüt 12. oktoobril 2002 A. Le Coq Arenal Uus-Meremaa vastu (3:2 võit)
Saavutused: Norra karikavõitja 2009 ja 2011, Eesti meister 2003, 2015, 2019, 2020, Eesti karikavõitja 2020
Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.
Soccernet.ee pikemad intervjuud, reportaažid, persoonilood, arvamused ...
Intervjuu | Galal pisara poetanud Mets tõi oma karjääri parimast aastast esile viis tipphetke
Loe Soccernet.ee värskemaid eksklusiivlugusid:
Soccernet.ee taskuhääling "Pikk ette (ja ise järele)" nii helis kui ka pildis!
Loe Soccernet.ee kokkuvõtteid Premium liiga hooajast 2024!
Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?