Sport, eriti võistkonnasport on oma olemuselt just kui minisõda: kaks riiki, klubi või muud ühendust saadavad oma kõige tugevamad ja osavamad võitlejad vastastega heitlema, et teada saada, kumb on parem, kumb pääseb edasi, kumb võidab auhinna.

Kui ajaloos võis see võistlus olla reegliteta, äärmiselt vägivaldne ja käia sõna otseses mõttes elu ja surma peale, siis inimkonna arenedes kadus suuresti vajadus nii karmide ja põhimõtteliste heitluste järele, kuid püsis soov üksteiselt mõõtu võtta. Mitmed spordialad (eelkõige kahevõitlusalad) on ju otseselt välja kujunenud duellidest või võitlustest, paljud võistkonnaalad aga filosoofiliselt vaadatuna just kui sõjaolukorra simulatsioon, kus on kombineeritud mees-mehe või naine-naise vastu või(s)tlus, võistkondlik aspekt (üks kõigi, kõik ühe eest) ja mingil määral ka sõjaväelise käsuliini osa. Sest mida muud on peatreener ühele profivõistkonnale kui väejuht armeele?

Milline suhtlus- ja allumiskultuur on aga ajalooliselt sõjavägedes välja kujunenud – kas selge käsuliiniga karm kord või pehme, rahumeelne ja kõikide osapoolte potentsiaalseid tundeid arvesse võttev demokraatia? Olukorras, kus aega on vähe ja tähtsaid otsuseid tuleb vastu võtta kiirelt, jääb paratamatult peale esimene variant, olgu alternatiiv kui tahes kaasav ning kõikidele rõõmu ja rahuldust pakkuv. Spordis on üldiselt samamoodi: jalgpallis ehk veel on teatud olukordades aega mõelda ja otsuseid rohkem kaalutleda, aga näiteks korvpallis on mäng sedavõrd kiire ja dünaamiline (ning ala spetsiifikast tulenevalt on peatreeneril võimalik palju rohkem platsil toimuvat mõjutada), et kooskõlastusringe korraldada lihtsalt ei ole võimalik.

Korvpalli tõin loomulikult mängu seetõttu, et möödunud nädalavahetusel puhkes Eesti spordiveeklaasis väikestviisi torm, kui Keila Coolbeti korvpallimeeskonna eestvedaja ja peatreener Peep Pahv tugevuselt kolmanda liiga mängul oma duubeltiimi abitreenerina väljakul valusal hetkel valjuhäälse protestimise eest tehnilise vea võtnud mängijat, 20aastast Christopher Lenki pealtnägijate sõnul käega kõhupiirkonda lõi ning seejärel temaga pragas. Lenk suundus seejärel vahetusmängijate pingilt omal initsiatiivil riietusruumi ning enne mängu lõppu väljaku äärde ei naasnud.

Avalikult üritasid nii Pahv kui Lenk paisunud skandaalituld kustutada, kinnitades, et kahe mehe vahel said kõik probleemid lahendatud. Seda näitas ka tõsiasi, et vaid paar päeva hiljem olid nad Keila esindusmeeskonna mängul taas treeneri ja mängijana ning mängu lähedalt näinud inimesed kinnitasid, et pingeid nende kahe vahel õhus kindlasti ei olnud.

Olgu üks asi kohe öeldud – treeneri poolt mängija löömine ei ole kindlasti mitte kuidagi vastuvõetav. Ilmselt ei kahtle selles mitte keegi ning kui tõesti nii oli, on tegu väga suure pahandusega, mis väärib karistust. Küll aga tekitas minus küsimusi see, kuidas osa sellest situatsioonist hiljem mitmel pool lahati.

Tulemusspordis on lubatud rohkem kui lastega tegeledes

Korvpalliliit algatas juhtunu järel distsiplinaarmenetluse ning sõna võttis ka Eesti Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid, kes mõistis Pahvi käitumise selgesõnaliselt hukka. "Kurb, et keset seda aega, mil me valge kaardi kampaania raames treenereid, sportlaseid ja vanemaid julgustame olema sõbralikud ja heatahtlikud ning kasutama peaasjalikult häid sõnu, juhtub midagi sellist," ütles Kaljulaid Delfile. "Ma saan aru, et tegemist oli tehnilise veaga, kuid kõigil on elus õigus eksida. Niisamuti tal! Seda ei saa pidada normaalseks, et keegi su peale karjub või veel hullemat ... Normaalne inimene, kes oskab pingeid maandada vestluse teel, ei karju, sõltumata tema soost ja vanusest."

Ajal, kus ühiskonda valmistatakse üha tõsisemalt ette võimalikuks sõjaohuks, tundub see osa Kaljulaidi sõnavõtust, mis puudutab karjumist, selge ülereageerimisena. Füüsilise kontakti ja tõenäoliselt toimunud löömise totaalne taunimine ja halvakspanu on loomulikult õigustatud, aga hääle tõstmise ja sõnakasutuse kritiseerimine antud olukorras näib vähemalt minu jaoks tarbetu targutamisena. Ainsast avalikkuse ette jõudnud videost, mis oli pealtvaataja poolt filmitud ja algas pärast seda, kui meeste vahel oli kontakt juba olnud, saab kuulda Pahvi sõnu: "Kurat! Miks sa võtad sihukese asja praegu? Kurat küll, nii ei saa!" Sealjuures ei olnud need laused röögitud kümne sentimeetri pealt otse näkku, vaid pingi peal olles, kus Pahvi ja Lengi vahel istus veel neli mängijat.

Oleks tegu olnud olukorraga, kus treener õiendab sellisel viisil mõne lapseeas mängijaga, olnuks kindlasti põhjust sellele viltu vaadata. Aga täismeeste mängus ... siin ei olnud ju asi mõne piiri lähedalgi, rääkimata nende ületamisest. Tiimisisesed pinged piirsituatsioonides on võistkonnaspordi sisse ehitatud. Seda, et neid klatitakse spordiväljakul või spordiväljaku kõrval, kui emotsioonid on värsked ja pulss kõrgel, tuleb ette igal tasemel ja igas mängus. Hääle tõstmist või emotsionaalselt laetud olekus teineteisega suhtlemist ei ole küll vaja demoniseerida.

Kindlasti on treenereid, kes tõstavad oma sportlaste peale häält rohkem ja on neid, kes teevad seda vähem, aga kogenud treenerid tunnetavad selle hästi ära, milliseid mängijaid selline suhtlusviis motiveerib ja milliseid demotiveerib. Mõni treener on oma olemuselt selline, kelle emotsioonide skaala ongi kitsas – ebaõnnestumise korral ei lange ta ahastuses põlvili, õnnestumise korral ei hüppa rõõmust lakke. Mõni teine treener võib pingehetkel suurest ängist asju lõhkuda, aga edu korral oma energiaga kogu võistkonda kergitada. Edu on nii kodumaal kui välismaal saatnud mõlemat tüüpi treenereid, ei saa öelda, et üks variant on kindlasti tulemuse mõttes parem kui teine.

Jõnks pragmaatilisuse suunas

Kogu see teema haakub ka maailma ühiskonna üldiste suunaga. Kui vahepeal tundus, et ühiskonna areng seisneb ainult selles, kui roheliseks, kaasavaks, korrektseks, avatuks ja liberaalseks on võimalik muutuda, siis viimasel ajal paistab pendel selles osas liikuvat selgelt vastupidises suunas. Olgu põhjuseks kas Donald Trumpi valimisvõit (ja omakorda selle juurpõhjused) ning käitumine USAs või Venemaa agressioon Ukraina vastu, igatahes on inimesed nii siin- kui sealpool suurt lompi teinud selge pöörde pragmaatilisuse poole. Idealistlike väärtuste asemel hinnatakse reaalset majanduslikku kasu, bürokraatia ja reguleerimise suunda on hakatud asendama lihtsamate ja vabamate süsteemidega.

Idealistlikke kraane on hakatud ka Eestis kinni keerama, sest neist pole meie jaoks mitte mingit kasu, kui vastane idapiiri tagant neid ei järgi ning seda fakti meie vastu ära kasutab. Näiteks lahkus Eesti koos naaberriikidega hiljuti Ottawa konventsioonist, mis keelustas jalaväemiinide kasutamise. Lihtsal põhjusel: Venemaa ei ole konventsiooniga ühinenud, mistõttu keelustaksime endale vabatahtlikult relvi, mida vastane on valmis meie vastu kasutama.

Kui paralleel sporti üle kanda, siis me ei tohi tekitada olukorda, kus viilime tippspordis maha isiksuste kõik konarused ja eripärad, et kõik oleks võimalikult poliitiliselt korrektne ja kõikide tundeid arvestav. Kui Eestis ei ole mängija mitte kunagi kogenud seda, kuidas tema peale häält tõstetakse, siis mis saab siis, kui ta läheb mängima mõnda välisklubisse, kus ootused on suuremad ja temalt tulemusi nõutakse? Ja see nõudmine ei käi mitte kirjalikult positiivsete ja väestavate sõnumitega, vaid tribüünil tulihingeliste fännide poolt või vana kooli treeneri poolt platsi ääres.

Sama lugu käib ju ka sõdurite kohta: kas valiksite riiki kaitsma pigem roosamannakultuuriga harjunud soldati või sellise reamehe, kes on oma elus ka raskuste poolt karastada saanud ja harjunud nendega toime tulema?

Vati sees üles kasvanud sportlane teeks ilmselt püksid täis, kui ta satuks näiteks korvpalli Euroliigas leedulast treeneri Šarunas Jasikeviciuse mõne kuulsa tiraadi adressaadiks. Jasikeviciuse puhul ei ole aga ma küll täheldanud, et keegi oleks tõstatanud teema, et tema meetodid sporti ei kõlba või et ta peaks seetõttu ametist lahkuma – arutatakse hoopis seda, kas selline röökimine tuleb talle mängijate motiveerimisel lühikeses ja pikemas plaanis kasuks või mitte. Sest tippspordis osalejate jaoks on reeglina esikohal tulemus, mitte midagi muud.

Loomulikult on vaks vahet, kas räägime Euroliigast või Eesti tugevuselt kolmandast liigast, aga nii kaua, kuni mängivad täiskasvanud ja tulemus on kõikide osapoolte jaoks oluline, peavad mõned printsiibid siiski ühtmoodi paika.