26-aastane Sten Reinkort naasis keerulise välismaa-aasta järel Eestisse ning lõi käed Paide Linnameeskonnaga. Jalka lugejate küsimustele vastates räägib Reinkort muuhulgas, miks ei saanud temast isa Vallo eeskujul korvpallurit ning mis tunne oli A-koondises ootamatult äärekaitses mängida.

• Lugu ilmus aprillikuu Jalkas.

Milline oli sinu esimene kokkupuude jalgpalliga? (@gregorroosna)
Isa viis mind trenni. Kui ma ei eksi, oli see Tartu Olümpia trenn ja toimus Tartus Forseliuse kooli staadionil. Päris jalgpalli seal äkki ei mängitudki, tehti mingisuguseid teste. Aga hakkasin seal käima ja päris trennid hakkasid ka seal pihta. Mingil hetkel mängisin turniiridel vist FC Elva nime all, aga üldiselt ikka Tartu Olümpias. Seal oligi kaks vanusegruppi – 1995 sündinud ja 1997-98 sündinud. Vanemate grupist tulid näiteks Kaspar Paur, Tristan Koskor ja Andre Paju, hiljem olime kõik koos Tartu Tammekas.

Vahepeal läksime kokku Merkuuri-Juunioriga, ühel hetkel olime üldse Tartu Linnameeskond. Nii et Paide pole esimene linnameeskond, kus olen mänginud! Vahepeal oli mul jalgpallist üldse kolm aastat pausi. Kasvueas oli põlvega mingi mure, nii et ma pidin pausi sisse tegema, aga pärast seda ma tükk aega jalgpallis ei käinudki.

Mis pani sind valima jalgpalli, mitte korvpalli kasuks? (@dumitru.grubii)
Ma isegi ei tea – isa küll suunas ja küsis, kas ma tahan korvpallitrenni minna, aga mul ei tekkinud kordagi isegi sellist tunnet, et nüüd väga tahaksin minna. Jalka meeldis, meeldis ka seda telekast vaadata, see tundus palju ägedam. Mäletan küll, kuidas vahel sai isa mängudel käidud ja seal oli päris palju inimesi, aga kordagi ei olnud niimoodi, et tahaks nüüd ise ka mängida.

Kas pealt paned? (Rasmus)
Arvan, et peaks panema küll! Hüppetestidega on mul hästi olnud, aga ma ei ole väga pikka aega proovinud. Kunagi proovisin ja siis vist panin ära küll.

Milline oli sinu tavaline nädala treeninguplaan 14-aastasena? (@andreassugam)
Mul ei olnudki siis mingeid treeninguid! 13-aastasest kuni 16-aastaseni ma jalgpalli ei mänginudki. Käisin küll vanema õe eeskujul natuke sõudmas, paar kuud ka korvpallis, aga lõpuks läksin jalgpalli juurde tagasi. Käisime isaga Hispaanias Real Madridi staadionil, äsja oli MM-finaalturniir toimunud. Sain sealt inspiratsiooni ja mõtlesin, et okei, lähen tagasi jalkatrenni.

Enne olin olnud trennis üks paremaid, käisin isegi aasta vanematega talenditreeningutel, aga tagasi minnes olin üks halvemaid – teised olid ju vahepeal kolm aastat trenni teinud.

Mis on su lemmikvärav, mille oled löönud? (@artyom.sulimov)
Väga hea küsimus! Praegu tundub ehk koomiline, aga ma arvan, et see, mille lõin FC Kuressaare eest Paide Linnameeskonna vastu. Lõin selles mängus kaks väravat, aga teine oli eriti ilus, kui lõin vasaku jalaga ristnurka. See oli messilik värav ja kuna Messi on mu lemmikmängija, siis see jäi küll eriliselt meelde.

Milline on olnud sinu meeldejäävaim hetk jalgpallis? (@gregorroosna)
See on ka päris raske küsimus! Äkki A-koondisesse saamine ja seal tehtud debüüt. Esimene mäng oli Portugalis sõpruskohtumine Soomega. Mäng läks terviklikult väga hästi ja Eestit esindada on alati väga hea emotsioon.

Mis on su lemmikklubi, kus tahaksid mängida? (@clemetdaniel6)
FC Barcelona! Barcelona ja Messi on alati mu lemmikud olnud.

Milline treener on sulle karjääris kõige rohkem juurde andnud? (Viljar)
Neid on ju päris palju olnud! (Mõtleb pikalt – toim.). Ei taha ju kedagi nimetamata ka jätta ... Äkki Kaido Koppel – tema käe all tegin ilmselt kokkuvõttes kõige suurema arengu, kui jõudsin Tammeka duublist esindusmeeskonda, sealt põhikoosseisu ja lõpuks Florasse.

Millal Tammekasse tagasi tuled? (Ken, Tartu)
(Naerab – toim.). Vaatame – äkki kümne aasta pärast?

Mis Kuressaares meeldis? (@teelesild)
Ühtne meeskond ja kogukond! Kõik tahtsid sama eesmärgi nimel mängida.

Sinu elu ühes esimeses A-koondise mängus Belgia vastu saatis Thomas Häberli su vahetusest platsile äärekaitsjana. Mis mõtted tol hetkel peast läbi käisid? (Kristofer M.)
Päris hea küsimus! Ma täpselt enam ei mäletagi, kes seal rünnakul alustasid, aga ründes oli kaks vahetust ära tehtud ja küsisin talt (Häberlilt – toim.), kuhu ma lähen – kas kolmandaks ründajaks? Ta vastas, et ei, lähed äärekaitsjaks, saad hakkama küll. Mõtlesin, et okei, saan muidugi hakkama!

Eelnevalt meil mingit selleteemalist vestlust ei olnudki. Küll oli tol hetkel koondises viis ründajat ja olin trennides aeg-ajalt sattunud keskkaitsesse ja äärekaitsesse. Ma arvan, et rapsisin seal hästi ja mul tuli hästi välja, ilmselt selle pealt ta nägi, et võiksin äärekaitsesse sobida. Natuke nagu naljakas oli, aga mul vahet ei olnud, teadsin, et saan seal mängida küll, ja olin väga ründava suunitlusega, sest teadsin, et meil on väravat vaja. Mõtlesin, et lähen ja mängin ära. Võtan ju Belgia vastu kõik mänguminutid vastu!

Mängisid eelmisel aastal nii Iirimaal kui Türgis. Mida välismaa kogemused sulle õpetasid? (Veiko, Tallinn)
Kõik oli igapidi karmim. Iirimaal oli näiteks väga-väga füüsiline liiga, isegi minusugusel oli seal alguses raske, sest ka kontrollmängudes tuldi väga jõuliselt kehasse sisse. Liini taha joosta üritades lükkavad kaitsjad kätega väga julgelt, Eestis sellist asja absoluutselt pole.

Ma ei oskagi öelda, kas mul läks seetõttu halvasti, et olin ise kehv, või tulid seal muud asjad mängu. Kui sinna läksin, mängisin esimese treeneriga, lõin värava ja kõik läks väga hästi, aga kui treener vahetus, siis ei mänginud ma enam peaaegu üldse – ei teagi, mille pealt ta nii otsustas.

Türgis oli lihtsalt kuidagi veider. Algus oli samamoodi, enda meelest läks kõik väga hästi, alustasin iga mängu, aga treenerile lõpuks miski ei sobinud ja peale esimest liigamängu tuldigi rääkima, et võetakse uus ründaja ja kuna välismaalaste kohad on täis, siis ma hooaja esimeses pooles mängida ei saakski. Kusjuures liiga taseme mõttes ma ei ütleks, et see midagi väga erilist või rasket oli, usun, et mitu Eesti tiimi saaks seal rahulikult hakkama.

Võib-olla ongi seal siis nii teistsugune kultuur, otsuseid tehakse väga emotsionaalselt. Seesama treener oli ise sealt kuu aega hiljem läinud ja kui hiljuti huvi pärast vaatasin, kui palju minuga koos olnud mängijaid seal alles oli, siis algkoosseisus oli neid vaid kaks-kolm, kõik muud olid vahetunud. Lisaks olid seal muud probleemid: korterit ja autot, mida lubati, ma ei saanud, palka ei makstud ja nii edasi.

Kuidas leidsid tee Paidesse? (@kennetratsep)
Türgist lahkumise järel olin paar kuud vabaagent. Paar varianti oli isegi kuhugi minna, ühes kohas olin treeneriga telefonikõnegi juba ära teinud, aga siis tuli klubist kuskilt ülevaltpoolt ikkagi ei-sõna. Teadsin kogu aeg, et asjad võivad kiirelt juhtuda. Tegin ise trenni, ühel hetkel käisin Tartu Tammeka juures vormi hoidmas ja siis tekkis Paides minu vastu huvi. Tegin nendega paar nädalat juba hooaja lõpus trenni.

Kas oled mõelnud ka ise Paidesse kolimise peale? (Janar, Paide)
Elasime hooaja ettevalmistuse ajal koos Martin Milleri ja Michael Lilanderiga seal kaks kuud! See oli väga mõnus, aitas energiat kokku hoida ja säästis aega. Aastaringselt võib-olla veel mitte – ostsin just Tallinnas kodu ja tahan igal juhul seal olla, aga Paides oli ka hea. Elu oli ju sellise käigu visanud, et see meie kolmik oli eelmisel aastal Iirimaal mänginud!

Mis on profijalgpalluri elu juures kõige mõnusam ja kõige tüütum osa? (Kermo)
Ma arvan, et kõik profijalgpallurid naudivad oma tööd, tavatööga võrreldes on see ju mõnes mõttes luksuslik elu: käid paar tundi päevas trennis ja vaba aega jääb palju. Samas ei ole ka nii, et teed kaks tundi tööd ära ja siis pole üldse vahet, mida sa ülejäänud päevaga teed – magamise, söömise ja muu peale peab ka mõtlema, kui tahad edukas olla.

Minu jaoks midagi väga tüütut ei olegi. Võib-olla pikad bussisõidud mängudele? Kuressaares mängides pidime näiteks kodumängule kolm tundi bussiga sõitma.

Miks sa rohkem triblingut ei harjuta ja palliga kobakäpp oled? (@samuel.samaryytel)
(Naerab südamest – toim.). Kobakäpp!? Väga huvitav! Enda meelest olen ma küll oma pikkuse ja suuruse kohta üsna tehniline mängija ja triblamises ka üsna okei. Ütlen nii: ma ei ole selle küsimuse sõnastusega nõus!

Mis on väljakul sinu suurim trump ja suurim nõrkus? (Andra)
Suurim trump – siin on lihtne vastus: jõud ja pallihoidmine, säilitamine ja katmine. Suurim nõrkus ... äkki sprindikiirus, sirgjoonelise jooksmise kiirus. Meie kehalise ettevalmistuse treener Silver Grauberg tegi mulle just kehalise võimekuse raporti – sealt tuli välja, et kõik muu on väga hea, ainult otse sprintimise kiirust oleks vaja paremaks saada. Seda annab kindlasti teha – minu puhul ei ole kindlasti jooksutehnika kõige parem ja juba selle paremaks saamisega tuleks kiirust juurde. Lisaks tegime plaani, kuidas hakkan kaks-kolm korda nädalas sprinte tegema.

Nimeta mõni fakt, mida vähesed sinu kohta teavad. (Jonna)
Äkki see, et oskan žongleerida? Kolme palliga väga hästi, neljaga suutsin ka teha, aga viiega läks juba väga kiireks. Mingil ajal Tartus tahtsin oma koordinatsiooni paremaks treenida ja hakkasin žongleerimist õppima. Tuli suhteliselt kiiresti, mõne nädalaga oli hästi selge.

Senise karjääri suurim kahetsus. (Martin, Tartu)
Ilmselt see, et mul noorena jalgpalli kolme aasta pikkune paus sisse tuli. Osaliselt oli see tingitud tervisest, aga usun, et oleksin põlve ka pooleaastase pausiga korda saanud. Muidu ei ütleks küll, et mingeid kahetsusi oleks – isegi kõik klubivahetused teeksin uuesti läbi. Isegi Türgis – raha oli ju hea (naerab – toim.)!

***

Sten Reinkort
Sündinud: 29.04.1998 (26)
Positsioon: ründaja
Pikkus: 192 cm
Senine karjäär: Tartu Tammeka, FC Flora, FC Kuressaare, Bohemians (Iirimaa), Sanliurfaspor (Türgi), Paide Linnameeskond
A-koondises: 5/0