Teist korda Eesti parimaks valitud Kubassova avaldas mängija, kellega soovib tiitlit jagada

EILE, 17:13

Heiti Heli Estonia kontserdisaal

Vlada Kubassova valiti Eesti aasta naisjalgpalluriks. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Ungari tippklubi Budapesti Ferencvarose ründaja Vlada Kubassova kuulutati 29-aastaselt teist korda Eesti aasta naisjalgpalluriks. Positiivselt stabiilse hooaja teinud mängija hinnangul vääris ta seda auhinda täielikult.

Esimest korda 2022. aastal parimaks naisjalgpalluriks pärjatud Kubassova alustas jalgpalliteekonda Lasnamäe Ajaxis. Seejärel mängis ta mitu aastat Tallinna Levadias ning 2018. aastal liikus ta esimest korda välismaale, lüües käed Napoli naiskonnaga. Kolm aastat pärast Napoliga liitumist tegi eestlanna saapamaal riigisisese ülemineku, kui sõlmis lepingu Comoga. Mullu suvel jõudis Kubassova korraks tagasi kodumaale, esindades pool hooaega Tallinna Florat, misjärel liikus ta selle aasta jaanuaris tagasi Euroopasse, kus sihtpunktiks sai Ferencvaros.

Kubassova aitas Ferencvarosel läbida põhihooaeg ilma ühegi kaotuseta - võideti 20 ja viigistati kaks mängu, jättes lähima jälitaja Györi ETO nelja punkti kaugusele. Seejärel mängiti ETO-ga meistri selgitamiseks kahe võiduni toimuvat finaalseeriat, millest esimese mängu eestlanna koduklubi kaotas, ent siis järgmised kaks võitis. Oma tiimis põhitegijate hulka kuuluva Kubassova arvele kogunes 14 mängu ja kaheksa väravat. Käimasoleval hooajal on Eesti ründaja löönud kümne mänguga seitse tabamust, Ferencvaros on ETO järel teisel kohal.

76-kordne internatsionaal Kubassova esindas tänavu naiste koondist kõigis 11 kohtumises, kuuludes igas matšis põhikoosseisu ning lüües kolm väravat. Oktoobris võideti üheskoos Lätis toimunud Balti turniir.

Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi ja Eesti Jalgpalli Liidu hääletusel teenis Kubassova 63 punkti (15 esikohta), edestades 57 punkti (10 esikohta) saanud Lisette Tammikut. Punkte jagati ka Siret Räämetile, Liisa Merisalule, Kairi Himanenile, Jaanika Volkovile, Kristina Teernile, Anette Saleile, Mari Liis Lillemäele, Kelly Rosenile ja Emma Treibergile.

Vlada, palju õnne, oled uuesti Eesti aasta naisjalgpallur. Eelmine kord pälvisid selle auhinna 2022. aastal. Kui palju erineb tänavune tiitel eelmisest?
Ma olen samamoodi õnnelik või isegi õnnelikum, ma ei oska öelda. Samamoodi on suur au ja uhke tunne selle auhinna üle. Eelmisest tiitlist on see kindlasti erinev, sest tänavune aasta oli teistsugusem. Kuna mullu oli väga raske minu jaoks, siis närvilisust oli tänavu palju, aga see auhind näitab, et igapäevane töö kannab vilja. Ja sellepärast ongi see võib-olla erilisem.

Kas sa ise tundsid ka, et olid sel aastal parim naisjalgpallur?
Tahaksin öelda, et jah. Samas oli nii palju konkurente, kellele ma annaksin selle auhinna.

Kas su järel lõpetanud Lisette Tammikule?
Jaa, ta on mu hea sõbranna, isegi parim sõbranna ja ma hea meelega jagaksin seda temaga.

Aga praegu ju nii ongi, et 2022 võitsid sina, 2023 tema, 2024 sina ...
... Ja võib-olla järgmisel aastal tema. Teeme kordamööda, mul ei ole midagi selle vastu. (Naerab).

Mis oli sinu jaoks selle aasta eredaim hetk?
Üleüldiselt oli see aasta minu jaoks positiivselt stabiilne, aga eredaim hetk oli kindlasti Ungari meistritiitel, sest ma pole kunagi varem välismaal meistriks tulnud. Koondisega oli kindlasti Balti turniiri võit.

Eesti naiste koondis kaitses edukalt Balti turniiri esikohta. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Koondiseaastale saab ju ka nii võistkondlikus kui isiklikus plaanis positiivselt tagasi vaadata? Balti meistrid, sinult kolm väravat, mitu erinevat võitu ja tugevat viiki.
Ma arvan küll, et oli pigem positiivne aasta. Kahjuks jäi meil EM-valikmängudes teatud asjadest natukene puudu, aga ma ütleksin, et meil oli palju häid momente ja mänge, mille pealt on hea edasi minna.

Mida ootad järgmiselt aastalt?
Klubiga on mul veel pool aastat lepingut ja pärast seda vaatab edasi, mis saab. Annan seal endast maksimumi nagu alati. Koondisega ootab meid uus Rahvuste liiga hooaeg, kus on tähtsad mängud. Uue peatreeneriga on meil uued eesmärgid, paneme edasi täiega.

Kuidas treenerivahetus koondisele mõjunud on?
Ma tegelikult ei oska seda kommenteerida. Ma olen mängijana harjunud, et üks hetk on üks treener, teine hetk tuleb teine treener. Eks uus treener toob alati midagi uut. Kui me siin juba räägime, siis ma tahaksin tänada eelmisi treenereid Sirjet ja Nastjat (Sirje Kapperit ja Anastassia Morkovkinat - H. H.), kes andsid meie koondisele väga palju. Nüüd algas Aleksandraga uus peatükk.

Ševoldajevaga on teil juba kaks mängu selja taga. Mida ta teile koondisesse tõi?
Oli väga palju uusi asju. Võib-olla sellepärast me esimese mängu 0:8 kaotasimegi, sest oli liiga palju uut informatsiooni ja me tahtsime kohe kõik ära teha, kuid lõpuks ei tulnud mitte midagi välja. Teine mäng näitas, et me suudame võita ja uue informatsiooni vastu võtta. Usun, et järgmine aasta tuleb koondisega edukas.

Vlada Kubassova lõi Kosovo vastu Ševoldajeva-ajastu esimese värava. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Sind autasustati EJL-i hõbemärgiga, sest sul täitus esimeses kohtumises Kosovo vastu 75 matši Eesti koondise särgis. Kui oluline oli see tähis sinu jaoks?
Ma ei teagi ... Ma arvan, et see on omamoodi oluline. Tegelikult olen selle peale mõelnud, et see on suur number. Mõtlesin, et nii palju mänge, aga samas on tunne, et justkui alustasin mängimist. Arvan, et see on suur tunnustus. See näitab ikkagi, et ma olen nüüd koondises vanem mängija ja pean olema teistele eeskuju.

Kas järgmisena on sihikul number 100?
Elame-näeme, ma hetkel ei oska öelda. (Naerab).

Tulles lõpetuseks tagasi kogu aasta juurde - millised raskused sa sel hooajal ületasid?
Kindlasti olid mõned pisivigastused, millega ma kimpus olin. Seda eelviimast koondisemängu, mille me 0:8 kaotasime, oli päris raske vastu võtta. Kuigi olen juba kogenum mängija, oli see kaotus mentaalselt väga raske ning läks paar päeva aega, et sellest toibuda. Kuna ma mängin igapäevaselt välismaal, siis see on ka omamoodi katsumus, sest teises riigis on teine keel ja kõik muu, millega peab toime tulema.