Fin. Kurikuulus Tallinna Zenit lõpetas tegevuse.

1995. aastal lõi Siivo Silves sellise klubi nagu M.C. Tallinn. See M.C. oli lühend Marlboro Classicsist, mis on rõiva-, mitte sigaretibränd, nagu võib esmalt eeldada. Juba 2010. aastal kirjutas ajakiri Jalka M.C. Tallinna 15. sünnipäeva puhul, et võistkond on kurikuulsa taustaga, aga kogenud mängijate toel ollakse madalamate liigade kuningad.

2000. aastate alguses mängis M.C. Tallinn kolm hooaega Eesti tugevuselt teises liigas ehk Esiliigas, olles ühe aasta Tallinna Levadia duubelmeeskond. Tol ajal käisid antud tiimi eest platsil teiste seas sellised suurnimed nagu Ingemar Teever, Igor Prins, Vitali Leitan, Dmitri Kruglov, Vladimir Voskoboinikov ja Ats Purje.

2015. aastal muutis M.C. Tallinn nime FC Zenit Tallinnaks. Esimesel hooajal tõusti üleminekumängude toel IV liigast astme võrra kõrgemale, kuhu jäädi järgmiseks üheksaks aastaks. Mullu platseeruti 11 võistkonna osalusel III liiga põhja piirkonnas üheksandal kohal. Ühtlasi jäi see hooaeg, mille jooksul jõuti ühe korra erinevatele leheveergudele, Zeniti jaoks viimaseks.

Maarjamaa legendidest kubisenud Zeniti vedas 1997. aastal tiimiga liitunud Toomas Wilson, kes ise on kurikuulsama taustaga kui tema võistkond. Soccernet.ee-ga vestelnud Wilson tõdes, et klubi sulgemine oli raske, kuid vajalik otsus, sest vaatamata vägevalt keerelnud karussellile hakkas võistkond loomulikul viisil lagunema.

Toomas, räägi lähemalt, miks lõpetas Zenit tegevuse?

Me kõik jääme vanaks, nagu selles laulus. Vanus tuleb peale. Oled harjunud ise tegema seda jalgpalli kaasa väljakul, aga nüüdseks on mul viis põlveoperatsiooni selja taga, mistõttu ei saa enam mängus osaleda. Ka poisid, meie suured staarid, jäävad vanaks, neil on juba pere ja lapsed. Esiteks, see aeg pere arvelt, teiseks, kõik läheb tänapäeval kallimaks. Lõpuks jooksid kõik need asjad kokku, et otsustasime pillid kokku panna.

Lisaks oli see, et me ei saanud meeskonda kokku. Vahepeal tuled üheksakesi kohale, siis saabub Tarmo Kink oma haigete jalgadega ning on teised vennad kuskil, kes ei ole nii haiged, on nooremad ja peaksid kohal olema, on end lubanud, aga ei tule lõpuks.

See kõik viis selleni, et panime klubi kinni. Aitäh kõigile ja suur lugupidamine kõikide meeste ees, kes võtsid osa sellest teekonnast. Mina olen igatahes rahul. Kahju, et see kinni läks, aga midagi ei ole teha.

Kui raske seda otsust langetada oli?

Oli raske. Rääkisin viimase hetkeni meie peasponsoriga, kellele ütlesin, et aitab, me ei saa ju ühest kohast kogu aeg võtta, paneme kinni. Ja panimegi kinni, oligi kõik. Saime üksteisest aru, sest ma ei otsusta asju kunagi üksi, vaid mul on olnud partner, kellega ma pean alati nõu.

Mul on juba endal, mitte piinlik, aga selline tunne, et aitab. Ei ole enam mõtet. Ei ole enam seda, et seitse inimest on varus ja kõik ootavad mängu, nüüd tuled kohale ja ei ole ühtegi meest varus. Ise oled poollombakas ja keegi on veel samasugune, ja lõpuks mängid veel vähemuses ka. Kõik teavad, et vähemuses mängides saavad meeskonnad üldjuhul peksa ja korralikult. No saad seal mingi seitse või kümme tükki, ei ole nagu enam isu saada.

Nii see lõppes. Muidu oli see teekond väga tore ja mõnus. Meeskond oli ka mõnus, sealt käisid Eesti mõistes läbi mitmed superstaarid. Ma usun, et kellelgi ei ole mingit negatiivset mälestust sellest kõigest.

Kuidas mängijad selle otsuse vastu võtsid?

Täitsa rahulikult. Me kirjutame grupis ja arutame, et lähme edasi. Siin vahepeal mingid vennad tahtsid, et ma läheks neile kusagile treeneriks, aga siis nad kadusid ära. Mu tütre kutt, norrakas, mängib ühes põhisatsis ja nende duubel tahtis, et tuleksin neile, sest ma käisin korra seal trennis.

Mul õnnestus neile kuidagi ette jääda. Need noored ja tugevad poisid tagusid ja tagusid, aga väravasse sisse väga ei saanud. Nad otsustasid, et ma võiksin neile treeneriks tulla. Ja siis nad käisid peale. Helistan üks hetk tagasi ja ütlesin, et pangu oma uue aasta treeningplaan paika ja ma tulen kohale ning vaatan, millega seal hingatakse. Aga sinna asi ei jõudnud. Nad olid kõik toredad poisid ja pidid mulle tagasi helistama, aga rohkem ei helistanud. Järelikult nad mu teeneid ei vajanud. Nii see jäi.

Kutid on mul grupis kirjutanud, kas keegi see aasta kuskil mängib veel. Nüüd läheb nii, kus keegi endale koha leiab.

Mis saab sinust siis?

Olen lihtsalt fänn. Käin vahepeal oma penskaritega mängimas. Mulle rääkisid arstid aastaid, et ma ei tohi üldse mängida, aga lõpuks saadi aru, et ma pean ikka ronima sinna väljakule. Jõuan või jõua, ma teen seda ikka. Nüüd on see põlv nii halvas olekus. Mis ma siis suudan teha ... Joosta ma kellegagi võidu ei suuda, õige positsioonivalik, täpne sööt, mis mul on paigas. Ma ütlen 85-protsendiline sööduprotsent on mul paigas.

Aga jalgpallis nagu igal spordialal on teatud spetsiifilised liigutused, mida vastavalt spordialale tehakse. Mina neid teatud liigutusi ei saa teha. Pean kogu aeg mõtlema, kuidas oma vasak jalg panna, sest see on mul ainult käimiseks. Ma ei saa vasakuga lüüa, sest kardan, et see lendab välja. Mul on bandaaž kogu aeg ümber, aga see ka enam ei aita. Ja kui teengi automaatselt mingi liigutuse, lööb valu läbi. Kui trennis lööb kaks-kolm korda valu läbi, siis pärast võid täitsa kindel olla, et põlv on paistes. Põlv ongi vett täis.

Kui kaks-kolm aastat tagasi sain vahest kergema vastase vastu täismängu teha, siis nüüd ei saa enam midagi teha. Noored lihtsalt tulevad peale, see on normaalne ja loogiline, et nad jooksevad mööda. Sa ju ei taha, et sinust kogu aeg mööda joostakse, eks. Parem on omasuguste invaliididega mängida.

Meil on seal pensionäride trennis kõige vanem mees 76-aastane. Ta liigub minust rohkem, sest tal pole neid põlvemuresid. Ta on kõhna, ta on vormis. Vaatad kõrvalt ja imestad, et 76 ja ise oled 59. See on suur vanusevahe ikka. Müts maha tema ees.

Oleme poistega mõelnud, et äkki paneme mingi hetk rannapundi kokku. Kuna seal on oma põlvega eriti raske liikuda, saaksin vaid väravas olla. Reaktsiooni mul veel on, sellega on kõik korras. Aga tundub, et see aasta jääb ikkagi vahele, sest keegi pole erilist entusiasmi üles näidanud.

Sellel kõigel on vaja eestvedajat, jalgpallis on vaja eestvedajat. Ma ei räägi mina-mina, vaid mina kui eestvedaja olen seda punti vedanud. Orgunnid ja teed, aga kui energia saab ühel hetkel otsa, siis on vaja samasugust nooremat, kes veaks. Kui selline kusagilt välja ilmub, on mul alati hea meel. Äkki võetakse mind ka punti, istun seal ja saan vahepeal mängu.

Aga minu jaoks on kõik. Ma ei lähe enam treenerikursuseid ka tegema. No mis ei lähe, võib-olla lähen, ma ei tea. Kunagi ei tea. Mul siin tuttavad ütlesid, et Aivar Tiidus läks kursustele. Minu jaoks on ta alati olnud üks parimaid treenereid, temalt on tulnud mitmeid Eesti mõistes tippjalgpallureid. Saan aru, et litsents aegub ühel hetkel ära ja siis peab seda minema uuesti tegema.

Aga sul on endal aktiivne litsents?

Ei ole. Ma olen kaks aastat olnud "kogukonnajuht". Need poisid, kes tahtsid mind, äkki vaatasid kusagilt, et mul ei ole aktiivset litsentsi ja siis ei soovitud võtta. Eks need kursused võtavad ka jälle aega. No võib-olla ma teen mingi päev ära selle. Praegu ma ei mõtle sellele.

Millised mängijad olid sulle sel teekonnal toeks?

Kindlasti kapten Andre Talivee. Veiko Murumaa ja Janek Taan vanadest aegadest. Toeks kui selliseks oli Eero Kookla, ta tuli oma suurte äride kõrvalt ja mängis. Toeks olemine on juba selline, et kui tulevad kohale eeskujud Kink ja Tarmo Neemelo, see ongi tugi. Need viimased vennad, kes joonelt kõrval tikuvad, tulevad justkui magnetiga tagasi, et Kingi ja Neemeloga koos mängida. Lõpuks oli ju päris hea punt ikkagi. Heiko Tamm, Rasmus Tomson, Martin Mütt ja Elvis Brauer olid viimastel aastatel toeks igas mõttes.

Muidu tassid ise. Mida on tassimiseks vaja? Tassimiseks on vaja seda, et finantspool oleks korras. Kui finantspool on korras, siis ei ole vaja mõelda millelegi. Mina suhtun sellesse professionaalselt - mängija peab mõtlema jalgpallile. Ei oleks situatsiooni, kus ma küsin 50 eurot osalustasu ja midagi veel. See on minu jaoks pornograafia. Kui tahad, et need vennad mängiksid, siis nad ei peagi muule mõtlema. Hea küll, lastele ja perele ikka mõeldakse, aga kohale tulles ei pea nad mõtlema, kuidas pärast mängu kopikat anda. 

Näiteks Rainer Lill jooksis ja tegi, ütlesin talle, et mine osta seda ja seda ning raha on siin. Rainer aitas kõvasti. Ta käis, jooksis ja tegi, aga ta oli selline, kes tegi üht asja, aga mõtles teisele, siis läksid asjad sassi. Paar korda juhtus nii, et mäng nulliti mul ära just Raineri pärast. Ta ei teinud seda tahtlikult, aga tema vaatas kaarte. Üks kord tuli mängima keelu all olev mängija ja saime laksu kätte.

Kui olin Tallinna Jalgpallikoolis treener, siis tehti seda teadlikult. Pandi selliseid mängijaid valenime all ja siukest kammajaad.

Maailm on väike, vaata. Käisin saunas ja vastu tuli üks merekaru. Ma ütlesin "Serjoga, privet". See oli Sergei Dõmov, kes mängis kunagi Levadias. Temaga on naljakas lugu. Narvas või Sillamäel oli matš ja Dõmov läks kellegi teise nime all mängima. Mind seal kaasas ei olnud ja kui oleks olnud, siis ma poleks seda läbi lasknud. Tolle mängu kohtunik nägi Dõmovit ja läks ta juurde "Oo, Serjoga Dõmov". Dõmov vastas seepeale vene keeles "Ma ei ole Dõmov". (Naerab).

Kunagi kirjutas ajakiri Jalka sellest, kuidas ma võtsin meeskonna väljakult ära. Mängisime Sillamäel, kus väravad olid rataste peal. Meid oli 10, vastaseid 11. Talivee oli vist see, kes lõi värava. Istusime kaitses, läksime kontrasse, pikk pall ning Andre lõi laks värava ära. Värav on seitse meetrit lai. Pall lendas värava alt läbi. Lipukohtunik näitab väravat, peakohtunik näitab, et mööda, siis ütles lipukohtunik, et ei ole väravat.

Läks jubedaks skandaaliks. Ma ütlesin, et M.C. Tallinn läheb väljakult koju. Panime riietusruumi. Kohalikud fännid, kes panid seal tribüünil õlut ja džinni ning niisama möllasid ja räuskasid, hakkasid kohtunikule selga sõitma. Viis minutit hiljem võttis kohtunik vastu otsuse, et värav luges. M.C. Tallinn läks siis platsile tagasi.

Mäletan sellist lugu ka, kui noortetreenerina sõitsin Narva. Seal on selline treener nagu Oleg Kurotškin, kes mängis kunagi kõrgliigas. Ta rääkis meile enne mängu, et seal ei ole kusagil pesta. Ma küsisin vastu, kas ta teeb nalja. Neil oli üks puupeldik 1800. aastast, mitte 1900. aastast, aga pesemisvõimalused puudusid. Ma ütlesin, et meie ei mängi siis ja sõidame tagasi koju. Ta pakkus välja, et hüppaksime järve või jõkke pesema. Kohtunikud hakkasid ka mingit mula ajama. Mina panin poisid auto peale ning sõitsin tagasi.

Sellest tekkis jalgpalliliidus jube skandaal. Ma ütlesin, et ma ei ole mingisugune metsinimene, et meie sajandil, 2000. aastatel öeldakse, et vett pole, hüppa järve ja pese puhtaks. Võib ainult ette kujutada, kuidas see buss oleks 200 kilomeetrit haisenud, kui poleks saanud pesta. Saime esialgu miinuse, aga lõpuks otsustati, et tuleb kordusmäng. Me kaotasime selle, aga point polnud selles, vaid põhimõttes. Ütlesin toona Tõnu Sirelile, et nemad ei vastuta laste eest, vaid mina. Vanemad küsivad hiljem, mis treener ma selline olen, et viin nende lapsed kusagile, kus pesemisvõimalusi pole. Ma ei taha sellist asja.

Olen läbi ja lõhki olnud selle jalgpalli sees ja elanud kaasa. Nüüd elan ka kaasa. Mul on kodus umbes 20 kanalit, kust vaatan nii suuremaid kui väiksemaid liigasid.

Kui raske oli Zeniti mängijaid leida?

Kinki tundsin ma alates 2000. aastast. Ta oli noor poiss, nüüd saab 40. Oli ka Ingemar Teever. Nemad olid siis M.C. Tallinna algusaegadest alates. Kui nemad on platsis, siis tulevad ka teised mehed kohale. Nad on kõik omavahel tuttavad ja nii see punt kokku saigi.

Mul sellist suurt tööd ei olnudki teha. Üks periood mängisime ilma nendeta, aga kui nad hakkasid lõpetama, siis tulid koju tagasi. Ei olnud mingit juttu, neil polnud kusagile mujale minna. Kui nad oleksid mujale läinud, siis poleks solvutud, aga poleks nii hea nurga alt neile otsa vaadatud. See on loomulik, et käsi peseb kätt, inimesed aitavad teineteist.

Kõik on selge. Me oleme üks meeskond. Keegi s***sti kellelegi ei ütle. Mina kontrollin seda kõike. Kui kõrvalt hakkab paistma, et pilk ei ole see, siis tõmban kohe kõrvale ja uurin, mis toimub.

Kui sa oled inimene, kes toetab jalgpalli ja oled selles hingega sees, siis see on hea viis, kuidas stressi maandada. Sa saad nendeks tundideks või päevadeks kõik jama unustada, sa mõtled ainult meeskonnale, aga viimased aastad hakkas see kõik nagu ära vajuma.

Vahepeal oli Zenit seotud ka suurte jamadega. Eelmisel aastal see Elvise asi ...

Ma ei tagane sellest ja ma rääkisin sel teemal ka [Uno] Tutkiga. Seal oli selline situatsioon, et seesamane peakohtunik [Kirill] Andrejev oli kunagi meie tiimis üks või kaks hooaega väravavaht. Me oleme nagu omad poisid, ei ole ju võõrad.

Mina ütlen alati seda, et ei tasu valida elukutset, kui ei suuda seda kontrolli all hoida. Siin oli normaalne mäng. Käis kõva litakas meie mängijale vastu jalga. Toimus analoogne olukord teistpidi, kuigi jõu poolest oli see 50% nõrgem, ja meie mängija sai kaardi. Seal ei saanudki kaua mängida. Keskväljakul pandi meie mängijale korralikult. See ahv ei vilistanudki. Kui niimoodi käitutakse, siis minu jaoks on nad ahvid.

Tuligi olukord, kus Elvist tõugati niimoodi, et ta lendas ohtlikult väljaku kõrvale, kus ta oleks halvemal juhul saanud vigastada. Elvis läks siis rind ees selle venna juurde ja Andrejev ütles talle väga s***sti. Mina seda ei kuulnud, aga reaktsioonist nägin. Selle kõige algatajaks oli Andrejev ja Elviselt tuli temale omane reaktsioon. Ta ei löönud, vaid tõukas teda.

Mina ja Hella Hundi esindaja läksime kohtuniku juurde, kes ütles, et ta ei saa mängu jätkata. Elvis oli tolleks hetkeks punase saanud. Andrejev ütles, et ta teatas jalgpalliliitu ja sealt öeldi, et kutsutaks politsei. Ta pani siis sisehalli poole punuma. Kuna ma ei tahtnud temaga enam rääkida, siis palusin vastastel ta käest uurida, mis edasi saab. Ta käis sees ära, tuli tagasi ja ütles, et nüüd tuleb politsei. Mitte keegi ei saanud aru, miks. Kohtunik reageeris lihtsalt üle.

Mina ütlesin Tutkile, et asjad ei olnud nii, nagu see kohtunik portreteeris. Lõpp oligi see, et kohtunik väitis, et tema suhtles jalgpalliliiduga ja sealt öeldi, et kutsutaks politsei. Tuli välja, et mitte keegi liidust ei öelnud talle, et kutsugu politsei, see oli mingi tema algatus. Ma ei taha halvasti öelda ... Kohtunik kaotas olukorra üle kontrolli. Autoriteetsed vilemehed oleksid käitunud teistmoodi.

Sellele järgnesid arvukad artiklid erinevates meediakanalites. Kuidas need võistkonda mõjutasid?

Absoluutselt ei mõjutanud. Minule andis see sellise mõtte, et kaua ma jaman nende kohtunikega, kaua ma pean seda ebaõiglust niimoodi kannatama? See oli ebaõiglus. Kellelgi on vaja seda ainest, et tõmmata pask üles ja hiljem saab ta selle eest palka. Kõrvaltvaatajana saad neid litakaid ja mõtled, milleks seda vaja on.

• Märul madalamas liigas! Punane kaart viis kohtuniku tõuklemise, politsei kutsumise ja matši katkestamiseni
• Skandaalse punase saanud Brauer: füüsilise kokkupuute algatas nõrganärviline ja ebakompetentne kohtunik
• Otsus tehtud: kohtunikku tõuganud Brauer sai võistluskeelu, Zenit tehnilise kaotuse

Olen poistele alati öelnud, et kui midagi on, siis mina räägin ja nemad olgu vait. Aga kui ei kuulata ja veel lugu ka ei peeta, siis mida ma räägin nende kohtunikega. Autoriteeti pole. Kohtunik teeb seda, mida tahab, ütleb seda, mida tahab.

Madalamate liigade mängijad on alati ettearvamatud. Ja siis saadetakse mingisugune lambakari kogenematuid noori vilistama.

Räägi, milline on mängutase madalamates liigades. Endale jääb mulje, et küllaltki seinast-seina.

Sul on õigus. Viimasel ajal on juurde tulnud mängijaid kõrgemalt tasemelt. Kes lõpetab, see liitub mõne madalama liiga satsiga. Arusaadavalt tõstab see tolle meeskonna kvaliteeti. Eelmine aasta oli Legioni poiste baasil mingisugune uus võistkond (Starmedia - H. H.), kelle vastu Kink lendas, kõik lendasid. Meil oli kogemust rohkem, aga nemad lihtsalt jooksid meist mööda - tõk-tõk ja läks, tõk-tõk ja läks. Saime lõpuks kümme sisse ja polegi midagi teha.

Peame aru saama, et oleme endised staarid. Või noh, nemad on endised staarid ja mina olen nende tuules. Üritasin neile selgitada, et mul ei ole mängualaselt enam midagi õpetada. Aga peame mõistma, et vastased jooksevad, meie ei jookse. Kui teha keskväljal paar noorpõlve nõksu, mis läbi ei lähe, siis kohe on taga. Nad lihtsalt lendavad, sa ei jõua järele. Nii see saigi olema.

Kas need noored võiksid sinu hinnangul kõrgemal mängida? Midagi pidi ju juhtuma, et nad ei ole enam suures mängus.

Kas nad praagiti välja või sai keegi vigastada, mõnel võis lihtsalt üle visata. Mõni üksik võiks võib-olla kõrgemal veel olla. Aga noortel ei ole distsipliini, kellel on diskoteek siin, kokteilid seal. Ka meie kapten Talivee oleks võinud palju kaugemale oma karjääris jõuda, aga kõik on kinni selles, kuhu seltskonda mängija satub.

Teame ju väga hästi, millised on jalgpallurite palgad Eestis. Mitte, et nutta, aga lähtume faktist. Võib-olla mõnel on parem, aga suuresti on need olematud. Noore jalgpalluri jaoks ei ole jalgpall esikohal, et teenida 2000 eurot kuus, paljud ei saa sedagi, pigem 1000 eurot kuus. Ühel hetkel saab neil niimoodi elamisest isu otsa. Kindlasti on kellelgi pruut või noor naine, maja või korter vajab liisingusse võtmist jne.

Seda hääletamist ei ole ju veel toimunud. See karvane ja Klavan. Selge see, et see on juba eos hukule määratud, sest Klavan ei jõua kusagile. Mina annan ikkagi oma klubi hääle temale. Minu jaoks on see nagu aamen kirikus, et Aivar läheb ühel hetkel jalad ees. On ju räägitud, et tema on türann, kes otsustab ja teeb.

Kui palju seostub Zenit idanaabrite Peterburi klubiga?

Üldse mitte. Ma ei hakka ütlema, et mul lõi uriin pähe, aga võib-olla lõi ka. Mõtlesin, et Pohlak on mölakas ja russofoobia tõttu nimetan tiimi ümber Zenitiks. Otsustasin sõita Lenskasse (Peterburi - H. H.) ja osta kõigile originaalsed Zeniti särgid. Ja panimegi klubi nimeks FC Zenit Tallinn.

Milline hetk või millised hetked jäävad sulle sellest teekonnast kõige eredamini meelde?

Valthermondis amatööride EM-il osalemine kindlasti. Mängisime jalgpalli ju oma lõbuks ja meil oli väga hea punt. Erinevaid karikaid võitsime ka, näiteks Aastalõputurniiri võitsime neli või viis aastat järjest. Väikestel karikavõistlustel mängisime korra ka finaalis.

Mäletan aegu, kui me olime 2000. aastal Levadia duubel. Võtsin Kruglovid ja teised endale punti ning läksime mängima. Minu jaoks polnud see normaalne, et ma võtan Levadia mängijad ja oma mängijad, viin nad Narva, nad annavad endast mänguväljakul kõik ja siis tuleme nagu debiilikud 200 kilomeetrit tagasi. Minu puhul oli kohustus, et pärast mängu läheme Viitna kõrtsi, mina toidan kõigil kõhus täis. Mina suhtusin mängijatesse kui profisportlastesse.