2022 jaanuaris õpipoisina Eestisse saabunud Paide Linnameeskonna väravavaht Ebrima Jarju (25) pakatab veendumusest, et tulevikus avaneb tema ees mõne Euroopa tippliiga uks. Gambialane rõhutab, et tal on kohustus oma talendist viimane välja pigistada.

"Olen Paides tõesti väga õnnelik," teatab Jarju hakatuseks. Järgnenud vestluse käigus lahkab ta enda arengut kahe Paides mängitud aasta jooksul, väravavahiks saamise kummalist lugu ja jalgpallis seatud (väga kõrgeid) sihte. Aga ka perekonnast ja kodumaast kaugel viibimisega kohanemist.

"Olen praeguseks perest eemalolekuga harjunud. Mõtlen küll alati selle peale, kuidas nende elujärge parandada, aga see ei tähenda, et olen mõtetes kodus. Igapäevaseid videokõnesid me ei tee. See oleks liiga raske. Aitan, nagu jaksan, aga ei tekita endale selle teemaga stressi.

Ma olen noor ning mul on elu ja eesmärgid, mis vajavad elamist ja täitmist. Kogu aeg perekonna käekäigule mõtlemine teeks mulle kahju, võib-olla isegi hävitaks mu. Nad saavad hakkama," räägib Jarju kaugusesse vaadates.

Kodu, kodumaa ja perekond on teemad, mis muudavad väravavahi mõtlikuks. On tunda, kuidas ta hinge tükkivat melanhooliat tõrjub. Kas sama edukalt, kui palle Paide väravasuul, teab ta vaid ise, sest inimese hinge ju sisse ei näe.

Jalgpallist rääkides on mullu muretult Paide esiväravavahi staatusega kohanenud Jarju justkui teine mees – elav, hasartne, analüüsiv. Edasimineku taga on tema sõnul Paide head treenerid. Nimeliselt toob gambialane välja tugeva motiveerija Karel Voolaidi (eelmine peatreener), puurivahti mentaalse poole tugevdamisel aidanud Ivan Stojkovici (praegune peatreener) ja temaga igapäevaselt töötava Jüris Sahkuri (väravavahtide treener).

"Aga minu kõige suurem mõjutaja siin Paides on olnud Mihkel Aksalu. Ta ei võtnud algusest peale mind kui rivaali, kes temalt esiväravavahikoha tahab ära võtta, vaid kui venda, keda ta tahab eesmärkide püüdmises toetada ja aidata. Ta on mind algusest peale õpetustega toetanud, olgu see siis tõrjeasend või kohavalik."

Säärased õpetussõnad arvestatavate rahvusvaheliste kogemustega väravavahilt on sulle ilmselt väga kasulikud, sest aitavad treeningtööd efektiivsemaks muuta?
Trenni võib teha iga päev ja väga palju, aga kui teha seal trennis asju valesti, on kasu minimaalne. Mihkli ja Jürise antud juhtnöörid on minu mängu oluliselt parandanud. Väravavahitöö põhineb õigetel otsustel ja valmisolekul – kus paikneda, kuhu liikuda ja milline on õige asend? Nad on mind kõigis aspektides kõvasti edasi aidanud.

Kui võrdled end kahe aasta taguse ajaga, kui tulid Eestisse, siis mille poolest oled praegu parem väravavaht?
Olen targem. Kõvasti targem. Teise asjana toon välja töö tõrjeasendiga, kus olen samuti suure sammu edasi liikunud. Ma väga tänan Jürist, kel on jagunud kannatlikkust minuga vaeva näha ja aidata. Mõni teine väravavahtide treener oleks võinud heituda, sest alguses oli tal minuga ikka väga raske!

Miks?
Ma ei ütle, et ma olin sitt, aga mul oli ikka palju puudusi, mille kallal pidi Jüris väravavahtide treenerina vaeva nägema. Ta võttis selle jaoks aega. Ning mitte ainult treeningväljakul, vaid ka muul ajal. Ma ei oska kokku lugeda neid kordi, kui oleme läinud temaga töövälisel ajal kohvi jooma, et väravavahitööst ja -treeningutest rääkida. Paljudel väravavahtidel ei avane võimalust, et treener on nõus neile oma vabast ajast tähelepanu pöörama.

Kas võib öelda, et Eestisse tulles olid talent, aga nüüd olen päris väravavaht?
Jah, kindlasti! Ma ei ole veel valmis. Mul on väravavahina kõvasti arenguruumi, aga olen õigel teel.

Mina läksin poisina väravasse seisma põhjusel, et mulle üldse ei meeldinud joosta. Miks sina väravavahiameti valisid?
See juhtus kummaliselt, sest ma ei valinud väravavahiametit, vaid see määrati mulle kaaslaste poolt. Olin tegelikult ründaja ja päris hea ründaja! Osalesime oma meeskonnaga Gambias 15-16-aastaste poiste turniiril, mille mängud toimusid laupäeva pärastlõunati, aga meie väravavaht käis koolis, mille tunnid toimusid just sel ajal. Seega polnud meil veerandfinaali eel väravavahti.

Ütlesin kaaslastele, et seisan ise. Mängisin väga hästi ja võitsime. Poolfinaalis oli meie põhiväravavaht rivistuses tagasi, aga kaaslased ütlesid, et väravas ei mängi tema, vaid mina! Ma ei tahtnud, aga kui meeskonnakaaslased nõudsid, siis ei saanud vastu vaielda. Võitsime poolfinaali pärast penaltiseeriat ja jõudsime finaali, mille võitsime 1:0.

Mitu penaltit sa selles seerias tõrjusid?
Neli. Kolm esimest võtsin ära, siis lõid vastased ühe sisse, aga viimase tõrjusin jälle. Igatahes ei tahtnud ei treener ega tiimikaaslased mind selle turniiri järel enam edurivis näha, vaid ainult väravat kaitsmas. Seega võib öelda, et ma ei valinud väravavahiametit ise, vaid see valik tehti teiste poolt. Nüüd naudin seda väga.

Kui populaarne väravavahiamet Gambias üldse on? Kas leidub soovijaid või ihkavad kõik rünnata ja järgmiseks Messiks saada?
Varem oli üks suur probleem – ükski Gambia väravavaht polnud pääsenud mõnda välisklubisse. See muutis ameti ebapopulaarseks. Rääkisin aga alati oma sõpradele, et mind see ei takista, vaid jõuan esimese Gambia väravavahina välisklubisse. Lõpuks läks nii, et olin enda arvepidamise järgi teine välismaale jõudnud Gambia väravavaht.

Miks ma sihile jõudsin? Olin selle sihi saavutamisel väga motiveeritud. Treenisin kaks korda päevas, vahel ka kolm. Magasin korralikult ja ei suhelnud seltskondadega, kus suitsetati või tarvitati narkootikume. Otsisin endale positiivse meelelaadiga suhtlusringkonna ja uurisin juba välismaale jõudnud Gambia jalgpallurite käest, mida see samm nõuab.

2021 huvitus minust Prantsusmaa klubisse Troyes. Nad tahtsid mind väravata, aga vigastasin jalga ja tehing jäi katki. Pidin naasma Gambiasse ja olin väga-väga muserdatud. Aasta hiljem tekkis aga kontakt Paidega, kes pakkus mulle lepingut. See tegi mind õnnelikuks ja uhkeks, sest tähendas ju unistuse täitumist – ma pääsesin välismaale!

2022. aastal alustasid sa klubi varuväravavahina ja said mänguaega eelkõige hooaja teises pooles, kui Mihkel Aksalu oli hädas vigastusega. Eelmisel, 2023. aasta hooajal olid aga juba väga selgelt Paide esiväravavaht. Kuidas sa selle teistmoodi rolli ja vastutusega kohanesid?
Ei olnud keeruline, sest olin sarnast olukorda kodumaal varem kogenud. Kui mängisin veel Gambia esiliigas, olid minust huvitatud enamik kõrgliigaklubisid. Nende seas ka Real de Banjul, kuhu kuulusid toona kaks koondise väravavahti. Mina otsustasin liituda just Real de Banjuliga, mille peale öeldi mulle: Stek, sa oled rumal, seal ei pääse sa ju platsile.

Mina vaatasin olukorda teisiti – Real oli ja on selgelt Gambia parim klubi ning kui ma tahtsin täita unistuse ehk pääseda Euroopasse, siis pidin kuuluma just sinna. Konkurentsi ma ei kartnud. Tahtsin võidelda Real de Banjuli esiväravavahikoha nimel, sest just nii oli võimalik teenida respekti. Esimesed neli kuud olid väga keerulised, sest mänguaega ei jagunud mulle üldse. Aga treenisin pühendunult ja sisendasin endale, et see kõik on õpiprotsess. Lõpuks tõusingi esiväravavahiks.

Praegu on lõpule jõudmas Aafrika meistrivõistlused, kus osales ka Gambia koondis. Sa kuulusid kandidaatide sekka, aga lõplikku valikusse ei mahtunud. Gambia kaotas alagrupis kõik kolm kohtumist ja senine peatreener Tom Saintfiet ametis ei jätka. Kas uue juhendajaga sinu koondisešansid kasvavad?
Usun, et saan tänavu võimaluse. Eelmine peatreener rääkis mulle, et soovib minna finaalturniirile nende kolme väravavahiga, kes kuulusid meeskonda valiksarja käigus. Aga kui nüüd peagi selgub uus koondise juhendaja ja ta vaatab väravavahtide statistikat, siis usun, et selle põhjal ma saan võimaluse koondist esindada.

See oleks minu jaoks väga tähtis. Olen lapsepõlvest saadik unistanud Gambia koondise esindamisest. Kõigis noorteklassides olen seda ju teinud, aga A-koondises veel mitte. See oleks veel ühe unistuse täitumine.

Koondis tähendab kodumaa esindamist. Sina elad, mängid ja töötad praegu kodust väga kaugel. Kuidas sa koduigatsusega hakkama saad?
Ma ei mõtle kodule liiga sageli. Seal koos perega olla on tõesti nii tore, aga praegu olen ma perekonnavanem, kes peab koduseid toetama. Seega pean keskenduma oma tööle siin Paides. Kodu on tore ja pere on tore, aga see pole praegu tähtis. Praegu on tähtis, et ma suudaksin veel 10-15 aastat professionaalselt jalgpalli mängida, et seejärel koju naasta. Praegu pean keskenduma oma eesmärkide saavutamisele, mis nõuab rasket tööd. Koju tagasi minna oleks lihtne.

Ütlesid, et oled perekonnavanem (Jarju kasutas väljendit "head of family" - O. J.). Kas see tähendab, et hoolitsed oma õdede-vendade ja vanemate eest?
Jah. Ma ei ole pärit rikkast, vaid keskmiselt hakkama saavast perekonnast. Aitan oma isa ... palju.

Kui suur su pere on?
Õdesid-vendi on mul palju. Kui ma nüüd õigesti kokku lugesin, siis 22.

22?
Jah. Mu isal on neli abikaasat. Euroopas oleks see kreisi, aga Aafrikas on see normaalne.

Oled sa nende seas ka kõige vanem?
Ei, olen vanuse järjekorras viies. Aga olen isa lastest ainuke, kes välismaal töötab. Teised töötavad kodumaal. Sealse ja siinse elu võrdlemine on, noh, pöörane. Need on kaks väga erinevat maailma. Aga kui jätkan innukalt töötamist, läheb tulevikus hästi nii minul kui ka mu perekonnal.

Hiljem lisab Jarju, et kuigi ta suhtleb pereliikmetega pigem harva, siis tema kohtumisi Paide eest vaatavad kodused innukalt. Tõsi, eeldusel, et "internetiühendus parajasti toimib".

Sõnasid, et soovid profina jätkata veel 10-15 aastat. Mis eesmärgid soovid sa selle aja jooksul saavutada?
Esiteks tahan tõusta Gambia koondise esiväravavahiks. Teiseks jõuda mõne Euroopa suurliiga suurde klubisse. Inglismaa Premier League või sealne esiliiga, Prantsusmaa kõrgliiga, Saksamaa Bundesliga, Belgia liiga. See on tase, mida ma sihin.

Kui palju paremaks väravavahiks pead sa saama, et sinna ka tegelikult jõuda?
Ennekõike pean veelgi vaimu tugevdama. Mida tugevam olen oma mõtetes, seda tugevam olen ka väljakul. Ma tean, et enamik inimesi ei usu, et ma olen suuteline Inglismaa või Saksamaa kõrgliigasse jõudma, aga ma ise usun küll! Tean, et see juhtub!

View this post on Instagram

A post shared by Ebrima Jarju (@stekjarju30)