Endine JK Tallinna Kalevi ja Saku Sportingu ründaja Emma Treiberg otsustas vastu võtta väljakutse Rootsi esiliigaklubis IFK Kalmar. Olukorras, kus hing kisub korraga kahele eri rajale – õpetama ja jalgpalli mängima. Treiberg näeb, et ehk oligi see viimane aeg minna ja avastada.

23-aastane Emma Treiberg on aastaid olnud naiste Meistriliigas üheks tülikamaks ründajaks oma jõulisuse, kiiruse ja tahtejõuga, mis on toonud arvukalt väravaid ning muudki edu. Viimati Saku Sportingu rüüd kandnud ründaja kuulub ka Eesti koondisesse, kus senistes 38 matšis on sündinud kolm tabamust.

Selle kõige kõrvalt on Treiberg ka õpetaja, kes hindab oma tööd väga. Aga mida teha, kui hing ihkab korraga kahte üsna erinevat asja?

Sel suvel otsustas noor ründaja, et kuna mitu liini jooksid hästi kokku, teeb ta ära midagi, mis seni jäänud tegemata – läheb mängima välismaale. Kuigi käik Rootsi saab esialgsete plaanide kohaselt olema lühike, on eesmärke mitmeid. Nende täitmisega saab eestlanna algust teha 10. augustil, mil hooaeg Rootsi esiliigas jätkub.

Seni vaid kolmest viigimängust punkte teeninud Kalmar on 14 naiskonna konkurentsis viimasel kohal, mis usutavasti tähendab, et eesolevad kuud saavad olema keerulised. Neid Treiberg ei pelga, kinnitas ta Soccernet.ee-le antud intervjuus.

Lähme loo algusesse. Kus see idee minna välismaale tuli? Millal hakkasid selle peale niimoodi jõuliselt mõtlema, et võiks minna ja teha?
Kui ma ülikooli lõpetasin (tänavu suvel – L. J.), siis tundsin, et mingi periood mu elust on läbi. Ma olen alati mõelnud, et ma tahan millessegi väga palju panustada ja saada selles kogu aeg paremaks. Tundsin, et õpetamine pole veel see, millesse ma tahan täiesti sukelduda, sest ma tunnen, et jalgpalliliselt on mingid asjad lahtiseks jäänud. Just selle koha pealt, et ma ei olegi kuskile läinud, kuigi tegelikult on need oskused ja võimalused olnud kogu aeg olemas.

Ma otseselt ei hakanud kohe midagi otsima, aga kuna Karina [Kork] mängis siin mõned hooajad tagasi, siis nende mänedžer kirjutas mulle. Mõtlesin küll, et suure tõenäosusega seda pakkumist vastu ei võta, sest Eestis oli väga palju lahtiseid otsi: lõpetasin ülikooli ja mul on õpetajana klass pooleli. See ei olnud nii lihtne, et paki oma putsad ja sõida minema.

On tekkinud nii palju sidemeid Eestis, eriti just see õpetamise teema. Tegelikult on ju nii, et õpetajad saavad toetust riigilt, aga see tähendab, et sa pead neli kuud peale ülikooli lõppu minema õpetajaks. Ehk oli variant, et ma jään ilma sellest toetusest – mis on ikkagi päris suur raha – kui tulen siia mängima. Õnneks tuli kool mulle vastu ja andis palgata puhkuse novembri lõpuni. Selles suhtes ma polegi tööl midagi ära lõpetanud, vaid ma tulin siia põhimõtteliselt vaid korraks. Vaatame, mis saab.

Sa käisid seal testimisel ka. Millal see oli? Mida sa selle aja jooksul nägid?
Käisin testimas juuli alguses ja kõik tuligi mega kiiresti. Kui ma sinna läksin, olin ikka suht kindel, et võtan testimist kui kogemust. Lihtsalt, et kuna on suvi ja tööl ei pea käima, võiks ju minna vaatama. Aga seal jäi mulle klubist väga sümpaatne mulje. Trennid olid väga hästi organiseeritud ja üles ehitatud, treenerite tiim on suur ja üldse staff'is on mingisugune seitse inimest.

Treener tutvustas mulle kohe taktikat, rääkis, mis nende plaan ja olukord hetkel on. See tiim on hästi noor. Mõned aastad tagasi olid neil majanduslikud probleemid ja nad pidid seetõttu kõik välismaalased ära saatma. Siis tõusidki U19 noored naiskonda – sellepärast tiim hästi noor ongi.

Tundsin, et ma kuidagi sobituksin siia hästi. Tundsin, et minust ja minu kogemusest oleks siin reaalselt kasu. Ja neil ongi just probleeme väravate löömisega. Nad jõuavad ülemisele kolmandikule tegelikult hästi, aga siis jääbki asi poolikuks, sest puudus selline konkreetne tipuründaja, kes oleks väga selgelt väravale orienteeritud.

See kõlab sinu vaatest üsna ideaalselt siis – saad rahulikult tipus toimetada.
Jaa, märkasingi, et sobitun siia hästi. Inimesed on ka hästi toetavad ja abivalmis olnud kõiges. Mulle meeldib väga ka see rütm, mis neil on – neli trenni pluss mäng. Ehk siis mingis mõttes samasugune nagu Eestis. Aga trennid on väga rasked ja intensiivsed, mõned ka väga pikad – testimisel olid osad trennid selline 2,5 tundi. Lisaks pannakse siin palju rõhku videoanalüüsile ning peale trenni on koosolekud.

Näen, et tehniliselt või taktikaliselt ma ei jää alla, aga tempo on selline, millega tuleb veel vaeva näha ja tööd teha.

Aga mulle meeldibki just see, et ma saan hommikupoolel minna jõusaali või jooksma, tulla staadionile või teha midagi muud. Mu elus oli kord selline periood, kus ma sain niimoodi juurde teha ja ma tegelikult nautisin seda väga. Mulle meeldibki see, et mul on siin oma aeg ka. Saan oma rütmis elada.

Kas sa seda ei pelga, et kuna tiimil on seni kehvasti läinud, siis tulevad vaimselt väga rasked mängud?
Kindlasti tulevad. Meile räägiti siin ka, et meil on 13 mängu jäänud ja peame neist võitma vähemalt kaheksa. Aga arvestades, et meil on praegu tabelis kolm punkti ja need on saadud kolme viigiga, siis see saab väga-väga-väga raske olema. Muidugi on nad lisaks minule toonud veel täiendusi, aga ikkagi, see saab väga keeruline olema. Ma absoluutselt ei tea ka, kuidas tiim ennast tunneb hetkel ja mis on nende motivatsiooni tase. Ma ei ole sellest veel aru saanud.

Aga ma ei pelga. Pigem võtan seda kui väljakutset ja mulle pakub see pigem huvi, et kuidas ma sellega toime tulen. Kuidas ma üldse saan siin hakkama. Olen ju perest eemal ja elan üksi.

Oled omaette korteris?
Jaa. See on üsna väike koht, kus saab põhimõtteliselt igale poole rattaga liigelda. Mul on korter ja saan kaks korda päevas siin süüa – selles mõttes on päris tore. See oli ka üks põhjus, miks ma otsustasin siia tulla – et ei pea kuskil hotellis või ühikas elama. Mul on selline oma koht, kus olla ja toimetada.

Kuidas su lähedased selle idee ja otsuse vastu võtsid? Pakuks, et nad olid ikka rõõmsad ja toetavad?!
Ma olen alati mõelnud, et tahaks minna ja proovida. Ma tõesti tundsin rahulolu selle otsuse üle. Ma olen elevil ja väga ootan kõike, mis siin üldse juhtuma hakkab. Mu perekond ja lähedased vist märkasid ka seda, et ma päriselt tahan minna. Muidugi, see tuli mingis mõttes raskelt, aga samas on see väljakutse, mille ma tahtsin vastu võtta. Kuna testimise kogemus oli positiivne, siis ilmselt tänu sellele tundsin turvatunnet ja kindlust, et ma lähen kohta, kus inimesed hoolivad ja arvestavad minuga.

Kas oled mõne tiimikaaslasega ka rohkem suhelnud? Et kui tahta mõne sõbrannaga kohvikusse minna.
Enamus on kohalikud tüdrukud. Eks ma mõnega olen ikka rohkem sinapeale saanud – nendega, kellega on garderoobis kõrvuti kapid, räägid ikka rohkem. Aga niimoodi sellist sõbrannat ei ole kujunenud. Aga nad on väga sõbralikud. Küsivad, mis ma tegin päeval ja kus ma käisin. Usun, et kui ma tahaks kedagi kuskilt kutsuda, siis see ei oleks mingi probleem.

Teadsin, et kuhugi teise riiki minnes on just see küsimus, et mida vaba ajaga peale hakata. Ma veel õnneks ei tunne, et mul oleks hullult igav ja ma ei oskaks midagi teha. Eks esimestel päevadel ongi selline sisse elamine ja pakid asju lahti. Alguses on tore ju kasvõi kõrvaltänavas üksi jalutada. Aga jah, eks mingil hetkel tuleb see küll, et tahaks rohkem inimestega suhelda ja midagi teha,

Ja selles osas on vist keelega pigem okei – rootslaste inglise keel peaks päris hea olema.
Jaa, neil on väga hea inglise keel, saab kenasti suheldud. Kuigi jah, kõikidel koosolekutel ja trennides räägitakse ikka rootsi keeles. Esimese hooga ei saa kõigest aru. Eks osalt seetõttu ka, et treeneri käekirjaga harjumine ja harjutuste äratundmine võtab aega. Ühesõnaga, palju kohanemist on veel.

Kas sa oled enda jaoks välja mõelnud ka – väravaid tahad kindlasti lüüa – aga kui palju? On see miski, millele sulle meeldib keskenduda?
Ma olen õppinud kuidagi, et ma ei taha üldse mõelda ainult tulemusele, ja tulemusele kui väravale ka. Kui ma keskendun liialt väravate arvule, siis keskendun võib-olla valedele asjadele. Pigem olen suunanud oma mõtted sellele, et ma mingites olukordades õnnestuksin. Näiteks, et ma olen alati esimene palli peal või olen alati valmis palli küsima. Kui teen neid asju hästi, siis küll need väravad tulevad.

Ega ma ei tea ka, kuidas mul siin liigas asjad välja tulevad. Eestis olen ma pigem kiire mängija – aga kas ma siin olen? Ma ei ole sellist võrdlust üldse saanud teha, trenniski eriti mitte. Ja samamoodi ka liigatase. Kuna me oleme viimased, siis ma ei kujuta üldse ette, kuidas need esimesed tiimid mängivad.

Kõrvalt tundub see väljakutse igatahes põnev.
Jaa, ja ma tunnen ennast siin nagu jalgpallur. Meil pestakse siin pesu: tuled trenni, võtad puhtad riided ja pärast paned need ära. Siin on selline oma päris riietusruum. Ma ei tea, kas naiste Meistriliigas kellelgi on üldse niimoodi, et tuled ja sul on oma koht, kuhu saad oma asjad ja putsad jätta?! Juba see on minu jaoks väga lahe, kuigi see on nii väike asi!

Sellised väikesed asjad tekitavad minus seda tunnet, et ma olen jalgpallur. Kui sa saad peale trenni endale võileiba teha kuskil, siis see on suur asi. Ma tean, et see kõlab naljakalt, aga ma mõtlesin, et okei, vau, see on päris lahe!

Riik ise on ka minu arust väga sümpaatne. Kõik see Astrid Lindgren ja väikesed punased Rootsi majad.

Mul endal on ka ikka väga hea meel. Tunnen, et see oli viimane hetk minu elus, kui ma üldse teeksin sellist asja. Eestis harrastajana mängides on see lihtsalt paratamatu, et tuleb keskenduda ka koolile ning muule elule. Ja mida vanemaks saad, seda raskem on välismaale mängima minna, sest lisaks jalgpallile on tekkinud ka teised eesmärgid. 

Samal ajal pead ka mõtlema, kas välismaale mängima minemine on väärt seda, et muu oluline – minu puhul siis õpetamine – jääb hetkeks pausile. Muidugi, jalgpall on minu jaoks tähtis. Mulle meeldib see mäng ja ma naudin seda väga, aga mingil hetkel tuleb teha see valik – kas jätkata panustamist või suunata energia äkki mujale.

Üks inimene Soccernetis kommenteeris minu uudise all, et kõik naised lähevad kuskile, aga siis tulevad saba jalge vahel tagasi, aga keegi ei räägi, miks. Arutasime tüdrukutega oma grupis, et see ei käi niisama. Kui me räägime Premium liigast, siis need mehed saavad jah väga normaalset palka ja samal ajal saavad nad elada oma muud elu. Luua pere, käia koolis – mingit probleemi ei ole. Aga meil – naistel – Eestis ei ole sellist võimalust.

Ma olen samal ajal nii jalgpallur kui õpetaja. Ja ma tõesti tahan ka õpetamises paremaks saada, mulle meeldib see töö! Ja siis lähevadki need valikud nii raskeks. Inimesena pead sa lõpuks mõtlema, mida oma eluga teha tahad.

Kui ma siia tulin, olin nende tüdrukute peale väga kade. Nad on noored, neil on head tingimused, hea murustaadion ja nad saavad mängimise eest raha. Samal ajal saavad nad oma perega koos olla ning koolis käia. See tundub tegelikult nii ebaaus, sest ma näen, et nad ei ole meist Eestis peajagu üle. See tase ei ole minu jaoks midagi ületamatut. Muidugi, raske saab olema, aga nad pole nii palju üle, et ma oleksin halb mängija. Neile luuakse head tingimused, aga samal ajal meie Eestis ainult unistame neist asjadest.

Aga edasi?
Selles osas ma ei tea, kuidas mulle siin meeldib ja minema hakkab. Ma ei tea, kuidas elu läheb, aga hetkel ma mõtlen seda, et ma tulen novembris tagasi – nagu koolis kokkulepe on – ja tunnen siis mingit rahulolu, et ma olen jalgpallurina kuskil käinud ja seda võimalust ära kasutanud.

Kui sa oled noor, siis muidugi mine ja püüagi sellel redelil ronida. Aga täna ma tunnen, et ma ei tahagi seda nii palju teha. Muidugi tahan ma siin lüüa väravaid ja saada paremaks ja õnnestuda, võtta maksimumi, aga mingisuguseid suuremaid eesmärke – näiteks jõuda mingisse kindlasse liigasse – mul ei ole. See, et ma oskan jalgpalli mängida, annab mulle võimaluse panna end proovile mingis teises riigis ja keskkonnas.

***

Emma Treiberg

Sünniaeg: 19.11.2000 (Tallinn)
Positsioon: ründaja
Klubi: IFK Kalmar (Rootsi)
Eelnevad klubid: JK Tallinna Kalev, Saku Sporting
Koondisekarjäär: A 38/3 (debüüt 8. novembril 2018 Ungari vastu), U19 14/0, U17 7/0
Saavutused: Eesti karikavõitja 2023, naiste Meistriliiga parim mängija 2022, mitmekordne naiste Meistriliiga hõbemedalist