Eesti olümpiakomiteele ja spordiajakirjandusele tuleb au anda. Eesti aasta sportlaste valimisest, spordiaasta tähtede galast ja Kristjanite jagamisest on kamba peale suudetud tekitada suur ja spordiringkonnas üldiselt alati palju kõneainet tekitav sündmus, kusjuures kaasatud on sisuliselt kõiki: hääletavad peale rahva nii spordiajakirjanikud kui alaliidud, galaõhtul pääsevad lavale lisaks tippsportlastele ju ka võistkonnad, noorsportlased, treenerid, kogukonnahinged ja paljud teised.

• Lugu ilmus veebruarikuu Jalkas.

Mõnes mõttes tundub, et aasta sportlase tiitel on justkui natuke ülehinnatud (vaevalt et mõni sportlane seab selle endale eraldi eesmärgiks või unistab kuldsest Kristjanist, mitte oma alal edu saavutamisest), teisalt on aga arusaadav, et valikute äärmiselt subjektiivse iseloomu pärast on lõpuks põnev, kes parasjagu igas kategoorias peale jääb. Spordiajakirjanikel on loomulikult tööd kõvasti, et nendel teemadel arvamust avaldada, vahtu üles lüüa, valikuid põhjendada ja teinekord ka kritiseerida.

Ja „subjektiivne“ on nende valimiste puhul väga oluline märksõna. Sellele vihjab juba nimetus – välja ei kuulutata mitte aasta parimaid sportlasi, vaid aasta sportlasi. Ma ei tea, kuidas teiega, aga minu jaoks on nende kahe mõiste vahe üsna märkimisväärne. Kui valiksime parimaid sportlasi, peaks justkui näpuga mööda tulemusi järge ajama, aasta sportlast valides on valikukriteeriume minu jaoks aga palju rohkem

Mille alusel valida?

Olles nüüdseks juba peaaegu kümmekond aastat hääleõiguslike spordiajakirjanike sekka kuulunud, olen iga aasta lõpus sattunud endamisi juurdlema, millisel alusel peaksin valiku tegema. Niisama igasse kategooriasse esimesed viis pähe tulevat nime tulistada oleks ju pealiskaudne ja ebaõiglane – spordiajakirjanikud on eraldi hääletajate kategooriana esile tõstetud ju just seepärast, et neid võiks pidada kõige avatuma silmaringiga ja objektiivsemateks. (Paratamatult teatud piirini – mitte keegi meist ei jõua korraga süvitsi ja põhjalikult silma peal hoida kogu Eesti spordil ja sportlastel. Alati tekivad isiklikud lemmikud, isiklikud suhted ja eelistused.)

Kuidas aga kõrvutada kaht täiesti erineva spordiala tegijat või võrrelda eri alade suurvõistluste tiitleid? Kui palju peaks üldse kaalu andma aasta saavutused, kui palju mõni eriline hetk, spordiväline tegevus või midagi muud silmapaistvat?

Olen aasta-aastalt ise jõudnud selleni, et hindan konkreetsete saavutuste asemel eelkõige emotsioone, mida on sportlased pakkunud, teiste valikut ja lõpptulemusi arvestades olen ilmselt keskmisest rohkem üritanud arvesse võtta ka sportlaste mõju ja tuntust laiemas maailmas. Samas ei ole ma kordagi lähtunud kindlast valemist või kriteeriumide kogumist, sest olen aru saanud, et läheksin sellega varem või hiljem niikuinii vastuollu. Erandeid on spordimaastikul ju tohutult palju -  ühest küljest pole kohvritega MM- ja EM-tiitleid koju tassivad veemotosportlased olnud kordagi arvestatavad aasta sportlase kandidaadid, samas elab pool Eestit kaasa kettagolfar Kristin Lätile, kes tegutseb samamoodi mitte olümpiaalal, mille kandepind ja konkurents maailmas on samamoodi nagu veemoto puhul võrdlemisi väike.

Täiesti eraldi teema, millel siinkohal ei ole mõtet pikemalt peatuda, on aasta treeneri ja aasta noorsportlase valimised, mis on läinud ehk juba liiga laiaks ning vajaks pisut kitsendavaid kriteeriume. Aasta treeneri puhul on alati üheskoos kandideerinud näiteks Eesti sportlase välismaalasest treenerid ja välismaiseid sportlasi treenivad eestlased, keda kõrvutada on tihtipeale tunnetuslikult väga keeruline. Noorsportlaste puhul on vanusepiir seatud aga põhjendamatult kõrgele (23 aastat), mistõttu satub nominentide sekka palju neid, kes juba täiskasvanute seas tegusid teevad. Eneli Jefimoval on praeguste reeglite järgi näiteks omapärane võimalus aasta noorsportlaseks tulla veel 2029. aastalgi, aasta pärast kolmandat olümpiat!

Igasugused selleteemalised lõputud vaidlused ja väitlused ongi see, mis muudab aasta sportlaste valimise ühest küljest intrigeerivaks, teisalt vähetähenduslikuks. Mina olen aastate jooksul korra hääle andnud isegi sportlasele, kes tol aastal vist ei osalenudki ühelgi suuremal võistlusel – ühel aastal tunnustasin oma viisikus ultratriatleet Rait Rataseppa, kes oma hästi kajastatud-turundatud hullumeelsete ettevõtmistega mitteametlikke maailmarekordeid ründas ja sellega ilmselt tuhandeid inimesi inspireeris. Rait Ratasepp on selles mõttes hea näide: minu silmis ei vaja sportlane tingimata mõnd kuldset saavutust või medalisadu, et silma paista. Ideaalis ei peaks sportlase funktsioon ja roll ühiskonnas piirduma medalimasinaks olemisega.

Jutud sellest, kuidas EOK peaks Eestile "medaleid tootma", kõlavad minu jaoks üldse tülgastavalt. Miks arvavad mõned inimesed siiani, et ainult (olümpia)medalite võitmine on see, mis paneb inimesi sportlastele kaasa elama ja pakub emotsioone? Igal aastal näeme korduvalt, kuidas see nii ei ole, ometi seatakse medalite tootmist (nagu see olekski meie väiksuse juures liinitööna võimalik) sageli prioriteetseks.

Maailmaalad jäävad teenimatult tagaplaanile

Olen Jalka veergudel varemgi kirjutanud, et jalgpall on aasta sportlaste valimistel olnud alati justkui unustatud väärtus. Ei ole ju ette näidata medaleid, kulda ega karda! Kristjaneid on jalgpallirahvale jagunud vaid ühel aastal – 2011. aastal valiti Eesti jalgpallikoondise imelise sügise ja EM-valikturniiril alagrupist edasi pääsemise tuules koondis aasta võistkonnaks ja Tarmo Rüütli aasta treeneriks.

Tuletame korra meelde, kuhu meie jalgpall toona jõudis – mitte olümpiavõiduni, MM-medalini ega EMil kaheksa sekka. Oh ei – me ei jõudnud ju isegi EM-finaalturniirile kohale, vaid tegime enda jaoks pretsedenditu sammu ning mängisime otsustavaid mänge EMile pääsemise nimel, jõudes tehniliselt võttes Euroopas kohtadele 17–20. Ometi piisas sellest, et Eestit haaraks mõneks kuuks võrdlemisi raskekujuline futboliiditõbi. Jalgpallitrenne ummistati uute vutipoiste ja -tüdrukutega, kellest mõned on praeguseks jõudnud meie A-koondist tugevdama. Parlamendis loodi arusaamatu eesmärgiga jalgpalli toetusrühm, ajalehed pasundasid suurest Iirimaa-vastasseisust esikaanel.

Kas need medaliusku inimesed siis ei mäleta seda? Toome võrdluse meie viimase olümpiavõiduga – pärast seda, kui Eesti epeenaiskond 2021. aastal Tōkyōs kullale tuli, leidis tee vehklemistrenni spordiregistri andmetel sadakond uut noort. Eesti vutikoondise põgus edu 2011. aastal kasvatas aga noorte vutilaste arvu neljakohalise arvu võrra. Need on täiesti erinevad suurusjärgud. Kui siia juurde võtta ka vehklemiskogukonna sisetülid ja vehklemisliidu totaalse võimetuse sportlik edu toetajateks teisendada, siis kummast oli lõpuks Eesti ühiskonnale ja rahvale rohkem kasu, rohkem mõju: kas jalgpallikoondise tublist saavutusest või meie vehklemisneliku jõudmisest ülima unistuse, olümpiavõiduni?

Selle asemel et minna tagasi nõukogude aega, hüljata jalgpallisugused maailmaalad ja leida selle asemel võimalikult palju väikese konkurentsiga spordialasid, kus võimalikult vähese vaevaga võimalikult palju (olümpia)medaleid võita, peaksime lõpuks ometi medalikultusest lahti saama ja suuremat pilti nägema. Muidugi peaksime toetama sportlasi, kes on väiksematel aladel tippu jõudnud, kuid üldine suund ei peaks olema selline, et minna vähima vastupanu teed pidi medalijahile – selle asemel tuleks fookus seada hoopis rahvast kõige rohkem kaasavatele ja kõige rohkem emotsioone tekitavatele spordialadele.

Nagu jalgpallikoondise näitel välja tõin, on suurtel aladel vägeva emotsiooni latt hoopis teises kohas kui medalikolmiku või olümpiavõidu juures. Ühelainsal võidul mõne suure vastase vastu või heal esitusel valik- või eurosarjas on suurem mõju kui olümpiamedalil nišialal. Midagi pole teha, spordialad ei ole võrdsed.

Viimase aja üks teravamaid näiteid selle kohta, kui kinni me endiselt medalikultuses oleme, oli 2021. aasta Kristjanite jagamine, kus aasta naissportlase tiitlile kandideerisid olümpialt individuaalse pronksi ja võistkondliku kulla võitnud Katrina Lehis ning tennises maailma esikümnesse murdnud ja sügisese fantastilise seeria toel WTA aastalõputurniiril finaali pääsenud Anett Kontaveit. Kuigi on selge, et tennises nõuab sedavõrd kõrgele jõudmine kordades ja kordades suuremast konkurentsist läbinärimist ja see on maailmas tõeliselt tunnustatud ala (naiste seas ehk isegi vaat et maailma kõige enam jälgitud spordiala, mille tipud on kõige tuntumad?), siis kaalusid Lehise medalid napilt need üle. Rahvahääletuse võitis Kontaveit, aga nii ajakirjanikud kui alaliidud eelistasid vehklejat.

Pallimängude Kristjan – tänan, ei

Võistkondlike pallimängualade säravad tegijad on alatasa jäänud individuaalsete Kristjanite jagamisel totaalselt tagaplaanile. Kujutage pilti – viimati valiti mõni pallimängija aasta sportlaseks 34 aastat tagasi, kui Tallinna Kalevi korvpallimeeskonna legendaarse NSV Liidu meistritiitli tuules pärjati Tiit Sokku. Seepärast on viimaste kuude jooksul kerkinud siin-seal õhku mõte, kas spordiaasta tähtede galale ei peaks lisanduma veel üht – aasta meessportlase, naissportlase, treeneri ja võistkonna kõrvale ka aasta pallimänguala sportlase Kristjan.

Kuigi mõte tundus ka mulle esialgu põnev, olen selle peale mõelnuna jõudnud omadega sellesse leeri, mis sellist auhinda galale ei soovi. See tähistaks justkui allaandmist ja tunnistamist, et individuaalsportlased on palluritest mingil moel ülimuslikumad ja väärtuslikumad. Pallimängude Kristjan oleks sel juhul justkui lohutusauhind neile, kes endale Kristjanit muul viisil niikuinii ei võidaks – aga nii ei peaks olema! Ühel hetkel jõuab meie spordikultuur lihtsalt sinnani, et suudame kollektiivselt pallimängualade saavutusi objektiivsemalt hinnata ja neid ka individuaalmedalitega kõrvutada. Varem või hiljem see juhtub, olen selles veendunud.

Hea näide, et seni pole me veel sinna jõudnud, oli möödunud aasta lõpus puhkenud väikestviisi skandaal selle ümber, et põhimehena Saksamaa esiliiga võitnud ja sügisel Bundesligas debüteerinud Karol Mets jäi nominatsioonist ilma, samal ajal kui alles sügisel La Ligasse pääsenud Karl Jakob Hein oli valiku seas olemas. Jalgpalliliit oli nomineerinud mõlemad, kuid EOK sportlaskomisjon otsustas mingil põhjusel Metsa joone alla jätta, Heina aga kümne nominendi sekka mahutada, kuigi oli üsna selge, et kui aastat tervikuna vaadata, oli Mets teinud kõvemad 12 kuud. Takkapihta valiti ta ka Heina ees aasta parimaks jalgpalluriks. Aga las jääda.

Pealegi – kes siis täpselt sellele pallimängualade Kristjanile kvalifitseeruksid? Kas peamiselt individuaalselt võistlevad tennisistid (ikkagi palliala!) peaksid valikus olema või peaks see olema reserveeritud võistkondlikele pallialadele? Kas litriga mängitav jäähoki ikka läheb selle alla? Kas mees- ja naispallurid kandideerivad ühele või eraldi auhinnale? Kas aasta pallimängusportlane saab ühtlasi olla aasta mees- või naissportlane?

Kui läheb nii, nagu läks võistkondade valimisega, kui Ott Tänaku aasta meessportlaseks valimise järel otsustati, et rallisõitja peaks kandideerima koos kaardilugejaga võistkondade arvestuses, mitte individuaalselt, siis oleksid pallimängijad automaatselt mees- ja naissportlase konkurentsist justkui väljas. Seda me ju ei taha?

Pallimängijate Kristjanid – kes oleksid seni võitnud?

Jalka vaatas natuke ajas tagasi, uuris aasta sportlase hääletuse tulemusi ja teoretiseeris – kes oleks võitnud (või võinud võita) pallimängualade Kristjani, kui seda oleks alates taasiseseisvumisest välja antud? Võtsime võimalusel aluseks iga aasta hääletuse tulemused – kui ükski pallimängija üldhääletuses kõrgele ei jõudnud, tegime selle aasta tulemuste ja edu põhjal subjektiivse valiku.

Võtsime siinkohal tinglikult kampa ka tennise. Siin on tulemused!

1991*   Tiit Sokk                              korvpall
1992     Tiit Sokk                              korvpall
1993     Aivar Kuusmaa                korvpall
1994     Tiit Sokk                              korvpall
1995     Tiit Sokk                              korvpall
1996     Martin Müürsepp           korvpall
1997     Mart Poom                        jalgpall
1998     Mart Poom                        jalgpall
1999     Mart Poom                        jalgpall
2000     Martin Müürsepp           korvpall
2001     Mart Poom                        jalgpall
2002     Andres Oper                     jalgpall
2003     Mart Poom                        jalgpall
2004     Martin Müürsepp           korvpall
2005     Maret Ani                           tennis
2006     Kaia Kanepi                       tennis
2007     Kaia Kanepi                       tennis
2008*   Kaia Kanepi                       tennis
2009     Kristjan Kangur                korvpall
2010     Kaia Kanepi                       tennis
2011     Konstantin Vassiljev     jalgpall
2012     Kaia Kanepi                       tennis
2013     Kaia Kanepi                       tennis
2014     Kristjan Kangur                korvpall
2015     Ragnar Klavan                 jalgpall
2016     Ragnar Klavan                 jalgpall
2017     Anett Kontaveit               tennis
2018     Ragnar Klavan                 jalgpall
2019     Anett Kontaveit               tennis
2020     Anett Kontaveit               tennis
2021     Anett Kontaveit               tennis
2022     Anett Kontaveit               tennis
2023     Maik-Kalev Kotsar         korvpall
2024     Henri Drell                         korvpall

* Võitis aasta sportlase tiitli.