Mängude kalender pakub Eesti koondise praeguse peatreeneri Jürgen Henni ametiaja alguse ja tema eellase Thomas Häberli ametiaja lõpuosa võrdlemiseks haruldaselt soodsa pinnase. Mõlemad kohtusid punktimängudes Aserbaidžaani ja Rootsiga kaks korda, kusjuures need kaheksa kohtumist mahtusid vaid aasta ja viie kuu sisse. 

Treenerite hindamine on üldiselt marukeeruline, eriti koondisejalgpalli puhul, sest mängud toimuvad pikkade vahedega, vastased korduvad harva ja igal kohtumisel on erinev lugu, eripärased tingimused ja foon. Kui me võrdleme aga ainult kodu- ja võõrsilmänge aserite ja rootslastega, siis mängivad need tegurid suhteliselt väikest rolli. Ajaraam on pigem lühike, mängijatevalik sarnane, kohtumiste tähtsus samaväärne.

Tunnetuslikult on uus peatreener toonud värskeid tuuli, Henn on suutnud fännid taas koondisse uskuma panna. See kandub ehk üle ka meeskonnale, mis näib väljakul raskeid perioode edukamalt üle elavat, ent lõpuks võib see olla ka petlik mulje, mis kaasneb positiivsete resultaatidega. Mitte et tunnetuslik ja emotsionaalne tahk oleks ebaoluline, aga vaatame, mida räägivad numbrid. Statistika ei paku samuti kogu tõde, kuid peaks arutelusid siiski toetama.

Kõige tähtsamad numbrid säravad muidugi tablool ja turniiritabelis ning siin pole kahtlustki, et on toimunud edasiminek. Häberli sai Aserbaidžaanilt kätte ühe punkti, Henn neli. Nelja vaadeldava kohtumise väravate vahe oli eelmisel aastal 1:10, sel aastal 3:7. Kaevame aga sügavamale ja püüame FlashScore'i statistikale toetudes kiigata, mis peitub nende resultaatide taga.

Meeskonna vanus

Noorenduskuur oli üks võtmesõnu, mida treenerivahetuse eel ja ajal õhku visati. Kõigis neljas vaadeldavas kohtumises kasutaski Henn nooremat algrivistust kui Häberli, keskmine vanus langes neis rohkem kui aasta võrra. Henn usaldab nooremat põlvkonda ning on kaasanud teiste seas Ioan Yakovlevi, kes ei langeta küll keskmist vanust, aga kujutab endast siiski Eesti jaoks head leidu, värsket lisakäiku.

Ründemäng

Henni koondis on sooritanud rohkem kui neljandiku võrra vähem pealelööke ja teeninud rohkem kui poole vähem nurgalööke kui Häberli koondis samas mängudes. Samas on jõutud peaaegu identse xG näitajani, mis arvutab löögikohtade ohtlikkuse alusel eeldatavat väravate hulka. Rääkimata reaalsest väravate hulgast, mis on Henni käe all selgelt parem.

Kesise ründestatistika ühe põhjusena võibki paradoksaalsel kombel viidata edukatele resultaatidele. Henni käe all kaitsti Aserbaidžaani vastu enamus ajast rahuldavat mänguseisu, samas kui Häberli käe all oldi sunnitud kehva seisu tõttu rünnakule rohkem rõhku panema.

Kaitsemäng

Kolmes Henni mängus neljast olid vastased Eesti väravale ohtlikumad kui Häberli ajal, vastaste xG statistikat võrdsustab vaid rootslaste parem ohjeldamine kodumängus. Pealelöökide ja nurgalöökide osas on võrdlus veelgi selgemalt Häberli kasuks - Henni perioodil sooritasid vastased 55% rohkem pealelööke ja teenisid 65% rohkem nurgalööke.

Vead ja suluseisud

Henni koondis on teinud ise pisut rohkem vigu, aga sundinud vastaseid tegema oluliselt vähem vigu. See peaks olema eelkõige seotud pallivaldamise statistikaga. Kasvanud suluseisude hulk peaks omakorda viitama senisest sagedasemale sirgjooneliste lahenduste otsimisele.

Palliga mäng

Palliga mängu näitajad on Henni ajal drastiliselt kukkunud. Õnnestunud söötude hulk on langenud ligi kolmandiku võrra, söödutäpsus seitse protsendipunkti ning pallivaldamine koguni üksteist protsendipunkti. Neljas vaadeldavas mängus kokku valdas Henni koondis palli vähem kui kolmandiku ajast. Sellise statistika juures positiivsete tulemuste saavutamine on üsna haruldane.

Saateks

Lõplikku tõde siit otsida ei maksa. Antud võrdluse platvorm on küll soodne, aga valim on siiski väike ning erinevad tegurid (mängukäik, vigastused, vastase hetkeseis jne) sogastavad iga kohtumise puhul alati vett. Lisaks tuleb arvestada üldiste teguritega nagu uue mängumudeli sissetöötamisele kuluv aeg, uute treenerite ja mängijate kohanemisele kuluv aeg, avalikkuse surve jne.

Sellegipoolest on numbrid kõnekad ja viitavad sellele, et paranenud resultaatidest hoolimata ei ole hõiskamiseks põhjust. Statistiliste mõõdikute järgi on edasiminekut raske tuvastada, pigem on Henni koondis olnud väljakul veel suurema surve all kui oli Häberli koondis.

Kuidas selle survega toime tullakse, ei ole aga ainult õnne küsimus ning kaugeltki mitte kõik jalgpallimängu elemendid ei ole numbriliselt väljendatavad. Pealegi on Henni töö ikkagi alles algusjärgus ja töö viljad ei pruugigi veel õieti välja paista.