36-aastasel Aleksandra Ševoldajeval on käed-jalad tööd täis nii Tallinna FC Floras kui Eesti koondistes. Ühel väga kindlal põhjusel, mis on südames ka täna, kui treeneritöö alguspäevist on möödas ligi 15 aastat. 

2015. aasta detsembris teatas Flora, et on oma ridadesse toonud endise Tartu JK Tammeka treeneri (ja mängija), kes võtab üle esindusnaiskonna juhendamise. Lisaks sellele jäi Ševoldajeva õlule naistetöö koordineerimine - et naiskonna mängukvaliteet kasvaks ning aina rohkem tüdrukuid leiaks tee jalgpalli juurde. Floras usuti, et see võiks mõjuda hästi ka Eesti naiste jalgpallile laiemalt.

2015. aastal saavutas Flora naiste Meistriliigas teise koha, vahe meistriks tulnud Pärnu JK-ga oli 15 punkti. Pronksil lõpetanud Tallinna FC Levadia jäi Florast omakorda 18 silma kaugusele. Järgmisel hooajal, koos Ševoldajevaga, olid kohad samad, vahed vastavalt 12 ja 20. 2017. aastal jäi Flora PJK-st maha 11 punktiga.

Siis, 2018. aastal, kui Ševoldajeva oli saanud töötada kolm täishooaega, võideti klubi ajaloo esimene meistritiitel. Kui toona õnnestus PJK-d edestada vaid kolme punktiga, siis aasta hiljem, kui karikas oli taas Flora tõsta, oli vahe juba kümnepunktine. Pärast seda hakkaski Flora oma teed sammuma ning on tänaseks võitnud kuus järjestikust meistritiitlit. Näiteks mullu edestati lähimat jälitajat - Saku Sportingut - 21 punktiga.

Flora pole "alistamiseks mõeldud" üldiselt ka karikasarjas. Näiteks 2018. aastal mängiti finaalis SK10 Premium koguni 7:0 üle, järgnevatel aastatel võeti suuri võite ka PJK, JK Tallinna Kalevi ja Pärnu JK Vapruse üle. Mullu, mõneti kui välk selgest taevast, polnud Floral enam karikafinaali asja - sest Saku Sporting võttis poolfinaalis 2:1 võidu. Ka hooaja viimases voorus oli just mitmekordne hõbedanaiskond see, kes täiusliku hooaja rikkumiseks 2:2 viigi välja nõudis.

Ševoldajeva, kes lisaks Florale töötab ka neidude koondistega, on olnud viimaste hooaegade üks hinnatumaid naiste treenereid. Võttes arvesse nii seda, et alatihti on kuu parima treeneri auhind just talle mõeldud, aga ka seda, et 2022 hooaja lõpus ajakirja Jalka poolt tehtud anonüümses küsitluses avaldati enim soovi treenida just Flora juhendaja käe all. Mullu hoidis Ševoldajeva (siinsel) vutikaardil vingelt ka Eesti neidude U17 koondist, kes osales kodusel EM-finaalturniiril.

Kõike seda seedides-arvestades tekib paratamatult küsimus, miks on Ševoldajeva jäänud Florasse nii pikaks ajaks pidama? On see mugavustsoon? Tuleneb see mingisugusest kindlast eesmärgist? Või miks ei läinud ta A-koondist tüürima, kui see oli justkui ülimalt kindlalt laual? Oli see tegelikult üldse nii?

Floras on algamas-alanud sinu jaoks 9. hooaeg. Kuidas selline number esimese hooga tundub? Arvasid sa, et see aeg nii pikaks kujuneb ja eeldatavasti veel pikemaks?
Töötasin enne seda Tammekas, viis aastat. Selle ajaga jõudsin teha ühe nii-öelda mängijate tsükli läbi: sain võistkonna ja siis tegin sellise noorenduskuuri.

Nüüd Floras, pean tunnistama, et olen saanud vist kaks tükki tehtud. Ehk siis, kui ma sain võistkonna, siis tulid mingid mängijad juurde, keegi lahkus, aga selle tuumikuga möllasime tegelikult 2-3 aastat. Me võitsime tiitli ja siis tahtsin nendega edasi toimetada, aga sellest pundist – a la [Liis] Lepik, [Ariina] Mürkhain, [Katrin] Loo ehk need, kes olid minu jaoks võtmerollis – lõpetasid ja siis toimus noorenduskuur. Sellist asja ma Tammekas ei kogenud, kuidagi ei jõudnud selleni.

Kui me hakkasime selle grupiga Floras midagi juba tegema, saavutama, mängisime esimesed korrad Meistrite liigat ära, siis tundsin, et võiksime veel teha samme edasi. Aga siis tuligi see, et mängijad tegid muid valikuid, mis on Eestis väga omane asi.

See ei ole selles osas hea või halb. Minu jaoks on see väga hea õppetund – võistkonna juhtimine pikemas plaanis ongi selline tsükliline protsess. Kui võtame nii, et treener manageerib ühte mängijat ja võistkonda ja mängupilti, siis võid küsida, kes manageerib treenerit? Et ta suudaks võimalikult kvaliteetselt tööd teha.

Ehk ma olen nende aastate jooksul väga palju juurde õppinud just oma võistkonna juhtimise oskusi. Seda, kuidas juhtida ühte gruppi või teist gruppi, või noorenduskuuri. Kuidas manageerida võistkonda, kus on hea dünaamika paigast ära. Näiteks kui sa oled harjunud ühe dünaamikaga, kus sul on võib-olla vanemad mängijad, aga nemad kaovad ära ja võistkonna juhtimine jääb noorematele mängijatele. Tekivad küsimused, kas nad siis juhivad õigesti, kas nad suudavad juhtida õigesti.

Sellised olukorrad on minu jaoks kõige põnevamaid väljakutseid pakkunud.

Sa rääkisid dünaamikatest. Kuidas iseloomustaksid neid erinevaid Flora tiime, keda sa oled nende aastate jooksul juhendanud? Millised on need Florad olnud ja milline on tänane Flora? Ta on kindlasti nooruslik.
Üks asi on see, mis on läbiv. Tänu sellele, et siis, kui tulin, mängis Katrin Loo, mängisid ka Lisette Tammik ja Kethy Õunpuu. Mingisuguses hetkes me võitsime tiitli, nüüd oleme suutnud seda säilitada. Miks? Nii kaua, kuni võistkonnas on sellist tüüpi mängijad, siis nii kaua saab nõuda ka kõrget standardit. Ja tegelikult see ongi läbiv – nii Flora kui naiskonna mentaliteet on see, et me ei ürita otsida sellist nii-öelda keskmist taset, vaid proovime teha kõike võimalikult heal tasemel, oma parimate mängijate tasemel.

Tõenäoliselt on see ka põhjus, miks meiega liitusidki näiteks [Jaanika] Volkov või [Karola] Purgats – kuna nad tahavad mingil hetkel teha sammu välismaale. Kindlasti on see võimalik ka läbi teiste klubide. Aga paratamatult, kui sa oled võistkonnas, kus sa üksi-kaksi või kolmekesi väga tahad, aga teised on pigem kuskil kelgul ja sa tassid neid, siis on see palju keerulisem.

Floras on meie mentaliteet selline, et kõik üritavad üksteisest välja tuua selle võimalikult professionaalse taseme. See ei ole tegelikult üldse hirmutav. Ma tean, et väga paljud räägivad, et pole mõtet Florasse üldse vaadata, et sa ei saa seal üldse mänguaega. Aga isegi mina ei tea, kes mänguaega saab! Kuidas keegi saab üldse sellist asja öelda? Eks siis selliste oletustega tehakse mängija põhimõtteliselt enne liitumist juba maha.

Kui kellelgi on ambitsiooni möllata, panna ennast proovile, kasvõi saada teada, milleks ta võimeline on, siis see on see õige keskkond. See on läbiv. Vahet ei ole, kas tiimis on Katrin Loo või keegi teine. Muidugi tänu temale, tänu Kethy Õunpuule, tänu Tammikule, tänu Kelly Rosenile, tänu nendele saame öelda, millist taset tahame. Nemad, nad ei taha vähemat. Nad tahavadki kogu aeg seda väljakutset, nad tahavad kõiki neid asju, sest nemad on need, kes lõpuks jooksevad rahvuskoondises staadionile. Ja kui nad sellise mentaliteediga pole, siis on midagi valesti.

Sa küsisid, et mis on erinevused, aga see on see sarnasus: viia võistkond kogu aeg oma parimate mängijate tasemele.

Räägitakse, et Flora vastu niikuinii ei saa, Flora võidab alati ja nii edasi. Ja sa oled seal justkui mugavustsoonis, just sina ise, kuna mängijad mängivad väga hästi ja kõik on paigas. Mida sa ütleksid sellele vastukaaluks, et see ei ole mugavustsoon?
Aga … (Mõttepaus.) Mul on nii palju argumente sellele, et keeruline on alustada … Proovin neid kuidagi ära lahterdada selliselt, et need kõik tuleksid heas-õiges järjekorras. (Mõttepaus.)

Jah, on mänge, kus lööme Floraga kümme väravat. See tuleb liiga lihtsalt ja see ajab pahaseks. Kui lööme viie minuti sees värava, olen pahane selle peale, et no kuulge, kaitset on nii palju lihtsam harjutada kui rünnakufaasi. See on sada protsenti nii!

Mingisugused mängud ei olegi piisavalt väljakutsuvad. Põhjus, miks nad meie jaoks ei ole väljakutsuvad on see, et me oleme ka hästi valmistunud. See on see võti. Ehk selle süsteemi ja nende põhimõtete loomine on ikkagi see, mida mina pean tegema, ja nende standardite jälgimine on oluline ükskõik millises mängus.

Kui ma paneks mängijad suvaliselt väljakule, suvalises formatsioonis, suvaliste põhimõtete järgi või me ei ole piisavalt keskendunud või me ei tunne ära mängu iseloomu, siis me ei võida! Me kaotasime Sakule, me mängisime viimase mängu nendega viiki. Jah, see oli olukorras, kus meil oli tiitel juba kindlustatud, aga me kaotasime karika poolfinaalis. Ehk meie jaoks ei ole iseenesestmõistetav, et alati võidame.

See on fakt, et Eestis ei ole piisavalt palju tugeva tasemega mänge, aga see ei tähenda, et neid väljakutseid ei ole üldse. Ma olen väga-väga-väga kõrgel arvamusel Saku eelmise aasta pundist – no jommaijoo, mis mängijad! Täpselt samamoodi Tabasalus – [Sandra] Pärn ja [Anette] Salei võivad täiesti vabalt astuda mingisse Euroopa klubisse ja mängida väga-väga heal tasemel. Tammeka. Ja ma arvan, et Maria Orav on üks alahinnatuim mängija Eestis!

Selles osas jah, kui neid mängijaid on võistkonna peale liiga vähe, on keeruline, aga ma arvan, et komplekteerituse mõttes on nii Tammeka, Tabasalu kui Saku täis mängijaid, kellest saab teha väga-väga hea ja tugeva võistkonna.

Ehk me ei saa minna nii, et jube mugavalt ja niikuinii tuleb. No ei tule! Saku näitas eelmine aasta väga hästi, et ei tule need asjad meil niisama.

Ehk see pilt ei ole lihtsalt ideaalne vaid niimoodi. Kõrvalt võib ju tunduda, aga sina tead, mis on see tegelikkus.
Muidugi. Ega pilt ei ole kehv ka! Lihtsalt see ei tule iseenesest. Kui taustal ei oleks piisavalt palju tööd või nii hästi kui võimalik, siis ma ei usu, et meil oleks tiitlid selliselt saavutatud. Sest ma räägin, karikat me ju ei võitnud. See on fakt.

Aga see vist ka kripeldab, Meistrite liiga mängud …
Ära üldse hakka! Täiesti … (Naerab.)

Eelmisel aastal ju tegelikult väga põnevad mängud, palju väravaid, aga neid tulemusi ei tule.
Hea võistkond oli meil. Paar positsiooni olid sellised, kus oleks tahtnud sügavust juurde.

Jah, nagu [Maria] Sootak ütles ka, et kui lööd kolm väravat ja arvad, et see võiks olla piisav. Lahkusime sealt, kuus väravat, jommaijoo!

Arvan, et see, mida eelmisel aastal Meistrite liigas näitasime, oli ikkagi väga-väga lähedal maksimumi välja pigistamisele. Eriti ründefaasis. Seega jah … Ei, see oli ikka valus. (Muigab.)

Eriti valus oli see, et läksime kusjuures kaks-kolm nädalat hiljem U19 koondisega Türki mängima sõpruskohtumisi ja meil oli seal täpselt sama! Täpselt sama!

Siis, pärast Türgi laagrit, ma ei teagi, kas mul tulid kõik need emotsioonid lõpuks välja. Ma üldiselt proovin ikkagi olla praktiline ja analüüsiv, proovin ära lahterdada, millal on emotsioonideks aega ja millal mitte. Aga kui me Türgilt saime ka viimastel minutitel 3:0 juhtimisest 3:4 kaotuse, siis mul tuli küll pärast mängu hotellis pisar. Mõtlesin, et täiesti pekkis, kuidas see võimalik on! Aga need olid sõpruskohtumised, see ei ole midagi.

Nendest Meistrite liiga mängudest inspireerituna, kas mingis mõttes oled sa pannud endale mingisuguse punkti-eesmärgi, mille täitumine lõpetaks sinu ametiaja Floras? Et sa tead, et oled maksimumi saavutanud. Näiteks kui Meistrite liigas tuleks edu, saaksite edasi, kas siis tunneksid, et lähed vaatad midagi muud?
Ma ei ole seda otseselt seostanud Meistrite liigaga. Minu Flora-aeg on sõltunud pigem sellest, et tunnen, et mul on anda midagi võistkonnale ja klubil on anda nii mulle kui võistkonnale. Ehk siis kuidas ma treenerina kasvan ja kuidas klubi arendab naiste jalgpalli. See on põhjus, miks olen väga teadlikult valinud Eesti ja väga teadlikult valinud just Flora.

Aja jooksul on olnud erinevaid variante selleks, et teha samm kuskile mujale. Aga need väljakutsed, mis mulle siin on pakutud – lisaks Florale kasvõi U17 EM-finaalturniir – on olnud piisavalt põnevad minu jaoks. Ja need on nii meeletult kasulikud. Tunnen, et saan siin panustada Eesti naiste jalgpalli arengusse ja võib-olla muuta midagi.

Näiteks Lisette ja Vlada [Kubassova], nad tulid mingisuguses hetkes tagasi ja tundsid, et see keskkond ja treeningud on piisavalt professionaalsed nende jaoks. Nad saavad siin taseme kätte ja saavad selle pealt uuesti minna välisliigadesse. Või Eline Häberli, kes tuli Šveitsist ja on täiesti rõõmurull, et siin on palju paremad tingimused!

Kokkuvõttes võime rääkida, et mängija võiks ju teha sammu välismaale – muidugi võiks! Aga lõppude lõpuks on välismaal täpselt samamoodi. Jõuad lõpuks sinna ühte kohta, klubisse või koondisesse, ja sul on täpselt samamoodi 20-30 mängijat, keda sa hakkad manageerima, sul on täpselt samamoodi kaks kuni seitse kuni kümme staff'i liiget, keda sa hakkad juhtima. Jah, sa saad uut protsessi alustada, aga …

Ma hetkel veel tunnen, et see, mida ma tahan, on just meie enda jalgpalli veel panustada.

Paar aastat tagasi seostati sind ikkagi väga tugevalt naiste A-koondisega. Kas see oli ka reaalselt mingisugune asi, mis oli laual? Kui palju seal tõtt taga oli?
See oli põnev! (Naerab.) Mäletan, et Soccernetis oli uudis, et mina ei ole koondise peatreener. Siis mõtlesin, et tavaliselt ikkagi pannakse uudis sellest, kes on või keda spekuleeritakse treeneriks olema.

Tegelikult see ei olnud minu jaoks laual. Ma olin finaalturniiri koondisega seotud.

Mida tegelikult tehti, oli see, et konsulteeriti minuga. Jarmo [Matikaineni] aeg sai tollel hetkel läbi ja minult küsiti arvamust , milline võiks järgmine käik olla. Muidugi oleks olnud võimalik hakata väljastpoolt Eestit otsima või siis leida mõni meestreener siit, aga kuna koondis oli tollel hetkel ka üsna kehvas seisus, siis oli minu soovitus jääda Eestisse ja leida naistreener või –treenerid.
Ja siis kuidagi tuligi välja lahendus, ja ma igati toetasin ka seda. Ma arvan, et täiesti põhjendatult: nii Sirje [Kapper] kui Nastja (Anastassia Morkovkina – L. J.) on teinud väga-väga head tööd.

Seega ütleme, et jah, ma olin seal arutelu juures, aga minu jaoks oli finaalturniiri koondise ettevalmistus prioriteet. Finaalturniir on midagi sellist, et kui veab, saad seda protsessi läbi teha. Jah, mul ei ole selles osas tunnet, et ma oleks millestki ilma jäänud.

Arvan, et mingisuguses hetkes järgmise mitmekümne aasta jooksul tekib mul võimalus jõuda A-koondise juurde, aga finaalturniir on selline koht, mida võib-olla uuesti ei tule.

Aga kas see mingis mõttes innustab ka, kui sa teadki, et inimesed ootavad-loodavad, et sina lähed ühel hetkel A-koondise juurde? Kas see aitab kaasa, kas sa kuulad seda, või on see mingisugune kõrvaline jutt su jaoks?
Ma ütlen ausalt, ma ei ole väga palju kuulnud, et keegi ootaks-loodaks. Üks inimene Aastalõputurniiri ajal küsis küll. (Muigab.)

Aga mina, täielikult – kahe käe-jala, südamega, kõigega – elan kaasa nendele, kes seal praegu toimetavad. Leian, et see on äärmiselt oluline, et meil oleks tüdrukute ja naiste jalgpallis – üldse jalgpallis – naistreenereid.

Nad saavad praegu nii meeletu kogemuse sellega, kuidas ette valmistada koondist erinevate vastaste jaoks, kuidas need mängud kulgevad; see, kui palju nad õpivad sellest protsessist. Jah, muidugi, kõik ootavad A-koondiselt tulemust, peabki. See pinge on ka neil kindlasti ülisuur.

Pluss, kuna ma olen tüdrukute koondiste juures tehnilise koordinaatori rollis, siis teeme väga palju koostööd U19 või U23 ehk B-koondise igasuguste nimekirjade-asjadega. See on see, millele ma praegu keskendun.

Ehk see on hea punkt, kus praegu olla. Oled rahul.
Muidugi! Jah, sada protsenti.