Rocco Mõtt ... see on ju Pärnu Vapruse poolkaitsja? Ei! 22-aastane pärnakas on alates eelmisest hooajast klubi uus kogukonnajuht, kes viis Premium liiga kuuenda meeskonna publikunumbrid järgmisele tasemele.

Veel mõni aasta tagasi kuulus Mõtt kõrgliiga mängijate hulka. Kuigi viimased kaks hooaega on keskpoolkaitsja palli taga ajanud Vapruse duubelmeeskonnas, on ta jätkuvalt oma uuest ametist tulenevalt esindusele lähedal. 2017. aasta juulis sai toona 16-aastane Mõtt kirja Premium liiga debüüdi, kui ta FCI Tallinna vastu vahetusest sekkus.

2022. aasta lõpus teatas Vaprus, et tol hetkel tegevjuhina tegutsenud Karl Palatu annab ameti üle kogukonnajuht Karin Lipstuhlile ning jätkab juhatuse liikme ja spordidirektorina. Mõni kuu hiljem sai selgeks, et Lipstuhli päranduse omandab Mõtt.

Mängijarüü seljast heitnuna kostis noormees toona klubi pressiteenistusele: "Vaprus on minu jaoks kui mu suur teine pere, kellele olen alati tahtnud endast maksimumi tagasi anda nii mängijana kui ka nüüd edaspidi kogukonnajuhina."

Soccernet.ee-le rääkis alati naerusuine ja nooruslikust energiast pakatav Mõtt, kuidas nägi välja tema debüüthooaeg uuel ametikohal, milline on tema side Vaprate Karudega ja kui palju igatseb ta Premium liigas mängimist.

2021. aastal mängisid sa Vapruse eest stabiilselt Premium liigas, kuid kaks aastat hiljem sai sinust klubi kogukonnajuht. Miks sa otsustasid kõrgtasemel jalgpalliga lõpparve teha ja kuidas tekkis sul võimalus uuele ametikohale asuda?
Kuni 2021. aasta lõpuni olin tegelikult veel väga keskendunud jalgpalli mängimisele ja plaanisin sellega jätkata veel pikalt. Arvan, et kui poleks kogukonnajuhi töökoha vabanemist klubis juhtunud, mängiksin veel tänaseni. Mainisin klubile, et see amet tundub mulle huvitav ning äkki näeksin ennast tulevikus selles rollis. Mõni aeg hiljem pöördutigi minu poole selle positsiooni pakkumisega.

Tundsin, et see on koht, kus mul on võimalus midagi ägedat luua ning rohkem inimesi kokku tuua, lisaks saan aidata maailma veidi soojemaks ja ühtsemaks muuta. Pärast kaitseväge sain aru, et kuigi ma armastan jalgpalli mängimist südamepõhjast, võib mu kutsumus olla siiski mujal.

Kui kaua sa pidid seda pakkumist kaaluma?
Tegelikult vaevasin pead selle otsuse üle päris kaua. Jalgpalli mängimine oli tol hetkel mu number üks prioriteet, mistõttu oli sellest loobumine väga raske. Lõpuks saabus see üks päev, mil mõtlesin, et mis ma ülemõtlemisega ennast piinan. Ma teadsin, et mulle meeldiks see töökoht. Seejärel võtsin pakkumise vastu.

Kuidas reageerisid su tulekule teie fännid? Kas leidsite ühise keele koheselt?
Ma ise tunnetasin, et nad reageerisid väga hästi. Sain palju positiivseid ja toredaid sõnumeid, mis tegid südame väga soojaks. Tundsin seda siirust, mis meil siin Vapruses eksisteerib. Ühise keele leidmiseks toimus meil Vaprate Karude fännibaasi põhimeestega koosolek, misjärel olime algusest saadik ühel lainel.

Tunned sa igatsust Premium liigas mängimise vastu ka või saad sa vajaliku mänguelamuse kätte staadionilt ja ise II liigas pallides?
Enam ei tunne. Alguses natukene igatsesin, sest tahtsin meeskonda maksimaalselt aidata, siis jõudsin arvamusele, et kui suudan luua võimalikult vokaalse fänniarmee, aitan sellega väljakul rassivad mehed soovitud tulemuseni. Tribüünidel on meil lihtsalt nii äge, et saan sealt selle vajaliku mänguelamuse. Mängijana astun väljakule nüüdsest pigem puhta naudingu eesmärgil, seega on II liiga selleks piisav.

Millised on kogukonnajuhi ülesanded igapäevatöös?
Need on väga erinevad. Päris suur osa tööst on planeerimine, suhtlemine ning kokkulepete sõlmimine. Mulle meeldib selle kõige juures see, et puudub rutiin. Üks päev võin istuda hommikust õhtuni arvuti taga, kus teen vajalikud disainimised, postitamised ja suhtlemised. Teine päev saan käia näiteks erinevatel noortegruppidel külas. Mingi hetk olen omadega kuskil linna peal pildis. (Naerab).

Millised on kogukonnajuhi ülesanded mängupäeval?
Mängupäev algab minu jaoks hommikul vara. Kuna tegelen ka meie klubi sotsiaalmeediaga, on esimesed tegevused erinevate postitamiste üleslaadimine. Lisaks on mul arvutis muud nokitsemised. Siis saabun teiste korraldustiimi liikmetega staadionile, et see pealtvaatajate võõrustamiseks valmis seada. Samuti viin vaheajal läbi erinevaid tegevusi ning kohtumise ajal elan mängijatele häälekalt kaasa. Usun, et ma ei saa loota kultuuri tekkimisele enne, kui olen ise olnud see muutus. Pärast lõpuvilet pakime staadioni kokku, teen vajalikud postitused ja liigun tagasi koju.

Kui palju oli sulle esialgu abiks endine kogukonnajuht ja praegune tegevjuht Lipstuhl? Mida sa tema käest õppisid?
Ta oli mulle tohutult palju abiks. Mul oli selline hea turvaline tunne, et kui vajasin millegagi abi, sain alati Karini [Lipstuhl] või Karli [Palatu] poole pöörduda. Tahaksin kiita ka jalgpalliliitu, kes on mind erinevate asjadega aidanud. Tunnen, et mul on olnud väga hea keskkond arenemiseks ja selle töö tegemiseks.

Põhiline, mida Karin on mulle õpetanud, on kindla plaani olemasolu ja et iga tegevus peab olema täielikult läbi mõeldud. Organiseeritus on võti. Lisaks tuletab ta mulle meelde, kuidas mitte vaevata pead asjade üle, mis ei ole minu kontrolli all.

Kuidas sa tunned, milline on Vapruse mängijate side oma fännidega?
Ma tunnen, et see side on õige ja äge. Tean, et meie mängijad hindavad toetust väga ning see annab neile lisajõudu. Jalgpallurid tahavad alati näidata ennast parimast küljest, misläbi soovitakse pakkuda fännidele parimat kogemust, mis on mängul võimalik saada. Fännidelt tuleb toetus mängijatele, millega tahetakse aidata neid võiduni. Lõpuks ongi iga tulemus nii tribüünil olevate toetajate kui mängijate ühise pingutuse vili.

2022 oli Vapruse kodumängude külastatavus kokku 8464 inimest ja keskmine 470, aasta hiljem olid nendeks arvudeks vastavalt 11949 ja 664. Kas selle pealt võib öelda, et su debüütaasta oli eeskujulik?
Nende numbritega olen ma kindlasti rahul ja on väga hea meel, et keskmine publikuhulk nii võimsa hüppe tegi. Loen möödunud aastat edukaks, kuid õppimismomente jagus, mistõttu saan nendes detailides tänavu juurde panna. Tahan, et iga uus aasta oleks ägedam kui eelmine.

Kas midagi jäi sulle eelmisest hooajast kripeldama, täitsite te kõik eesmärgid?
Kripeldama ei jää midagi, sest pole pointi minevikus elada. Minu seatud eesmärgid said täidetud, mistõttu oli eelmine aasta ikka mega. Olen osade asjade puhul oma järeldused teinud ja tean, mida saab tänavu parendada, mistap pööran neile rohkem tähelepanu. See kõik ongi mingil määral katse- ja eksitusmeetod – proovid, tagasisidestad ja liigud täiendanud kogemustepagasiga edasi.

Vaprad Karud oli mullu ainus fännipunt, kes oli kohal igal võõrsilkohtumisel. Vahepeal tekkis isegi mulje, et mõnel mängul viibis teid rohkem kui kodupublikut. Kui palju tööd pidid sa tegema, et kõik need inimesed teistesse linnadesse kaasa saada?
Aitäh sulle peidetud kiidusõnade eest. (Naerab). Alguses pidin selle reisikultuuri väljakujunemiseks palju pingutama. Võtsin ette kõik oma tuttavad, kirjutasin ja pakkusin neile seda ideed – mingil määral müüsin seda maha. Teadsin, et kui saan esimesteks reisideks koguda ägeda ja suure pundi võõrsilfänne kokku, ollakse järgmine kord rohkem valmis kaasa tulema.

Väga oluline oli ka atmosfääri loomine, seega proovisin kaasa haarata palju inimesi, kelle puhul teadsin, et nad laulavad minuga julgelt kaasa, mis omakorda tekitas ägeda õhkkonna, mida spordisõbrad taga ajavad. Nägin, et see vaev oli seda väärt, sest mida hooaeg edasi, seda enam pöidlahoidjaid uurisid minu käest fännibussi liikumise kohta.

Kui kergeks tegi publiku meelitamise meeskond, kes püsis väga pikalt pronksiheitluses sees?
See aitas kindlasti palju kaasa. Eks pingelisus hoiab intriigi üleval ja see lisab väärtust igale mängupäevale. Mängijate esitused panid meie fännid uskuma ja tahtma veel rohkem kaasa elada. Seega võib tõdeda, et meeskonna head esitused tegid minu töö lihtsamaks.

Mis oli sinu jaoks eelmisel aastal kõige raskem katsumus kogukonnajuhina?
Seni pole suurt ega raskesti ületatavat katsumust olnud. Eks selliseid keerukaid hetki tuli mullu ikka ette, aga pigem oli tööst tulenevalt isiklikke katsumusi. Keeruline oli leida aega enda jaoks. Isegi kui vaba aeg oli olemas, genereeris pea tööga seotud mõtteid, mistõttu oli keeruline puhata. Aga selle pigem põhjustas see, et ma ise ei osanud veel seda puhkerežiimi sisse lülitada. Alati arvasin, et asju saaks rohkem ja paremini, kuid kahjuks ei suuda inimene alati täiskäiguga tegutseda. Iga liigutusega ei pea tähti taevast alla tooma ning kui oled saanud puhata, siis oled oma tegemistes edukam.

Milline oli kõige meeldejäävam hetk eelmisest aastast?
Neid jagus palju, ent kui ma peaksin midagi eraldi välja tooma, siis kindlasti Summer Cupi ajal toimunud matš Paide vastu. Selle mänguga täitus minu unistus – näha Rannastaadionit enda korraldatud kohtumise ajal täispakituna. Seda õhkkonda, mis tol päeval staadionil valitses, on tänase päevani keeruline sõnadesse panna. Naeratus ei kadunud mu näolt kauaks. Samuti oli minu jaoks märkimisväärne esimene fännireis Tallinnasse, kui Levadia vastu mängides oli tribüünidel sadakond Vaprat Karu, mis oli tõsiselt vägev!

Missugused sihid oled sa algavaks hooajaks seadnud?
Plaanin Vapruse ägedat kogukonda edasi arendada, et kõik meie inimesed tunneksid rohkem südamlikku seost klubi ja Pärnuga üldiselt. Tahan, et iga inimene, kes staadionile tuleb, tunneks, kui kihvt meil siin on. Numbrilist eesmärki ma endale ei pane. Kuigi soovin, et iga aastaga leiaks üha enam inimesi tee tribüünidele, on minu jaoks olulisem see, et rahval tekiks tugevam side klubiga.