"Tuli kõne, ütlesin sekundiga jah ning järgmisel päeval läksin ülemuse käest töölt vabaks küsima," rääkis 28-aastane poolkaitsja Anett Vilipuu, kes on üheksa aasta järel tagasi Eesti naiste koondises.

Aleksandra Ševoldajeva juhendatav koondis peab aprillikuises aknas Rahvuste liiga mängu Bulgaariaga ja maavõistluse Lätiga. Nädala eest avaldatud Sinisärkide 23-liikmelise koosseisu suurim üllatusnimi oli Vilipuu, kes käis viimati koduriigi eest väljakul 2016. aastal.

Koondise peatreener selgitas Tallinna Kalevis palliva keskväljamängija kaasamist sellega, et tegu on maksimalisti ja tõelise professionaaliga. "Kõik, kes vähegi on Vilipuu või naiste jalgpalliga tuttavad, teavad, et kui ta kusagil midagi teeb, siis ta jätab endast kõik. Kunagi Keith Boanas ütles, et kui tal oleks 11 Anett Vilipuud, siis ta läheks EM-ile või MM-ile. See tegelikult kirjeldab Vilipuu väärtust ja olulisust sellele võistkonnale, kus ta mängib," lausus Ševoldajeva.

Soccernet.ee suhtles Eesti eest viis mängu pidanud ja ühe värava löönud Vilipuuga, kes kirjeldas, kuidas on üle pika aja tagasi koondises olla ning mis on selle ajaga muutunud, lisaks rääkis mängija, millega ta vahepealsel ajal hõivatud oli.

Anett, sa oled üheksa aasta järel tagasi koondises. Kuidas sind vastu võeti?

Väga hästi võeti vastu. Põnev on tagasi olla, nii palju on ligi kümne aasta jooksul muutunud. Väga äge on tagasi olla ja ma olen väga tänulik, et mulle see võimalus anti.

Mis selle pika ajaga muutunud on?

Kindlasti koosseis. (Naerab). Nii palju noori on peale tulnud. Ka treenerid ja kogu staff, palju on edasi mindud. Seda kõike on väga tore näha ja tunda.

Kui kaua sul jah-sõna ütlemiseks aega läks?

Väga kaua ei mõelnud. See kõik tuli üsna ootamatult. Algul olin esialgses nimekirjas ja siis ootasin lõplikku kutset. Pidin seda viimase sekundini ootama. Tuli kõne, ütlesin sekundiga jah ning järgmisel päeval läksin ülemuse käest töölt vabaks küsima. (Naerab). Ei olnud kahtlust, et ma ei tule [koondisesse]. Proovin anda endast kõik, nagu vanasti.

Su eelmine koondisemäng oli üheksa aastat tagasi, mida sa sellest mäletad?

Ütleme nii, et natuke hägusalt mäletan, aga meenub see, kui intensiivne see mäng oli. Väga uhke tunne oli kõvade tegijatega platsil olla. Igatsus koondise järele oli suur, kui nüüd mõtlema hakata.

Sa tegid koondise eest debüüdi 2013. aastal. Kui palju sa sellele oled mõelnud, et praeguse koondise pesamuna Loviise Männiste oli tol hetkel alles viieaastane?

Ta on mu toakaaslane. (Naerab). See on väga äge, kui palju on ajad muutunud. Tunnistan, et nende noortega kaasa joosta on raske. Kümme aastat tagasi oli ka kõik nii intensiivne ning energiat ja särtsu jagus. Proovin seda kõike veel kümme aastat hiljem endas sees hoida. Noori on palju ja nad kütavad täiega. Rõõm on näha, kuidas on toimunud areng.

Mis tundega oled sa vahepealsel koondisemänge jälginud?

Olen proovida jälgida nii palju kui võimalik, kuigi mitme töökoha arvelt on aega nappinud. Aga minu reaktsioon on olnud, et vau, kõrgetasemelistes mängudes suudetakse vastu panna. Arengut on reaalselt näha olnud. Poolkaitsjad jooksevad edasi-tagasi, kaitsjad on väga tugevad ja enesekindlad.

Pallihoidmine on muutunud väga palju. Mäletan neid aegu, kus lihtsalt peksti pall täiesti sihitult ette, aga nüüd on eesmärgid paigas. Nendes mängudes, mida Leks (Aleksandra Ševoldajeva - H. H.) on juhendanud, on olnud ilus vaatepilt.

Oled sa mänge vaadates mõelnud, et tahaksid ise platsil olla?

Jaa, sellepärast ma vastasingi kutsele jah. Kui kaks aastat tagasi Eestisse jäädavalt naasin, siis kahtlesin, kas ma tahan olla koondises nende treenerite käe all, kelle vastu ma ise kunagi mängisin. Õnneks Leksiga on natukene teistmoodi, kuigi ma kunagi mängisin ta vastu, siis ma austan teda väga ning soovin mängida ta alluvuses.

Millega sa Eestist ära olles tegelesid ja kus sa olid?

Rändasin natuke ja olin eneseotsingutel. Nautisin natuke elu, eriti Hispaanias, kus oli mõnus olla. Mängisin rahvaliiga tasemel ja töötasin hullult, et iseseisvalt seal elada. Mul on alati see, et ma ei taha kellestki sõltuda. Olingi iseseisev seal.

Siis käis peas lõpuks klõps, et ma tahan midagi enamat - nii töö kui jalgpalli mõttes. Igatsus tuli peale. Tulin tagasi koju ja liitusin Tallinna Kaleviga. Kalevisse minek oli väga huvitav. Sain töö kaudu ühe vana mängija Anett Kadastu kontakti, kes mind sinna põhimõtteliselt viis. Selle tiimiga liitumine tekitas minus väga hea tunde.

Ševoldajeva iseloomustas sind hiljuti kui töölooma. Kuidas sa end mängijana kirjeldaksid?

Jaa, ma proovin olla [tööloom]. Tahan alati kahe- ja õhuvõitlusi võita. Edasi-tagasi jooksmine on mul alati tugev külg olnud. Püüan tiimile olla kasulik nii rünnakul kui kaitses. Minu esimene instinkt palli saades on leida käike ülespoole, vajadusel võin ka ise peale lüüa.

Eelmisel aastal olid kimpus vigastustega. Kuidas on su tervislik seisund praegu?

Jah, mul juhtus kaks vigastust. Esimene oli menisk, millega käisin operatsioonil. Pärast seda läks mul hüpekas. Oli mitu vigastust järjest, aga tulin neist kõigist välja. Olen täiega trenni teinud, korralikult toitunud ja puhanud - see on kõige alus. Võin öelda, et olen tagasi.

Mida sa eesootavast koondiseaknast ootad?

Võite. Enesekindlust. Ja et me täidaksime need eesmärgid, mis meile seati. Fookus on paigas ja proovime seda hoida.

Kas ka minuteid?

Ikka. Palju oleneb sellest, kuidas mul trennis läheb.

***

Eesti naiste koondise Rahvuste liiga mäng Bulgaariaga saab A. Le Coq Arenal avavile reedel, 4. aprillil kell 19.00. Neli päeva hiljem peetakse Riias maavõistlus Lätiga. Mõlema kohtumise otsepilti näitab Soccernet TV.