Selliste unustamatute mälestuste ja hetkede nimel tippsporti tehaksegi. Ning Horvaatias tehakse seda hiilgavalt hästi. Napid neli miljonit inimest on koduks jalgpallikoolkonnale, mis võitnud seitsme MM-i jooksul kolm medalit – pronks 1998, hõbe 2018 ja pronks 2022. Selle aja jooksul jäävad medalite arvu poolest Horvaatiale alla kõik riigid peale Prantsusmaa ja Saksamaa.

Argentina, Brasiilia, Itaalia, Hispaania, Inglismaa. Mitte keegi neist pole viimase seitsme MM-i jooksul jõudnud esikolmikusse nii sageli kui Horvaatia. Sõge, aga tõene statistika kinnitab vääramatult, et lisaks võrratutele jalgpallurite kasvatamisele valdab Horvaatia ka tulemusteni jõudmise kunsti.

Poolfinaalis Argentinalt selge 0:3 kaotuse saanud Horvaatia oli Katari MM-i pronksikohtumises Marokost värskem, sihikindlam ja täpsem ning sai seetõttu staadionil juubeldada (ning nende lapsed autasustamise järel Khalifa staadionil jalgpalli mängida).

Horvaatia asus juhtima 7. minutil oivalise kombinatsiooni tulemusel, kui Luka Modrici pette järel tsenderdas palli karistusalasse Lovro Majer. Ivan Perišic mängis peaga selja taha oivalise söödu, mille Joško Gvardiol ettepoole sööstes peaga posti kõrvale rammis. Kombinatsiooni filigraansuse mõttes kandidaat turniiri parimale väravale.

Aga edu sai kiiresti otsa, sest kaks minutit hiljem Maroko viigistas. Paremalt äärelt toimetatud karistuslöögile pani pea vahele Modric. Pall võttis kõrge trajektoori ja kukkus värava ees valveta jäetud Achraf Darile, kes peaga seisu viigistas. Vaatamata Maroko väravale jäi Horvaatia ikkagi üritavamaks pooleks.

24. minutil tõrjus väravavaht Yassine Bono Modrici kauglöögi ja sai käega minema lükatud ka lahtise palli. Maroko peamised teravused tekkisid parema ääre kaudu, kust tulnud tsenderdustega prooviti leida Youssef En-Nesyrit. 29. minutil jäi sööt talle selja taha ja 37. minutil lendas ründaja pealöök värava eest läbi.

Horvaatia taastas eduseisu 42. minutil, kui pika rünnaku lõpetuseks saatis Mislav Orsic kauni kaarlöögi postipõrkest tagumisse ristnurka. Teise poolaja alguses oli Horvaatia lähedal kolmandale, kui 47. minutil lendas Orsici löök rikošetis küljevõrku ja 51. minutil pääses Majeri tsenderduse järel löögile Marko Livaja, aga ei saanud raamidele pihta.

74. minutil pidanuks Horvaatia saama penalti, kui Azzedine Ounahi tegi selge vea Gvardiolile, aga kohtunik ei vilistanud ja VAR ei sekkunud. Minut hiljem tegi oma selle mängu ainsa supertõrje Dominik Livakovic, kui summutas En-Nesyri lähilöögi. Horvaatia kaitses üheväravalist eduseisu päris tarmukalt ja hoidis Marokot kammitsais.

Aga klišee, et üks väga hea võimalus üheväravalises kaotusseisus olevale meeskonnale ikkagi avaneb, pidas paika. 90+6. minutil andis Yahia Attiyat Allah vasakult äärelt väga hea tsenderduse ning En-Nesyri hüppas üle Perišici. Maroko ründaja pealöök maandus aga värava katusel. Järgnes lõpuvile, mis vallandas Horvaatia võidupeo. Soccernet.ee tähelepanekud:

Kuigi MM-finaalturniir mängitakse ära 29 päevaga, mis 32-meeskonnalise formaadi rekord, oli graafik koostatud nii, et Maroko sai täna alles kolmas meeskond, kes pidi platsile tulema kõigest kahe vaba päeva järel. Varem kuulusid sellesse seltskonda Argentina ja Austraalia, kelle viimast alagrupikohtumist lahutas 1/8-finaalist kaks päeva.

Jalgpalli-fitnessi spetsialistid leiavad üpris üksmeelselt, et kui kolme puhkepäevaga taastub jalgpallur mängust ära, siis kahega üldjuhul mitte. Eriti ebatõenäoliselt juhul, kui ta on eelnevad kolm nädalat mänginud pidevalt tempoga kaks mängu nädalas. Kusjuures kolme ja nelja puhkepäeva erinevus pidavat olema üpris tühine võrreldes erinevusega kahe ja kolme vahel.

Seega finaali puhul olulist ebavõrdsust olla ei tohiks, kuigi Argentina mängis oma poolfinaali ühe päeva võrra varem kui Prantsusmaa. Pronksikohtumises oli aga selgelt näha, et Marokol nappis teravust. Peatreener Walid Regragui tegi juba 66. minutiks ära kõik viis vahetust, aga selget järgmist käiku ta sellega meeskonnala anda ei suutnud. Horvaatia jäi surve alla alles alates 85. minutist, kuigi Maroko oli selleks ajaks kaotusseisus olnud juba üle 40 minuti.

Reedesel pressikonverentsil uhkeldas FIFA president Gianni Infantino pea kõigiga, mis talle pähe torkas. Muuhulgas ka sellega, et kollaseid ja punaseid kaarte on olnud vähem. See vastab tõele, aga mitte põhjusel, et mängijad tegutseksid väljakul puhtamalt, vaid FIFA juhtnöörid kohtunikele on ühesed – näidake kaarte ainult viimases hädas.

Sellega on FIFA teinud karuteene kõigile maailma kohtunikele, kes peavad MM-i järel oma iganädalast tööd jätkama ja kuulama mängijate etteheiteid „aga MM-il tohtis nii teha küll“. Näiteks see, kuidas Maroko mängijad täna neile mitte meeldinud otsuste ja ka lõpuvile järel kohtunikku viie-kuuekesi ümbritsesid ja tõukasid, pole mitte kollase, vaid punase kaardi koht. Taskusse jäi ka kollane.

Ning VAR-i probleem pole mitte ajaviivitus või juuksekarva lõhki ajamine, vaid ebakompetentsed inimesed selle eest vastutamas. FIFA kohtunike komisjoni juht Pierluigi Collina teeb oma tööd halvasti, kui määrab ametisse sellised mehed nagu tänase VAR-i Julio Bascunani (Tšiili), kes 74. minutil Joško Gvardiolile vastase karistusalas tehtud päevselget viga lihtsalt ignoreeris.

Maroko koondise väravavahi Yassine Bono perekonnanimi on pakkunud Twitteris naljahammastele ainest MM-finaalturniiri algusest saadik, sest on ju sama, mis U2 solistil. Maroko kohtumisest aset leidnud jalgpallisündmuste seostamine Iiri rokkbändi suurimate hittide pealkirjadega oli toimiv võte (nt „Bono still hasn’t fount, what he’s looking for!“).

Nimenippidega oskab eriti osavalt ümber käi Inglismaa jalgpalliajakirjandus, kus need sageli ka spordiesikaanele (ehk ajalehe tagakaanele) jõuavad. Kui Bono täna 3. minutil palli peaaegu enda väravasse söötis, säutsus ajalehe The Times jalgpalliajakirjanik Henry Winter „Bono playing very close to the edge there“ ehk „Bono mängis selles olukorras küll piiri/serva peal“, mis on muhe põhjusel, et U2 juhtiva kitarristi esineja-nimi on Edge.

Horvaatia võit oli meeskondliku pingutuse tulemus. Luka Modrici mängujuhtimine oli ekstraklassist nagu ikka, väravavahi Dominik Livakovici 75. minuti tõrje suurepärane ja Ivan Perišic hoolitses lisaks meisterlikule resultatiivsele söödule enne 1:0 väravat ja meeskonnakaaslaste innustamise eest, millega tavaliselt tegelevad täna vahetuspingil olnud Dejan Lovren ja Marcelo Brozovic.

Aga eriti tõusis esile poolfinaalis Lionel Messi imelisuse ohvriks langenud keskkaitsja Joško Gvardiol, kes lõi esimese värava, juhtis kaitseliinis kindlalt mängu, võitis duelle ja sekkus ka rünnakule. Kui kohtunik ja VAR poleks olnud saamatud, pidanuks tema kasuks 74. minutil penalti määratama.

Protokoll:

Horvaatia - Maroko 2:1 (2:1)
7. Joško Gvardiol, 42. Mislav Oršic - 9. Achraf Dari

Hoiatused: 69. Azzedine Ounahi, 84. Selim Amallah
Peakohtunik: Ibrahim Al-Jassim Abdulrahman (Katar)

Horvaatia: Livakovic, Stanišic, Šutalo, Gvardiol, Perišic, Modric, Kovacic, Majer (66. Pašalic), Kramaric (61. Vlašic), Oršic (90+5. Jakic), Livaja (66. Petkovic).
Varus: Grbic, Ivušic, Barišic, Brozovic, Budimir, Erlic, Jakic, Juranovic, Lovren, Pašalic, Petkovic, Sosa, Sucic, Vida, Vlašic.

Maroko: Bono, Hakimi, Dari (64. Benoun), El Yamiq (67. Amallah), Attiat-Allah, Amrabat, El Khannouss (56. Ounahi), Ziyech, Sabiri (46. Chair), Boufal (64. Zaroury), En-Nesyri.
Varus: Munir, Tagnaouti, Aboukhlal, Aguerd, Amallah, Benoun, Chair, Cheddira, Ez Abde, Hamdallah, Jabrane, Ounahi, Saiss, Zaroury.