Võidad – ja vahe on punkt. Kaotad – ja oled hoobilt seitsmega miinuses. Paide Linnameeskonna jaoks oli FCI Levadiat võõrustades olemas vaid üks võimalus ning sellest ka haarati. 2:1 võit hoiab põnevust ja pinget õhus.

Ettearvatult otsivalt alanud mängus tekkis esimene võimalus endisel Paide mehel Bubacarr Tambedoul. 4. minutil tõrjus Ebrima Jarju tema lähilöögi, 16. minutil saatis Richie Musaba aga peaaegu samast kohast palli peaga raamidest mööda. Levadia valdas palli ja taltsutas Paide võimalike vasturünnakute teket üsna edukalt, kuniks 31. minutil oma tahtmine saadi. Enock Otoo sai vasakul äärel palli, liikus segamatult karistusala nurgani ja keerutas Jarjule püüdmatult tagumise posti kõrvale – 0:1!

See oli Paidele otsekui hiline äratuskell ja kohe pandi Levadia värava all püsti madin, mis oleks äärepealt lõppenud viigiväravaga. Robi Saarma terava löögi tõrjus Karl Andre Vallner, seejärel proovis käärlööki Milan Delevic ja pall põrkas ette Henrik Ojamaale, kes andis pöördelt tuld. Mängijatesse takerdunud Vallner oli olukorrast väljas, aga Levadia päästjaks kehastus kogenud Brent Lepistu, kes end väravajoonel pallile ette sättis.

Kuna Paide viis rohkem jõude rünnakule, tekkis Levadial šansse vasturünnakuteks. Neist parim avanes mõni minut enne avapoolaja lõppu Musabale, kes pääses Joseph Saliste haardest minema ja jõudis Jarjuga silmitsi, aga lõi üle. Pausile mindi seega Levadia napis eduseisus.

Teise poolaja alguses jätkas Paide viigivärava jahtimist, aga midagi jäi endiselt puudu – küll ei ulatunud Martin Miller ja Luqman Gilmore väravaesisel Saarma karistuslöökideni, siis jooksis karistusalasse Muhammed Suso ja kukkus, aga Kristo Tohveri vile vaikis. Surve kandis vilja 57. minutil – Ojamaa tsenderdas, vabaks unustatud Saarma lõi ja Vallner oli võimetu. 1:1!

Nüüd oli stsenaariumi järgi justkui Levadia kord uuesti teravamaks muutuda, aga kasvanud pallivaldamisest hoolimata just nimelt lõplikku teravust enam ei leitudki. Lõpplahendus saabus 80. minutil – Jarju saatis teele pika palli, Lepistu ja Edgar Tur ei suutnud seda ära jagada ning nende selja taha hiilinud Suso oli ootamatult Vallneriga silmitsi. Löök oli kindel, särk lendas seljast ja Paide võis tähistada – 2:1. Ehkki koos üleminutitega jäi lõpuvileni veel veerand tundi, ei suutnudki Levadia enam ühtki sajaprotsendilist šanssi luua ja võit kuulus Paidele.

Soccernet.ee tegi mängust järgmised tähelepanekud:

Reedel suutis Paide teha Flora vastu ühe korraliku poolaja, aga sellest jäi väheks, sest vastasele oli oma eksimusest juba värav kingitud. Nüüd läks tegelikult samamoodi, sest Enock Otoo saatis 31. minutil küll teele väga hea löögi – ent kus olid Paide kaitsjad? Senisete mängude põhjal on selge, et Otoo on üks-ühele rünnakul liiga üks teravamaid mehi, ometi lubati tal vabalt karistusalasse purjetada ja löögile minna.

Et Paide kaotusseisu jäämise järel otsekohe pead tõstis, näitab sisu. Mängu algul ja tegelikult kogu avapoolaja jooksul oldi hädas Levadia rünnakute peatamisega, sest kaitsetöö oli tasakaalust väljas ja seetõttu ei õnnestunud ka üleminekud rünnakule. Mängu jooksul suudeti aga tõsta intensiivsust ja parandada ka realiseerimist – just viimane vedas Paidet alt näiteks eelmises mängus Floraga.

Levadiale meeldib rünnata väga suurte jõududega. Kuigi Paide rivistas avapoolajal tihti üles viiemehelise tagaliini, paiskas Levadia rünnakule kuus meest – puhta ründaja Bubacarr Tambedou kõrvale tõusis keskväljalt Richie Musaba, lisandusid ääred Enock Otoo ja Joao Pedro ning äärekaitsjad Edgar Tur ja Michael Schjönning-Larsen. Nii jäi Paidele väga vähe võimalusi oma rünnakute üles ehitamiseks, sest isegi Henrik Ojamaa pidi eesliinist käima väga madalal kaitsjaid abistamas.

Kui Paide tõi teisel poolajal Michael Lilanderi asemel mängu Siim Lutsu, pidi Larsen senisest rohkem tegelema tema valvamisega ning see võimaldas kaitsjatel Otood paremini kontrollida. Samuti lõigati mängust üsna edukalt välja Musaba, kes pidanuks keskelt teravust tekitama. Nii sai Paide paremini keskenduda oma võimaluste ootamisele ja 80. minutil üks selline tuligi. Levadia tõstis liinid kõrgele, Lepistu ja Tur vääratasid ning jooksu pääsenud Suso realiseeris oma šansi.

Lisaks loobus Stojkovic puhtast tipuründajast ehk pingile jäid nii kogenud Sten Reinkort kui ka noor Abdourahman Badamosi. Keskväljal alustas Paide eest esmakordselt talvine täiendus Luqman Gilmore, kes suutis koos Oskar Hõimuga Levadia väga ründavalt meelestatud keskvälja omajagu pidurdada. Selged kaitseülesanded olid antud ka Ojamaale ja Martin Millerile, kes osutusid tänu oma töövõimele nende täitmises väga tõhusateks.

Numbrid ei valeta. Eelmisel hooajal lasi Levadia endale 36 mänguga lüüa 19 väravat, seejuures hooaja esimese poole ehk 18 mänguga vaid seitse. Nüüd on seitse sisselastud väravat koos juba üheksa mängu ehk esimese hooajaveerandiga. Iseenesest pole selles ka veel midagi katastroofilist, aga mõlema seekordse tabamuse puhul eksiti ise rängalt. Esmalt pääses Henrik Ojamaa karistusalas Rasmus Peetsoni vastu vabalt tsenderdama ja seejärel oli teise posti juures täiesti valveta unustatud Robi Saarma.

Teise tabamuse puhul jooksid kaks meest omavahel kokku ehk kommunikatsioon puudus täiesti. Kuna puudub põhjus eeldada, et samad mängijad, kes lasid mullu liigas lüüa endale kaks korda vähem väravaid kui paremuselt järgmine meeskond, oleksid talvega äkitselt kehvemaks jäänud, on probleem tõenäoliselt keskendumises. Igal juhul peab Levadia sellised kingitused oma mängust kiirelt kaotama, kui neil on soov jälitajaid selja taga hoida.

Igavust oleks patt viimaseid Premium liiga hooaegadele ette heita. Aga selge on seegi, et tulgu Kalev šokina kolmandaks või pudenegu kes tahes viimasele reale, keskmist jalgpallisõpra huvitab tiitliheitlus. Ning seal on Levadia ja Flora kahemehebändi vägikaikaveost neutraalsel vaatajal ammu kõrini, eriti veel arvestades, et Nõmme Kaljugi ei suutnud neile enne mullust mitme aasta jooksul konkurentsi pakkuda.

Paide on kehastanud värsket verd, kellelt oodatakse ja kes ootab ka ise endalt kõige suuremasse mängu sekkumist. Paraku ei ole sellest siiani asja saanud, sest isegi 2020. aastal, kui võideti hõbemedalid, oldi hooaja lõpuks meistrist maas 16 punktiga. Aasta hiljem oli vahe sama, 2022. aastal kärises see suisa kaks korda suuremaks ehk 32 punktile. Tunamullu lahutas meistrit ja Paidet 26 punkti, mullu võideldi end tagasi medalitele – aga Levadiast jäädi ikka maha 15 punktiga.

Mullu oldi esimese hooajaveerandi järel Levadiast maas juba kümne punktiga ja kaotati kohe seejärel ka teine omavaheline mäng ehk vahe kärises 13 punktile. See tähendas, et ehkki mai algusest peale liikus Paide tegelikult Levadiaga võrreldavas tempos, oli stardiga liiga suur edumaa juba kätte antud.

Tänavuse avaringi järel edestab Levadia aga Paidet vaid ühe ja kolmandal kohal olevat Florat kahe punktiga. See annab põhjust loota ja oodata üle aastate põnevamat tiitliheitlust enama kui kahe meeskonna osavõtul. Kuid mõistagi peab Paide seal püsimiseks üle saama neid ajuti jätkuvalt kimbutavast ebastabiilsusest, kus head esitused vahelduvad keskpäraste või suisa kehvadega.

Premium liigas on tänavu väravasöödu kirja saanud juba kaks väravavahti, sest viiendas voorus säras sellega Kalevi puurilukk Sander Lepp, nüüd Ebrima Jarju. Muidugi võib mõlema värava puhul vaadata süüdistavalt ka vastasmeeskonna kaitsjate otsa, ent vahel osutub jalgpall ikkagi väga lihtsaks mänguks – pane pikk ette ja küll asjad juhtuma hakkavad!

Jah, Muhammed Suso kiirusega olid Levadia kaitsjad kogu mängu jooksul hädas. Jah, kui Levadia oleks võitnud, vääriks auhinda hoopis Enock Otoo. Jah, Ojamaa panus ei kajastu tihtipeale statistikas, kuigi ka sinna läks seekord kirja väravasööt. Ent sellised hammastega teineteise küljes rippumise mängud nõuavad mehi, kes suudaksid oskuse ja nahaalsuse tasakaalus hoida. Jõuline mäng on alati olnud Ojamaa leib ning kõige paremini sümboliseeris seda seik lisaminutitest, kui ta rünnakut ehitada üritanud Joao Pedro palli pealt jõuliselt pikali rammis. Täpselt sellist enesekehtestamist oli Paidel sel hetkel ja üleüldse selles mängus vaja ning täpselt seda Ojamaa ka pakkus.