A. LE COQ PREMIUM LIIGA
MEESTE KOONDIS
NAISTE KOONDIS
EESTLASED VÕÕRSIL
SOCCERNET
"Slavko Vincic dislike" klubisid me nägema ei hakka, sest ootused koondise osas on nullilähedased. Aeg oleks end ümber häälestada.
Paskotši teist kollast kaarti väärinud veale eelnenud söödu hetkel ütlesin oma tribüünikaaslasele: "Fakk, Paskotši saab punase." Kui 12 aastat tagasi ungarlane Viktor Kassai taskust punase kiskus, järgnes sellele hullumeelne pahameeletorm, mille tipuks võib sotsiaalmeedia ajastul pidada Faceboki lehte "Viktor Kassai dislike". Neljapäeva õhtul oli punane loomulikult pettumus, ent liigset poleemikat ei järgnenud. Loomulikult oli poolajapausil õllejärjekorras neid "sellises mängus ei tohi sellise asja eest anda teist kollast" tüüpe ning mingil määral oli neil ka õigus, sest teoreetiliselt võinuks Vincic näiteks jube hea tuju korral kaardi taskusse jätta. Aga liiga palju keegi ei protesteerinud, sest 12 aasta tagusega võrreldes asume täiesti erinevas kohas. Ja mitte paremas.
Esmalt tuleks meelde tuletada tausta. Kui nüüd kukkus nii kaalukas mäng meile sisuliselt sülle (ei, kääbusriikide napp alistamine pole suur saavutus, kui tahame end tõsiseltvõetavaks jalgpalliriigiks kutsuda), siis play-off-lahingusse Iirimaa vastu me päriselt võitlesime sinna, võttes protsessi käigus näiteks Sloveenia ja Serbia skalbid. Muide, ka Itaaliaga mängisime kodus täitsa viisakalt.
Oluline on märkida, et see hea minek polnud kuidagi kobistamine. Iga kord staadionile minnes oli ükskõik kelle vastu minnes sees tunne: krt, siit võib tulla küll. Mäletan väga selgelt üht enda intervjuud Sergei Pareikoga sõpruskohtumise eel Brasiiliaga. Kui küsisin natukene ehk isegi aasivalt "noh, mis siis meie eesmärgid võiks olla" vastas Pareiko murdsekundiga ja väga selgel silmavaatel: "Võit!" See oli usutav, sest oli näha, et Pareiko ise ka usub. Me küll kaotasime kõnealuse mängu 0:1, ent see oli üks neist, kus ei pidanud midagi häbenema ja väga soodsatel asjaoludel võinuks ka teisiti minna. Sest meil oli usk!
Täna tundub, et usku polegi. Kuna jalgpallis erinevalt suuremast osast teistest sportmängudest on tugeva väga halva ja nõrga väga hea päeva puhul kõik võimalik, siis ikka lootsime kõik imele, kuid realistlikult võttes tuli edu šansse hinnata pea olematuks. Ja kõige kurvem on see, et see kumas läbi ka tribüünilt. Kui 0:1 või punase puhul vähemalt väljendati pettumust, siis edasi läks lustimiseks nii Poola mängijatel kui Eesti fännidel. Näod olid valdavalt ahastavad, ent ruttu leplikud. Mida rohkem väravaid meile löödi, seda lõbusamaks meeleolu läks ja Martin Vetkali lohutusvärava puhul tehti juba Poola fännidega pulli: žestid nagu sõrm suu ees naljaga Poola fännide vaigistamiseks või avaldused "6:5 on lähedal" olid valdavad. Kurbust polnud, sest me saime lihtsalt oma tasemega tõtt vaadata.
Õigupoolest 15 minutiga alla 10 täpse söödu polegi tase, millele otsa vaadata. Ilmselt olid poolakad sellega väga hästi kursis ka enne mängu, sest staadionilt lahkudes olid juba müügil ka Wales-Poola temaatilised sallid.
Otsiks süüdlasi? Proovime. Valik on lai Häberlist punavenelasteni, kes jalgpalli sisuliselt Eestis välja suretasid. Häberli on mõista andnud, et "sellise materjaliga ei saagi midagi oodata", mis võib küll tõele vastata, ent mida ükski peatreener mitte kunagi öelda ei tohiks. Teoretiseerigem korra, mis sellised avaldused noore mängija psühholoogiaga teha võivad. Kui vanad kalad võtavad asja ilmselt külma kõhuga, siis noor võib koondisesse tulles juba eos end häälestada kehviku lainele. Peatreener ju ütleb nii. Ise aga loodan, et see oli tema poolt lihtsalt väga ebaõnnestunud väljaütlemine, millest ta on teinud piisavad järeldused, sest isiklikult loodan, et ta siiski jätkab, eriti kui tema kõrval on Jürgen Henn, kellest saab tulevikus läbi aegade edukaim treener. Aga sama mentaliteediga, et me pole lihtsalt võimelised millekski, nii jätkata ei saa. Aga kas näiteks Pep Guardiola paneks koondise mängima nii, et meid kardaks kõik, selles ma julgen kahelda.
Räägime nüüd selle punavenelaste teema ka lahti konteksti mõttes. Jalgpall oli esimese Eesti ajal ülekaalukalt populaarseim spordiala, mida nõukogude võimud nägid ohuna. Nagu Benito Mussolini Itaalias tabas ära, et jalgpall võib olla vahend masside mõjutamiseks ja asus sinna panustama, siis punased tegid vastupidi hävitades spordiala kui sellise, et poleks pidevat masside kogunemispaika. Sarnaselt talitati ka teistes Balti riikides ja kui niimoodi ühe vitsaga lüüa, on kõik kolm riiki jalgpallialaselt maailma viimases otsas. Juhus või mitte?
Kõige reaalsem variant on siiski, et meie ootused peaksidki olema tagasihoidlikud. Äkki me peaks kõik sinised prillid eest võtma ja tulema reaalsusesse, mida 1,3 miljoni elanikuga põhjamaise temperatuuriga riik päriselt saavutada võiks. Olgem realistid, kõrgeimat koondiseambitsiooni ehk MM-i me ju kunagi võitma ei hakka. Selle mõttega ei mängi isegi oluliselt suuremad jalgpalliriigid nagu näiteks Iirimaa, mida näiteks ilmestab hästi ka Carlsbergi loodud tore reklaamklipike.
Minu ettepanek oleks, et keskendume sellele, millele on mõtet keskenduda. Ma arvan, et me peaksime oma tüüpidele individuaalselt pöialt hoidma. Kas me tahaks uut Ragnar Klavanit, kes jõuab karjääris kõrgeimale võimalikule tasemele? Jah, tahame! Muide, pole välistatud, et selleks uueks Klavaniks saab just neljapäeval nahka teinud Paskotši.
Näha oma mehi iganädalaselt mõnes suurliigas pallimas, see on täitsa meeldiv ja ka realistlik ambitsioon. Ja kui koondis vahetevahel kedagi võidab, see on lihtsalt boonus.
Küll koondis ka kunagi suurturniirile jõuab. Süsteeme muudetakse nii palju, et varsti jõuavad sinna kõik.
Soccernet.ee taskuhääling "Pikk ette (ja ise järele)" nii helis kui ka pildis!
Soccernet.ee pikemad intervjuud, reportaažid, persoonilood, arvamused ...
Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:
Loe Soccernet.ee kokkuvõtteid Premium liiga hooajast 2024!
Loe Soccernet.ee värskemaid eksklusiivlugusid:
Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?