Eesti meeste jalgpallikoondises lõppes teisipäeval Luzernis peetud maavõistlusega Thomas Häberli ametiaeg, mis oli Eesti jalgpalli jaoks õpetlik, sest meenutas, kust me tuleme ja kus oleme.

Pärast eelmise aasta septembris Brüsselis Belgialt saadud 0:5 kaotust, mis oli Eesti meeskonna jaoks nelja päeva jooksul teine säärane, sest eelnevalt oldi kodus saadud sama tulemusega tappa Rootsi käest, poetas Häberli mängu lahates muuhulgas lause: "Peame aru saama, kust tuleme ja kus oleme."

See jäi šveitslasele külge nagu liim ning hakkas elama oma elu. Lendasid tigedad küsimused stiilis "Mis mõttes?" ja "Kuidas saab niimoodi öelda?" ning Häberli fraasile prooviti jalgpalliavalikkuses omistada tarbetu allaheitlikkuse ja ette kaotama minemise mekki. Et mis me oleme tema arvates jalgpalli arengumaa?

Pahameelt lisas tõik, et Häberli poolt sageli kasutatud sõna "accept" tõlgiti Eesti jalgpalliajakirjanduses pea alati kui "aktsepteerima", kuigi sõltuvalt kontekstist oleks enamasti olnud sobivam (loe: Häberli mõtet täpsemalt edastav) kas "aru saama", "leppima" või hoopis "möönma".

Häberli suust kõlanud "We have to accept the result" ei tähendanud, et kaotus oli ette teada ja ei ole mõtet selle üle kurta, vaid et kaotus oli seekord jõudude reaalne vahekord väljakul. Kaotada oskamine on üks esimesi asju, mida jalkatrenni minev laps õpib. Kaotus on spordi väga tähtis osa, sageli õpetlikum võidust.

Muidugi on järjestikused kaotused väga frustreerivad. Eriti kui neid saab meeste A-koondis, mis on laiema (spordi)avalikkuse jaoks lakmuspaberiks tervele Eesti jalgpallile, mille järgi jagatakse/kujundatakse/antakse/loobitakse hinnanguid. Need on rasked ja ebameeldivad hetked ja ajad.

Aga kui neist järjestikustest kaotustest ei tehta sügavamaid järeldusi terve spordiala olukorra kohta, on keeruline loota, et asjad suures plaanis paremaks läheksid. Kriisis leiavad alati kandepinda populistid, kes pakuvad lihtsaid ja löövaid lahendusi. Näiteks, et loobume viiemehelisest kaitseliinist ja kõik on kohe palju parem. No ei ole.

Üle-eelmisel nädalal Delfis avaldatud intervjuus Häberliga käis küsija välja mõtte, et ütlus "peame aru saama, kust tuleme ja kus oleme" mõjus solvavalt, sest Eesti koondis on ju oma ajaloo jooksul saavutanud ka nii mõnegi kauni ja mäletamist väärt tulemuse. Breaking news: 2011. aasta tulemused ei maksa praegu enam mitte midagi!

Valikgrupi teine koht ja jõudmine sõelmängudele 2011 (toonase süsteemi järgi Euroopa 20 parema sekka) oli väga erandlik tulemus. Ülejäänud 15-s iseseisvuse taastamise järel mängitud valiksarjas on Eesti koht alagrupis olnud kas neljas (5x), viies (7x) või kuues (3x).

Teine koht näitas seda, mis võib juhtuda, kui kõik asjad klapivad ja õnne kah on, ülejäänud 15 valiksarja näitavad Eesti A-koondise reaalset taset, mis on enamiku ajast asunud Euroopa neljanda ja viienda kümne piiripeal. Aga miks? Või õigemini: kuidas end sealt ülespoole upitada?

Nagu Häberli ütles: "peame aru saama, kust tuleme ja kus oleme". Järgnevalt mõned reaalsuskontrollid.

Kas tippsportlane/jalgpallur on Eestis hinnatud, väärtustatud ja ihaldatud elukutse? Näiteks Balkanil (Sloveeniat tõstetakse meil esile spordi etalonväikeriigina) on. Professionaalne sportlane on suguvõsa uhkus, kellele kuulub lähedaste tugi ja kes ei kuule vanaema sünnipäevalauas repliike stiilis "aga IT-ga teenib suuremat raha".

Kas noortetreener on Eestis hinnatud, väärtustatud ja ihaldatud elukutse? Vastus sellele küsimusele määrab ära, millise (akadeemilise) võimekusega inimesed sellesse ametisse püsivalt tööle jäävad. Kes jätkavad ka siis, kui esimene ja teine õhin on möödas ning on vaja võtta vastutus enda või pere pikaaegsema heaolu eest.

Milline on Eesti jalgpallitaristu? Olukord on kahtlemata paranenud, aga võrreldes enamike Euroopa riikidega on see endiselt tagasihoidlik. Nagu Joel Lindpere mõne päeva eest Õhtulehes märkis, peavad 20 lapsest koosnevad grupid harjutama veerandist jalgpalliväljakust väiksemal platsil.

Aga kui taristut uuendatakse? Päris sageli tundub, et igale jalgpalliarendusele aetakse sõrad vastu põhjusel, et see on jalgpall. Kalevi uus hall, Hiiu staadioni renoveerimine, Levadia jalgpallihall – kõiki neid projekte on pidurdanud jalgpallivälised jõud. Tõsi, jalgpallihallidega on nüüd mitmel pool jää liikuma hakanud.

Milline on jalgpalli ühiskondlik positsioon? 30 aastat tagasi oli see olematu, sest Eesti jalgpall oli okupatsiooni käigus suuresti hävitatud. "Eesti jalgpall on kommunismi ohver, kes on nüüd taastanud või taastamas kohta, kus nad Eesti spordis kahe Maailmasõja vahel asusid," märkis Indrek Schwede 2. juuni "Olümpiaraadios". Jalgpallijuurikas on praeguseks tugevnenud, aga Euroopa keskmisest endiselt kaugel.

Kui palju on Eestis inimesi, kellele Eesti jalgpall sügavalt ja isiklikult korda läheb? Need, kes on kohal alati ja mitte ainult siis, kui ilm on ilus ja foon positiivne. Mulluseid kodumänge Belgia ja Rootsiga tuli A. Le Coq Arenale vaatama 12 000 inimest, mis on Eesti spordis ülikõva näitaja. Novembri-kuiseks mänguks Austriaga jäi neist alles kolmandik. Ja oleme ausad, Premium liiga publikut mõõdame me sadades.

Kui suures pildis on jalgpall? Šveitsi koondise esmaspäeva-hommikune pressikonverents oli riigi suurima ajakirjandusväljaande Blick esiuudis. Mitte spordisektsiooni esiuudis, vaid terve 10 miljoni elanikuga riigi suurima portaali esiuudis. Mitu tundi järjest. Teemaks oli, millistele ründajatele peatreener Murat Yakin Eesti vastu võimaluse annab?

Midagi sellist võis Eestis näha 2011 sügisel Iirimaa vastu peetud sõelmängudele eelnenud nädalate jooksul ehk koondise absoluutsel tippajal. Šveitsil pole praegu põhjust eufooriaks. Finaalturniiril 16 sekka jõudmine on standard, viimase poolaasta tulemused pigem oodatust kehvemad. Aga jalgpall on ikkagi kõige suuremas pildis.

* * *

Eesti inimesed saavad kindlasti aru, et jalgpall on keskmises Euroopas väga tähtis ja oluline osa ühiskondlikust elust. Siinkirjutajal isiklikult on tunne, et päris paljud Eesti inimesed tahaksid, et see oleks samamoodi ka Eestis.

Aga kuna reaalselt on selle vahva olukorra nimel panustajaid endiselt vähem kui seirajaid-parastajaid-tänitajaid, siis ei ole, mis tekitab trotsi ja pahameelt, sest tahaks vahelgi rinna uhkusest kummi lüüa nagu Albaania 2016 või Island 2016 või Põhja-Makedoonia 2021 või Gruusia 2024. Aga pole põhjust.

Põhjuse puudumise põhjus pole aga Eesti A-koondise peatreeneri poolt öeldud "peame aru saama, kust tuleme ja kus oleme", vaid kõik need jalgpallikultuurilised kitsaskohad, millele Häberli ütlus tegelikult viitas. Sõnumitooja vaenlaseks või ketseriks tembeldamine on vana võte. Aga ebatõhus.

Koondisejalgpall kisub iga riigi jalgpalli armutult alasti, sest seal avaldub kõik mänguga otseselt ja kaudselt seotu. Mida vähem jalgpall korda läheb, seda väiksem on lootus saavutada edu võitluses nendega, kellele läheb väga. Kõik eelpool kaardistatud valdkonnad on Eesti jalgpalli suured mure- ja kitsaskohad, mis näitavad, kust me tuleme ja kus oleme.

* * *

Et Häberlil oli õigus, ei tähenda, et A-koondise peatreenerit poleks tulnud vahetada. Asjad olid ummikus, mida jalgpallis ikka juhtub. Aeg värskeks lähenemiseks oli igas mõttes küps ja jalgpalliliit talitas targasti, kui sõlmis Jürgen Henniga pika lepingu.

Eks näis, kas jalgpalliavalikkus annab Eesti viimase kümnendi kõige edukamale jalgpallitreenerile arvestatavaks ajaks töörahu. Laupäevane 4:1 võit Fääri saarte üle paisutas tema prisket usalduskrediiti. Nüüd ootavad ees keerulisemad katsumused.

* * *

Prognoosin, et kui selgub Häberli järgmine töökoht, jääb Eesti jalgpalliavalikkuse ülekaalukal enamusel karp lahti, sest neile ei mahu pähe, kuidas suudab niivõrd kõrgel tasemel toimetav jalgpalliorganisatsioon palgata peatreeneriks just tema. Seejärel tembeldatakse Häberli uus tööandja viimseks tobuks, sest variant, et siinmail on asjadest puudulikult aru saadud, kõne alla ei tule. Pea liiva alla peitmine on ju lihtsam.