Tänane süüdimõistev otsus kihlveopetturite osas on küll tervitatav, kuid küsimused selle osas, kas Eestis on kokkuleppemängude korraldamine ka päriselt kriminaalselt karistatav, jäävad siiski endiselt õhku.

Harju maakohus mõistis täna kohtu all olnud kuuiku (Anton Sereda, Anatoli Lõsanov, Nikolai Lõsanov, Artur Sereda, Anton Pomazan, Anton Ljubejev) kokkuleppemängude korraldamises kelmuse paragrahvi alusel (KarS § 209 lg 2 p 3) süüdi. Ilmselt on aga tegu poolteist aastat kestnud kohtuuste kulutamise vahefinišiga, sest võib mürki võtta, et otsus kaevatakse edasi ringkonnakohtusse. 

Antud kaasus on Eesti spordimaastikul oluline, sest paneb esimest korda proovile 2016. aastal jõustunud seadusemuudatuse, millega prooviti lappida varem seaduses olnud "auku", mille abil mõisteti 2015. aastal lõplikult õigeks kokkuleppemänge korraldanud Anton Sereda, Maksim Gruznov, Sergei Leontovitš, Aleksandr Kulik, Aleksandr Tarassenkov, Erik Grigorjev ja Stanislav Tokarev, kuigi kohus leidis, et nad kokkuleppemänge faktiliselt korraldasid. Toona ei olnud neid võimalik kelmuses süüdi mõista, kuna hasartmänguseaduses kehtis paragrahv, mis vastas toime pandud tegudele veelgi täpsemalt ja kvalifitseeris kihlveopettused väär-, mitte kuriteoks.

2016. aasta seadusemuudatusega anti võimalus kihlveopettusi kelmuse paragrahvi järgi menetleda, kuid ka selle paragrahvi puhul ei ole täit ja lõplikku selgust, kas kokkuleppemängude korraldamist saab selle alusel karistada. Probleeme tekitab see, et kelmuse sätte poolt kaitstav õigushüve on kannatanu vara. On aga siililegi seige, et kihlveopettused ei peaks olema karistatavad mitte seetõttu, et need tekitavad kihlveokontoritele kahju, vaid seetõttu, et kaitsta ausat sporti, mille põhimõtetega kokkuleppemängud räigesse vastuollu lähevad.

Markantne on see, et just kui kahju kandnud kihlveoettevõtted ei ole tavaliselt säärastes kohtumenetlustes osalemisest üldse huvitatud. Nii juhtus ka seekordse kaasuse puhul, kus paberil just kui kannatanuks olnud kihlveoettevõte bet365 ei soovinud menetluses osaline olla ega kahju välja nõuda - suurte kontorite jaoks on sellist tüüpi riskid ärimudelisse sisse kirjutatud ning nende hinnangul ei ole ilmselt lihtsalt väärt kahju "pisisulidelt" välja nõuda. Praegu kõne all olevas kaasuses teeniti kuritegelikku tulu 17 000 euro ringis, kusjuures kõike seda mitte bet365-s, vaid ka mujal. Kannatanu ei soovinud olla kannatanu, aga süüdimõistev otsus tuli ikka.

Muide: kui teised süüalused võtsid otsused vastu tüünelt, siis üks mees, Anton Ljubejev, oli tema suunas tulnud otsust kuuldes silmnähtavalt häiritud ja isegi šokeeritud, niheledes ringi ja tehes karistust kuuldes (tingimisi) vangistuse pikkust ja maksmist ootavaid rahasummasid kuuldes järjest suuremaid silmi.

Võib aga kindel olla, et antud saaga pole veel kaugeltki läbi. Süüdistatavad kaebavad otsuse kõigi eelduste kohaselt edasi riigikohtusse ning juriidilist pingpongi saab veelgi näha - mitte selle osas, kas kokkuleppemänge ikka korraldati või mitte, vaid selle osas, kas kelmus on õige paragrahv, millega seda tegu karistada.

Ei saa sugugi välistada, et ringkonnakohus või Riigikohus leiab lõpuks, et ei saa - ning seadusandjal tuleb hakata juba teist korda seadust lappima, et Anton Sereda sealt taas läbi ei lipsaks. Kahe erineva kokkuleppemängude kaasuse puhul on just tema ainsaks ühendavaks lüliks - kümme aastat tagasi pääses ta puhtalt, praegu on ta esimeses raundis lüüa saanud. Kui kõrgema astme kohtud leiavad, et kihlveopettused ei ole kelmus, tuleks kiiremas korras kaaluda karistusseadustikku konkreetselt veel ühe sporditeemalise sätte lisamist, mille puhul ei oleks vaja sügavaid juriidilisi teadmisi, et kihlveopettuste keelatusest aru saada.

Muide: üks sporditeemaline paragrahv karistusseadustikus juba on: § 195 keelab dopingu kasutamisele kallutamist.