Eesti koondise kapten Karol Mets kiitis pärast penaltiseerias võidetud Balti turniiri finaalmatši sisu ja hinge näidanud meeskonda ning avaldas lootust, et Fääri saarte ja Leedu alistamine on esimesed sammud millegi suurema suunas.

Karol, mis tunne on olla sellise meeskonna kapten?
Hea tunne! Muud ei oskagi öelda. Hea tunne! Kuuled ju praegu ka (riietusruumist kostusid hõisked ja laul – O. J.). Tulime siia eesmärgiga, et reis Kaunasesse poleks niisama reis, vaid et sel oleks oma väärtus. Tegime elu endal natuke raskeks, aga lõpp hea, kõik hea.

Sa oled Balti turniiril varem ka penaltiseerias lööja olnud. Korra eksinud, korra skoorinud. Kas need löögid kuidagi meeles mõlkusid, kui Eesti esimesena lööma läksid?
Ei. Teadvustasin endale, et mina kontrollin olukorda. Väravavaht peab tegema midagi erilist, et tõrjuda. Tema on autsaider. Lõin keskele. Mingit suurt imet ma ei teinud. Tundsin end hästi ja kindlalt ja soovisin esimesena lüüa.

Mida need kaks mängu Eesti koondisele sügiseks kaasa annavad?
Need olid väikesed sammud millegi suurema suunas. Täna, ma arvan, olime me väljakul üldpildis parem meeskond. Nagu ka Fääri saarte vastu laupäeval, olid mingid perioodid, kus tegime lihtsaid vigu, andsime vastasele standardolukordi ja kaotasime ülesehitusfaasis palle. Neid perioode tekkis nii Fääri saarte kui ka Leedu vastu. Peame neid perioode ajaliselt lühendama.

Üldpildis arvan, et väärisime võitu, kuigi ka Leedul olid omad võimalused. Nad lõid kaks korda posti. Kontroll oli pigem meie käes. Vähemalt väljakul jäi selline tunne, mängu pole ma veel videost üle vaadanud.

Kahe mängu jooksul on päris palju noori olnud varasemast kandvamas rollis. Kuidas sa kogenud mängijana nende esitust hindad?
Meie kui vanemate mängijate töö pole noortelt midagi ära võtta, vaid juurde anda. Enesekindlust, ruumi eksida ja anda neile võimalus tunda end vabalt. See on meie roll. Siiani on kõik noored väga hästi mänginud. Kõige lõpetuseks ka penaltiseeria, kus külma närvi hoidmine ja penaltite sisse löömine pole lihtne. Tublid poisid!

Kevadel võitsid 2. Bundesliga ja nüüd paar nädalat hiljem Balti turniiri. Kas paremat kevadet oli võimalik tahta?
Ei oleks saanud paremat tahta. Ütlen ausalt, ma olen üliväsinud. Ma ju tulin koondisesse kahenädalase puhkuse pealt. Ei olnud lihtne. Teile võis tunduda, et oli tore, aga ise väljakul tundsin, et võitlen iseendaga. Olen väga õnnelik, et raske pingutus ja enesega võitlemine päädis võiduga.

Kui võitled iseendaga, siis mida sa teed, et endast võitu saada?
Üritan alati investeerida ühe meetri rohkem. Üks meeter veel ja üks meeter veel ja üks meeter veel. Nii see käib. Keha on päris tühi, hooaeg on olnud päris raju. Täna siin see lõppes ja olen väga-väga õnnelik.

Ütlesid ennist, et kahju mängu penaltiseeriasse laskmisest, aga tundub, et tänu penaltiseerias võetud võidule on emotsioon veel suuremgi?
Pinge läheb ainult suuremaks ja pinge langusest tekib kas positiivne või negatiivne emotsioon. Täna on see emotsioon positiivne. Võib-olla on ekstaas nüüd suurem, sest see tuli läbi penaltiseeria. Aga mina oleks tahtnud väga selle võidu läbi mängu ära võtta. Aga nagu enne penaltiseeria algust poistele ütlesin – meil, eestlastel, tuleb kõik raske töö ja suure vaevaga. Nii ka siis täna.