Veebruari lõpus 26. sünnipäeva tähistanud Markus Poom mängis viimased kaks aastat Iirimaa kõrgliigaklubis Shamrock Rovers. Katsumusrohke periood tipnes poolkaitsjale unustamatu euroväravaga – Stamford Bridge'il Londoni Chelsea võrku. Tallinnasse naasnud Poom vaatas Jalka lugejatega koos tagasi nii sellele päevale kui ka lapsepõlvele ja teistele elu suurematele ja väiksematele verstapostidele.

• Lugu ilmus märtsikuu Jalkas.

Kui vanalt hakkasid sa jalgpalli mängima? (@andrasammal81)

Äkki nelja-aastaselt. Me elasime perega Sunderlandis – isa Mart mängis seal – ja läksin alguses nii tennise- kui ka jalgpallitrenni. Ühel hetkel jäin ainult jalka peale.

Mis sulle väiksena jalgpalli juures meeldis? (Hele M.)

Mulle meeldis ikka väravaid lüüa! Isegi kui isaga hoovis vahepeal koos mängisime, siis mul oli alati põnevam talle peale lüüa. Me küll vahetasime rolle ja olin ise ka väravas, aga see ei olnud minu jaoks nii äge.

Millest unistasid lapsena? (@victoriamednikova12)

Tahtsin alati ikka jalgpalluriks saada. Ega mul mõnes mõttes sellist plaan B-d ei olnudki. Mul oli Premier League'i tase reaalselt silme ees terve aeg (Mart Poom mängis Inglismaa kõrgliigas üheksa hooaega – toim.). Ma ei osanud lapsepõlves seda sel hetkel hinnata, aga mõtlesin ikka, et tahaks ise ka ühel hetkel seal mängida.

Unistama peab – eriti lapsena. Mul oligi hästi kihvt lapsepõlv ja ma oskan seda, mida sel ajal reaalselt kogesin, nüüd, vanemana aina rohkem hinnata.

Mis sind motiveeris lapsena jalgpalli mängima? (@markusrobinv)

Arvan, et kuna ma kasvasin Inglismaal üles, siis kogu see jalgpallikultuur. Mängisime ka koolis vahetunni ajal jalgpalli.

Ma olin kaheksa-aastane, kui sain Watfordi akadeemiasse ja kõik läks korraga palju tõsisemaks. Siis said reaalselt aru, kui suur on konkurents juba seal. Kaheksa-aastased lapsed käivad kahenädalasel testimisperioodil ja näed oma sõprade pealt, kuidas ühele öeldakse „head aega“ ja järgmisel nädalal võetakse tema asemele uus poiss. See oli mõnes mõttes väga armutu. Aga siis saadki suhu mingi maitse, mida reaalne jalgpallimaailm endast kujutab.

Milline õpilane sa olid? (Harold L.)

Oleneb, kuidas võtta (naerab – toim.). Käisin suure osa kooliajast – umbes kuus aastat – Inglismaal erakoolis. Mulle tegelikult väga meeldis õppimine ja eriti meeldis mulle kirjandite kirjutamine. Kui umbes 11aastaselt toimus üleminek Eestisse ja Eesti kooli, siis oli alguses ikka raskusi, kuna ma ei vallanud nii hästi eesti keelt.

Kusjuures sellega on huvitav lugu ka! Kuna ma läksin Inglismaal kooli palju varem, 4,5aastaselt, siis Eestisse kolides pidin kahte klassi kordama: Inglismaal oleksin pidanud minema 7. klassi, aga Eestis läksin viiendasse. Ehk siis ma kordasingi reaalselt juba õpitud teemasid, aga samas sain tänu sellele keskenduda oma eesti keele arendamisele.

Aga ma ütleks, et ma olin selline tagasihoidlik ja rahulik õpilane, samas lõpuks ikkagi sportlane. Pigem tegin oma asju tagantjärele ja nii, kuidas jõudsin. Aga üritasin endast alati parima anda.

Kas sa oled trennis proovinud väravavahi positsiooni ka? (@jarekausmaa)

Ei, minu teada ei ole. Kui ma trenni läksin, siis olin juba väljakumängija. Need nii-öelda väravavahiajad jäidki ainult tagahoovi.

Aga miks sa ei ole väravavaht – nagu su isa? (@sebastianabiram)

Ma ei tea... (Muheleb – toim.). Mul on tunne, et mul ei ole sellist väravavahi-iseloomu. Ja mu emal on tegelikult väga hea meel selle üle, et ma ei saanud väravavahiks – vaadates isa vigastusi. Arvan, et sellepärast olen ka selline natuke rahulikum kuju.

Ikka on olnud neid olukordi, kus kõik vahetused on tehtud, aga väravavaht saab viga või punase kaardi. Kas oleksid platsimängijana nõus minema nendeks viimasteks minutiteks väravasse? (Raul O.)

Ei, ma ei usu (naerab – toim.). Ma arvan, et igas meeskonnas on vähemalt üks mängija, kes arvab, et ta oleks jube hea väravavaht, ja ma kindlasti ei ole see!

Mis on jalgpallurina sportliku poole pealt kõige raskem? (@karli_keder_)

Nii palju, kui ma olen enda karjäärist õppinud, siis see, kuidas sa suudad end pärast mingisuguse tiitli või karika võitu motiveerida, et teha seda uuesti ja uuesti ja uuesti. Ma arvan, et kõigile ei ole võitjamentaliteeti kaasa antud. Siis sa peadki kogu aeg iseendaga tegelema ja uusi eesmärke püstitama.

Ka tipus on vahepeal lihtne langeda mugavustsooni või lasta jalga natuke sirgeks. Vahet ei ole, mis riigi meister sa oled. Lihtsalt mul on olnud au seda väljakutset kogeda nii Eesti kui Iirimaa meistrina.

Mis on jalgpallurielus üleüldse kõige raskem? (@karli_keder_)

Ma arvan, et ohverdamine: sa ei saa alati tähtsatel eraelulistel sündmustel või tähtpäevadel kohal olla. Nagu mul ju oli – lapse sünniga (naerab – toim.)! Aga jalgpalluriamet on väga hinnatud ja äge. Ka kindlasti paljud teised ametid, ehk vahet ei ole, millega sa tegeled – kui sa tahad sellel alal tippu jõuda, siis see nõuab mingisuguseid ohverdusi. Me kõik peame neid ühel või teisel hetkel tegema.

Kas sa oled rasketel hetkedel pöördunud oma muredega ka spetsialisti poole? (Brit T.) 

Jah. Meil oli Shamrock Roversis spordipsühholoog, kes käis igal mängupäeval kohal, ning mängijad ja tegelikult ka kogu staff – kes iganes tundis vajadust – said tema juures käia. Kasutasin tema abi eriti just viimasel aastal ning see väga hea suhe on jäänud kestma. Arvan, et see on üks asi, mida ma jään oma karjääris edaspidi ka kasutama.

Ei ole lihtne, kui jalgpallurina on sul pidev pinge ja kohustus võita ning samal ajal ei tea sa kunagi, mida elu võib tuua. Kuna ka eraelus olid mul sel perioodil pigem keerulisemad ajad, siis tundsingi, et on vaja kellegagi rääkida, ja see tuli mulle väga palju kasuks. Selle pärast ei pea piinlikkust tundma.

Kas sa said temalt mingisuguse hea universaalse nipi, mida teistele ka edasi anda? (Brit T.)

Üks asi, mida me oleme väga palju arutanud, on sisekõne iseendaga. Vahepeal meie aju mõtleb välja mingeid asju või teeb järeldusi, mis ei pruugi tõesed olla. Teinekord on vaja natuke läbi analüüsida, millised mõtted sul tekivad, ja küsida endalt, kas see on tõsi või mõtled asju natuke üle. Saadki oma peas leida reaalseid tõendeid, et mis olukorras on see mõte tõene ja millal väär.

Meie aju töötab kogu aeg, tekib nii häid mõtteid kui ka halbu. Ka halbade mõtetega tuleb mõnes mõttes toime tulla, neid aktsepteerida, aga samas ei tohi lasta neil oma arengut pärssida. Siis tulebki oma mõtteid korrigeerida ja leida see õige sisekõne oma peas.

Kas sa mäletad oma Premium liiga debüüti? Mis mõtetega sa platsile läksid ja platsilt tulid? (Rene K.)

Jah, kui ma ei eksi, siis see oli võõrsil Rakvere Tarva vastu. Võitsime selle mängu – ma küll ei mäleta, mis skooriga (4 : 1 – toim.). Aga ma sain mängu teisel poolajal.

Eks ikka olin närvis. See oli mõnes mõttes järgmine samm minu karjääris ja samm, mida ma kindlasti tahtsin teha. Olin selle võimaluse üle väga õnnelik. Ma sain päev varem teada, et olen koosseisus ja kui läheb hästi, siis arvatavasti saan ka mängu. Sellistes esimestes mängudes on alati sees hea mõnus ärevus. Mäletan, et ma sain isegi ühe korra löögile, aga see läks täiesti metsa, sest ma olin lihtsalt nii äksi täis! Tahtsin end ainult näidata ja ringi joosta (muigab – toim.).

Aga eks kõik sellised esimesed mängud tulebki lihtsalt läbi elada. Pärast seda, järgmistes mängudes ei olnud enam nii suurt närvi sees.

Kas sa oma esimest Premium liiga väravat ka mäletad? Milline see oli? (@andrikristianjoe)

Las ma mõtlen… See oli vist Sportland Arenal ja Narva Transi vastu (25.04.2017 – toim.).

See oli üleüldse päris äge päev! Mäletan, et ma sel hooajal olin pigem pingi peal ja tihti hea sõbra Mark Anders Lepikuga – sekkusime mõlemad vahetusest ka sel korral. Ta lõi 3 : 2 värava ja ma lõppseisu toonud 4 : 2 värava (mõlemad 90+ minutitel – toim.)! See mäng tuli kuidagi väga raskelt, aga siis tulid pingilt kaks noort ja tõid võidu!

Võitsime sel aastal meistritiitli ja peatreener Arno Pijpers tõi hooaja lõpus just selle mängu ja meie kahe panuse veel eraldi välja. See oli noore jalgpallurina äge hetk ja mälestus.

Mäletan, et pall jõudis minuni paremast äärest ja mul oli kuidagi jube palju aega, jõudsin kolm korda mõelda, kuidas löögile lähen. Lõpuks lõin lihtsalt tugevalt maast ette posti. Ja läks sisse. Äge!

Tähistus oli muidugi selline… huvitav (muheleb – toim.). See oli selline loomulik juubeldamine lihtsalt. Ega mul nende tähistustega lähebki alati kuidagi huvitavalt: ma lähen nii äksi täis, keha tahab kõik emotsioonid korraga välja lasta.

Kuidas oli Iirimaal mängida? Mis on parem ja mis on halvem võrreldes Eestiga? (@logistikamaku)

Ma arvan, et parem on kindlasti atmosfäär ja mängude intensiivsus. Iirimaal ei ole vahet, millise meeskonna vastu sa mängid – kõik tahavad tulla ja näidata, kõrge pressiga. Väga vähesed mängud on sellised, kus vastane võtab madala bloki ja kaitseb ainult enda väravat. Üleüldse on see intensiivsus päris haruldane: isegi koondisemängudes või euromängudes ei ole vahepeal sellist olukorda, kus mul on palliga nii vähe aega kui Iiri liigas.

Aga mis on kehvem? Ma ütleks, et teatud väljakutingimused. Okei, Eestis mängid sa ka suure osa hooajast kunstmuru peal, aga selle kvaliteet ja väljaku suurus on ikka piisavalt head. Seal on mõned staadionid päris kulunud ja vajaksid väljavahetamist. Samas eks see käib ka mõnes mõttes Iirimaa jalgpalli juurde: kui sa suudad sellistest kohtadest võiduga koju tulla, on tuju alati palju parem, aga teisalt võivad sinna kaotsi minna punktid. Aga jah, olgu see muruväljak või kunstmuruväljak – mõned kohad ei tohiks olla jalgpallimängimiseks kõlblikud (naerab – toim.).

Mida mäletad mängupäevast Chelseaga? (Kristjan K.)

Eks ta oli igas mõttes eriline päev. Muidugi oli mul esmalt hea tunne lapse sünni pärast, aga samas oli mul terve päeva selline eriti hea tunne sees. Tundsin sisimas, et me lööme värava. Ütlesin meie ründajale veel mitu korda, et ole valmis, sul tekib võimalus ja me lööme värava! Ma olin selles nii kindel. Mingil hetkel mõtlesin, et aga miks see ei võiks mina olla. Mingi pall võib ikka ette põrgata, kunagi ju ei tea.

Aga jah, sa ikka paned tähele kogu seda elevust ja melu, mis staadionil ja selle ümber on, aga samas pead aru saama, et tuleb mängule keskenduda. Ehk ma üritasin seda kõike ühest küljest nautida, aga tuletada endale ka meelde, et me tahame midagi näidata samuti. Mitte lihtsalt kuidagi ära mängida ja siis laiali minna.

Mäletan, et üritasin soojenduse ajal leida tribüünilt rahva seast isa ja väikest venda, aga andsin mingil hetkel alla ja lõpetasin. Õnneks enne mängu leidsin nad ikka üles. Ja siis, kui mäng pihta hakkas, oli see nagu iga teine. Läksin mängu nii sisse.

Milline oli see emotsioon, kui olid Chelseale Stamford Bridge'il värava löönud? (@k1pl3_levadia)

Mäletan, et kui see pall mulle enne lööki ette põrkas, siis no tõesti, nii staadionil kui mu enda sees oli täielik vaikus! Mitte ühtegi mõtet ei tekkinud. Lihtsalt proovid palli tabada. Ja kui pall väravasse läks, siis jah, sellist tunnet ma pole kunagi varem tundnud!

Elu on selles mõttes ikka huvitav. Mul oli Iirimaal pigem keerulisem aasta, aga kuidagi see värav tasus end ära. Kui ma oleks aasta alguses teadnud, et ma löön Chelsea vastu värava, oleksin mõelnud küll, et kuidas selline asi võimalik on (naerab – toim.). Aga näed, on! Kindlasti jään seda päeva väga heade mälestustega meenutama.

Milline on su läbi aegade lemmikvärav? (@setokovamees)

Ma arvan, et ikka see Chelseale löödud. Seda on hetkel raske üle trumbata.

Millal tuleb esimene värav koondises? (@kasperlepik)

See on järgmine unistus. Mingid momendid on mul tekkinud, aga pole õnnestunud. Oleks kahtlemata auasi lüüa koondise eest värav ja tahan seda kindlasti saavutada. Kas õnnestub, seda näitab aeg.

Mis tasemele tahaksid karjääri jooksul kindlasti välja jõuda? (@sander.simpson)

Ma arvan, et ma seda otse niimoodi välja ei ütleks, aga kindlasti on järgmine samm mu karjääris väga suure kaaluga. Sellest oleneb väga palju ja eks selle järgi saab võibolla mingid sihid paremini paika panna. Mingid ambitsioonid on mul kindlasti. Kas ma jõuan sinna tippu-tippu välja, never say never (ära iial ütle iial (inglise keeles) – toim.), aga arvan, et ma praegu ei sihi päris esiviisiku liigasid, vaid selle ümber olevaid natuke nõrgemaid liigasid, mis on kindlasti ka väga hea kvaliteediga.

Kas sa oleksid pigem hea mängija nõrgas tiimis või nõrk mängija tugevas tiimis? (Maksim M.)

Jalgpallurina tahad sa ikkagi mängida ehk ma pigem oleks see hea jalgpallur nõrgemas tiimis. Ja selle kaudu teeksin loodetavasti oma meeskonda ka paremaks. Mängimine on nauditavam, aga kindlasti annab väärtuslikku kogemust ka see, kui oled noore mängijana keskkonnas, kus su ümber on väga head mängijad ja saad nende pealt õppida isegi koos trenni tehes. Eks oleneb muidugi, millises karjääripunktis sa oled ja milline on su ambitsioon. Ja tuleb püsida ka kahe jalaga maa peal. Keskkonnavahetus ei pruugi alati olla see õige samm: mõnikord oled sa õiges keskkonnas, aga vale mentaliteediga.

Kas sinu arvates on Eesti koondisega võimalik jõuda EM-finaalturniirile? (@mikk.luik)

Jaa, ma usun küll. Ma usun, et ühel hetkel tekib see võimalus, ja ma tõesti loodan, et me suudame selle saavutada. Ja et see ei ole liiga kauges tulevikus. Selle nimel tuleb palju vaeva näha ja tööd teha ning kindlasti peab peale tulema ka kvaliteetseid noormängijaid. Me oleme olnud olukorras, kus EM-finaalturniir on käegakatsutav – usun, et see võimalus tekib uuesti, ning siis peame selleks valmis olema varasemast rohkemgi.

Kui palju jalkasärke sul on? Milline on kõige nimekamalt mängijalt? (Mona R.)

Ma arvan, et umbes 20. Päris paljud on mu enda särgid ning siis pigem nende omad, kellega olen koondisemängudes vahetanud. Ka mängust Chelseaga sain ühe särgi juurde – Jadon Sancho oma. Aga jah, üritan vahepeal enda särke ka alles hoida, sest kunagi ei tea, millal tekib võimalus neid kellelegi ära anda või kinkida. Tore on oma särke jätta alles ka erilisematest mängudest. Siis olen lasknud meeskonnakaaslastel autogrammi ka peale panna. Mulle meeldib, kui on selline tore tükike minevikku kodus alati olemas.

Ma ütleks, et praegu on neist kõige kuumem nimi Viktor Gyökeres. Sain tema särgi 2023, kui olime Rootsiga ühes EM-valikgrupis.

Kas sa oled usklik? Mida see tähendab? (Sander J.)

Jah, ma usun Jeesus Kristusesse. Ma pean ennast kristlaseks. Minu jaoks tähendab see, et mul on nii-öelda isiklik suhe Jumala ja Jeesus Kristusega. Üritan ikkagi iga päev, kui mul on aega ja püsib meeles, lugeda piiblit ja kindlasti ka palvetada.

Mul oli juba üles kasvades kuklas mõte, et tahaks kunagi kristlane olla, aga ma ei osanud täpselt öelda, kuidas ma selleni jõuan. Siis kohtasin abikaasat Rebecat, kes aitas sellele teekonnale kindlasti kaasa.

Ma arvan, et usk on aidanud mind jalgpallurikarjääris edasi. See on pannud jalgpalli ja elu üleüldse natuke teise perspektiivi ja võtnud mingis mõttes pinget enda pealt ära. Minu jaoks ei ole tagasilöögid juhuslikud, vaid need on reaalsed kogemused, mille ma olen pidanud läbi elama, et oleksin täpselt see inimene, kes ma praegu olen. Jah, mingites hetkedes sa ei saa aru, miks sul ei vea või asjad ei õnnestu kohe, aga iga asi tuleb omal ajal. Ma tõesti usun, et kõik on Jumala kontrolli all ja mul on vaja lihtsalt seda järgida. Jumalal on meie kõigi jaoks plaan olemas.

See on selline väike nüanss mu juures, mida väga paljud isegi ei tea. Ma ei ole ise ka sellest avalikult niimoodi rääkinud. Aga kindlasti on usk minu elus väga tähtsal kohal.

Kui palju sa käid kirikus? Kas kristlasena on raske ka, kui pühapäevad on tihti kinni? (@andreasugam)

Jah, ma üritan pühapäeviti ikka kirikus käia, aga jalgpallurina pole alati lihtne seda teha. Iirimaal oskas mu üks hea sõber, kes elas varasemalt Dublinis, kohe soovitada mulle üht kogudust ja hakkasin seal käima algusest peale. Aga kui ma pühapäeval – eesti keeles ongi nii ilusti otseselt "püha päev" – kirikusse ei jõua, siis on mu jaoks ikkagi tähtis hoida mõtteid Jumala peal. Ehk ma kasvõi vaatan YouTube'ist järele mingit jumalateenistust või kuulan kristlikke laule.

CV

Markus Poom
Sünniaeg: 27.02.1999
Klubikarjäär: Watford, Nõmme United, FC Flora, Shamrock Rovers
Pikkus: 1,86 m
Positsioon: keskpoolkaitsja
Koondisekarjäär: 29/0