Kuidas teenida oma klubile ligi 50 000 eurot, ilma et peaks kordagi platsile jooksma? FCI Levadia väravavaht Karl Andre Vallner sai ometigi sellise trikiga hakkama. Flora praegune peatreener Konstantin Vassiljev paisutas enne mängijakarjääri lõpetamist klubi rahakotti ligi 66 000 euroga, kolm meest tõid aga tulu lausa kahele klubile.

Jutt käib mõistagi summadest, mida klubid on viimastel aastatel teeninud oma mängijate rahvuskoondise käsutusse andmise eest. Lõppeval nädalal avalikuks tehtud rahajaotise järgi said koondisemängudelt tulu seitse Eesti klubi, ühtekokku 878 160 euro jagu.

Ülekaalukalt suurima summa pani nelja aasta jooksul taskusse FC Flora, kelle teenitud 563 486 eurot moodustas Eesti klubide kogusummast ligi kaks kolmandikku. Levadia teenis teisena 168 314 eurot, Paide teenistus küündis napilt üle poolesaja tuhande euro ja ülejäänud klubide oma jäi juba sellest piirist madalamaks.

Eesti pidas 2020-21 hooajal Rahvuste liigas kaheksa mängu – esmalt sügisel kuus kohtumist C-tasandi alagrupis Armeenia, Gruusia ja Põhja-Makedooniaga ning lisaks 2022. aasta kevadel kaks sõelmängu Küprosega. Nende tulemusena kukuti hooajaks 2023-24 Rahvuste liigas D-tasandile, kus peeti kolmeliikmelises alagrupis neli mängu Malta ja San Marinoga.

2023. aastal kuulus Eesti EM valiksarjas ühte alagruppi Belgia, Austria, Rootsi ja Aserbaidžaaniga ning sai kirja veel kaheksa mängu. Neile lisandus 2024. aasta kevadel tänu D-divisjoni parima meeskonna tiitlile välja teenitud sõelmäng Poolaga EM-pileti nimel. Kokku jäi Eesti koondise saldosse seega 21 UEFA egiidi all toimunud mängu - maavõistlused ja MM-valiksarja kohtumised sellesse arvestusse ei läinud.

Ühtekokku jaotati vastavalt Euroopa Jalgpalli Liidu (UEFA) ja Euroopa Klubide Assotsiatsiooni (ECA) kokkuleppele kõigi 55 UEFA liikmesriigi klubide vahel ära 233 miljonit eurot. Mängijaid loovutas koondistele 901 klubi. Valikmängude eest läks jagamisele 100 miljonit eurot, võrdluseks oli eelnenud tsüklis see summa 70 miljonit eurot.

• Väljamaksete täieliku nimekirjaga on võimalik tutvuda siin.

Kõrvalepõikena, sest Eesti klubisid see ei puudutanud – 2024. aasta EM-finaalturniirile andsid mängijaid 196 klubi 29 UEFA liikmesriigist ning nende vahel jaotati ära veel 140 miljonit eurot. Kui finaalturniiril osalenud mängijate eest maksti klubidele päevapõhiselt, siis valiksarjades osalejate puhul arvutati välja võrdne kompensatsioon iga mängija eest.

Pilk ajalukku näitab veel, et Flora samasugune ülekaal valitses ka eelmises tsüklis, mille rahad maksti jalgpallielu seisma pannud koroonapandeemia tõttu välja 2020. aasta kevadel. Flora paari aasta teenistus ulatus tollal ligi 250 00 euroni, sellal kui samuti koondisele mängijaid andnud Levadia, Trans ja Nõmme Kalju teenisid kolme peale kokku alla 100 000 euro. Veel üks EM-valiktsükkel varem ehk aastatel 2014-15, kui Rahvuste liigat veel polnud ja mängiti vaid EM-valikmänge, oli suurim teenija aga 217 180 eurot saanud Levadia, kellele järgnesid 137 825 euroga Kalju ja 104 413 euroga Flora.

Kelle eest maksti?

Ent nüüd värskete numbrite juurde. Eesti klubide teenistusi vaadates aitab lihtne matemaatika välja arvutada, et iga valikmänguks protokolli kantud mängija eest teenis klubi seekord 3659 eurot. Siinkohal on tähtis rõhutada, et pelgalt koondisekutse pälvimisest nimekirja mahtumiseks ei piisa – tuleb pääseda ka mängupäeva koosseisu ehk 23 kohtumiseks üles antud mehe sekka. Sealt edasi pole aga enam vahet, kas mängija ka väljakule sai ja minuteid kogus või jälgis kohtumist pingilt.

Nagu öeldud, pidas Eesti Rahvuste liigas ja EM-valiksarjas kokku 21 kohtumist. Neis mängudes kuulus võõrsil pallivate meeste kõrval mängupäeva koosseisu ühtekokku 44 sel hetkel Eesti klubis mänginud meest. Pea pooled neist ehk 21 kandsid sel hetkel igapäevaselt Flora särki, ülejäänud kuuest klubist ehk FCI Levadiast, Paide Linnameeskonnast, Tartu Tammekast, Nõmme Kaljust, Tallinna Kalevist ja Viljandi Tulevikust pääses koosseisu kokku 23 mängijat.

Kuna vaatlusalune periood ulatub 2020. aasta sügisest 2024. aasta kevadeni, jõudis mõnigi mees selle aja jooksul ka klubi vahetada. Kui jätta kõrvale Eesti klubist välismaale siirdujad (näiteks Märten Kuusk, Rauno Sappinen, Vlasi Sinjavski, Vladislav Kreida, Matvei Igonen, Markus Poom jt) või vastupidi, piiri tagant Eestisse naasjad (Henrik Ojamaa, Sergei Zenjov, Taijo Teniste, Artur Pikk, Mihkel Ainsalu jt), on nimekirjas mitu meest, kes suutsid raha tuua mitmele Eesti klubile. Ragnar Klavan jõudis antud perioodi jooksul koondisesse kuuluda nii Paide Linnameeskonna kui ka Tallinna Kalevi mängijana, Ken Kallaste esindas esmalt Florat ja seejärel Levadiat, Edgar Tur aga nii Paide Linnameeskonda kui ka Levadiat.

Flora puhul torkab kohe silma, et klubi ja koondise pikaajaline kapten Konstantin Vassiljev kuulus nimekirja kõige rohkemates koondisemängudes ning jäi vaid ühes neist pingile. Kaks kohtumist vähem sai kirja poolkaitsja Martin Miller, kellele järgnesid kahekohalise mängude arvuga veel Sergei Zenjov, Michael Lilander, Henrik Ojamaa, Vladislav Kreida ja Markus Soomets.

Napilt jäid sellest piirist allapoole Henrik Pürg, Ken Kallaste, Rauno Sappinen ja Vlasi Sinjavski. Üle viie mängu kogunes florakatest ka Marco Lukka, Märten Kuuse ja Frank Liivaku arvele. Viies kohtumises oli varuväravavahina pingil Matvei Igonen, näpuotsaga korjasid mänge veel Mark Anders Lepik, Sten Reinkort, Erko Jonne Tõugjas, Markus Poom, Marko Lipp ja Kristo Hussar.

Mõistagi tasub siinkohal heita pilk ka numbrite taha. Näiteks Zenjov pääses väljakule kõigis 11 kohtumises, kus ta protokolli kuulus, samuti jäid Ojamaa ja Sappinen pealtvaatajaks vaid ühel ning Kreida ja Sinjavski kahel korral. Teisalt osales Lilander oma 11 mängust vaid kolmes, ka Pürg ja Lukka said platsile vastavalt üheksast ja seitsmest kohtumisest kõigest kahes. Flora mängijatena pääsesid mängupäeva nimekirja, aga mitte kordagi platsile neli meest – Igonen, Tõugjas, Poom ja Lipp.

FCI Levadia

Levadia puhul paistab silma, et lisaks Vallnerile pääsesid nimekirja ja teenisid klubile tasu veel kolm meest, kes kordagi platsil ei käinud – veel üks varuväravavaht Artur Kotenko ning kaitsjad Artur Pikk ja Edgar Tur. Väljakule pääsemise ja mittepääsemise suhe oli seega Levadia puhul 13:23.

Paide Linnameeskond

Paidet esindas koondises enim kordi 2020. aasta suvel korraks kodumaale naasnud ja poolteist aastat hiljem taas välisklubisse siirdunud Henri Anier, kes käis kõigis neljas kirja saadud kohtumises ka platsil. Neli kohtumist sai minutitki mängimata kirja ka toona veel Paide ridadesse kuulunud Edgar Tur, kahes mängus aitas koondist Paide mehena Ragnar Klavan. Korra pääses oma seni viimases koondisemängus 2020. aasta sügisel platsile Siim Luts. Koosseisu, aga mitte platsile jõudsid lisaks Turile veel väravavaht Mihkel Aksalu ning samuti 2020. aasta sügisel kodus Armeenia vastu pingil istunud kaitsja Kristjan Pelt.

Tartu Tammeka

Tammeka koondisemängude eest hoolitsesid eeskätt kaks meest – võõrsilt kodumaale naasnud Taijo Teniste tegi kaasa seitsmes ja Sander Puri kolmes kohtumises. Ülejäänud kaks linnukest korjas Tammeka arvele 2020. aastal varuväravavahina koondisesse kuulunud Karl Johan Pechter.

Nõmme Kalju

Kalju ridadesse kuuluv mängija pääses üle pika aja koondise valikmängus platsile 2023. aasta sügisel, kui Alex Matthias Tamm sekkus vahetusest võõrsil Rootsi vastu. Kokku jäi Tamme arvele kaks mängu ja veel kolm koosseisu kuulumist ehk Kalju teenis tasu viie kohtumise pealt. Neli korda oli varuväravavahina koondise pingil ka Marko Meerits.

Viljandi Tulevik

Praeguseks II liigas tegutsev Tulevik on selles nimekirjas ilmselt kõige üllatavam klubi, aga 2020. aasta sügisel oldi veel Meistriliiga meeskond ja nende lippu hoidis Rahvuste liiga mängudes kõrgel Pavel Marin. Äärepoolkaitsja sai koondisekutse neljaks mänguks, koosseisu – ja ka väljakule – pääses ta neist kolmes.

Tallinna Kalev

Kalevi jaoks osutus ootamatuks sissetulekuallikaks 2024. aasta märtsikuine sõelmäng Poolaga. Ragnar Klavan pani seal 90 minutiga oma koondisekarjäärile punkti, jokkerina kaasa võetud Kaspar Laur lõpuks platsile ei pääsenudki.

Mäletatavasti määrati Eesti koondis tolle aasta alguses vahetult enne Poolas peetud valikmängu ühe positiivse koroonaproovi tõttu isolatsiooni ning üleöö tuli kokku panna uus meeskond, kes saaks Tšehhi ja Valgevenega mängima sõita. Sellesse nimekirja mahtusid ka Vapruse mehed Magnus Villota ja Marek Kaljumäe. Villota kuulus mängupäeva koosseisu mõlemas kohtumises, Kaljumäe vaid esimeses.

Legion oleks samuti teeninud tulu kahe mehe pealt, sest koondisesse kaasati toona poolkaitsja Pavel Dõmov, kes istus mõlemas mängus pingil. Nii neis kui ka järgmistes MM-valiksarja kohtumistes oli koondislate hulgas teine Legioni mees Sander Puri, kes jäi sinna ka järgmisteks aastateks, ent siis juba Tammeka mängijana.

Lätis-Leedus kaks suurt, Soomes üksainus

Ning viimase võrdlusena - nii Lätis kui Leedus teenis valikmängude pealt kaheksa klubi ehk üks rohkem kui Eestis. Ka seal riisusid mõistetavalt koore paar suurt, ent näiteks Läti puhul olid RFS-i ja Riga FC summad enam-vähem võrdsed. Esimene pani taskusse 332 969 ja teine 336 628 eurot, kuuekohalise summa teenisid ka Valmiera ja Liepaja.

Leedus korjas Vilniuse Žalgiris 237 835 eurot ning Panevežys 234 176 eurot. Üle 100 000 euro teenisid ka Kaunase Žalgiris, Šiauliai ja Hegelmann. Võrdluseks jäi ag Soome klubide teenistus tervikuna selgelt alla isegi Florale, sest kuus klubi panid taskusse 391 513 eurot. Sellest veidi üle 60% ehk 237 835 eurot kuulus HJK-le - ülejäänud Soome klubidest tuleb oma riigi koondisesse vähe mängijaid, sest enamik Soome koondislasi mängib välisliigades, aga teisalt pole liiga tase ka nii kõrge, et korjata tulu seal mängivate ja oma riigi koondisesse pääsevate välismaalaste pealt.