Eesti koondise peatreener Thomas Häberli rõhutas viimases mängujärgses intervjuus peaaegu igale küsimusele vastates oma meeskonna noorust. Noorte edutamine on arusaadav valik juhendajalt, kes on 13 mängu järjest võiduta ja kaotanud neist 11. Ometi tekitab noorenduskuuri ajastus küsimusi, sest kui mõistlik oli võtta see ette vahetult enne kümnendi tähtsaimat koondisemängu?

Häberli tulevik tõusis tõsiseks aruteluteemaks septembris, mil EM-valiksarjas saadi lootusetu mängupildi juures 0:5 keretäied Rootsilt ja Belgialt. Oktoobris jäädi kodus 0:2 alla ka Aserbaidžaanile ning maavõistluses tehtud 1:1 viik Taiga valas fännide kannatuste karikasse veel sappi juurde.

Üheks peamiseks kriitikanooleks šveitslase suunas oli kindlaksjäämine vanale kaardiväele, mis ei suutnud ootuste vääriliselt esineda, samas kui värsked impulsid puudusid nii koosseisust kui ka mängupildist. Häberli reageeris kriitikale mingil määral juba oma oktoobrikuiste koosseisuvalikutega ning valiksarja viimasteks mängudeks novembris muutus rivistus jõuliselt veel nooremaks. Martin Vetkal, Georgi Tunjov ja Oliver Jürgens murdsid põhikoosseisu.

Teadmine, et märtsis ootab ees EM-i sõelmäng Poolaga ehk koondise kaalukaim kohtumine pärast 2011. aasta sõelmänge Iirimaa vastu, ei pannud Häberlit ümber mõtlema. Osalt olid tema käed küll seotud, sest Konstantin Vassiljev ja Sergei Zenjov langesid vigastustega rivist välja, aga näiteks Henri Anieri ja Henrik Ojamaa jättis ta ise suurmängust kõrvale.

Varssavis algkoosseisu kuulunud mängijatest sai Kevor Palumets kirja alles oma teise, Jürgens kolmanda, Alex Matthias Tamm kolmanda ja Vetkal neljanda koondisemängu. Kohtumine osutus täiesti ühepoolseks lahinguks, kus Sinisärgid istusid sügaval kaevikus ja lõpetasid 1:5 kaotusega.

Viis päeva hiljem Helsingis rivistas Häberli üles meeskonna keskmise vanusega 24,6 - kõige noorem algkoosseis tema 38 ametliku mängu jooksul Eesti koondise peatreenerina.

Mida sellest järsust noorenduskuurist siis arvata? Kas Häberli jäi sellega hiljaks või pidanuks ta hoopis ootama kuni sõelmängu(de) lõpuni? Oli see meeleheitlik samm või asjaolude kokkulangemine? Ning kas meil on ikka tarvis põlvkondade vahetuse jaoks kõrgepalgalist välismaa treenerit?

Kindlasti võiks küsida ja küsitaksegi koondise olukorra ja Häberli sobivuse kohta veel paljusid kriitilisi küsimusi. Käesolev lugu keskendub aga ainult noorenduskuuriga seotud teemadele ning neid küsimusi aitab illustreerida koondise viie viimase peatreeneri ametiaegadest kogutud vanuse-statistika.

Mustrid tuleb välja kaevata

Noorenduskuuri hindamine on iseenesest väga keeruline, sest see sõltub suurel määral kontekstist, mida pole võimalik üheselt mõõta. Tavaliselt räägitakse vajadusest verevahetuse järele just siis, kui võistkond on kaotustelainel ja olemasolevad mängijad ei tundu olevat võimelised seda ümber pöörama. Tegelik probleem võib aga peituda hoopis kuskil mujal, samas kui keegi ei räägi põlvkondade vahetuse vajalikkusest edukate võistkondade puhul, toetugu need kui tahes kogenud vanameistritele.

Iga treener teab, et võistkond vajab eduks nii kogemuste kindlust kui ka nooruslikku uljust, nii et jalgpallimeeskonna keskmisi vanuseid võrreldes kipuvad tulemused olema üsna sarnased. Kui me võrdleme näiteks Eesti peatreenerite algkoosseisuvalikuid nende kõikides mängudes, siis Häberli keskmine alustaja on olnud 27,2 aasta vanune, Karel Voolaidil 26,7, Martin Reimil 27,4, Magnus Pehrssonil 27,5 ja Tarmo Rüütli teisel ametiajal 27,0.

Täpsema pildi saame vanuse-statistikast, keskendudes ainult valikmängudele (ja jättes kõrvale kõikuvate koosseisudega sõprusmängud), mille puhul on mängijate keskmised vanused natuke kõrgemad ning ka treenerite valikute vahed pisut suuremad:

Suures osas on need näitajad siiski väga sarnased ning Häberli on usaldanud põhimängijate hulka isegi nooremaid mängijaid kui enamus tema eelkäijatest. Voolaidi näitaja on ootuspäraselt kõige noorem, sest talle seati jalgpalliliidu poolt selge ootus põlvkondade vahetus läbi viia ning tagatipuks püsis Voolaid ametis suhteliselt lühikest aega.

Miks peaks ametiaja pikkus siin mingit rolli mängima? Aga sellepärast, et kuigi aja jooksul kipub nooruse-statistika ühtlustuma, siis see ei tähenda, et treenerid kasutaksid üldjoontes alati sama vanusejaotusega mängijaid. Mustreid lähemalt uurides näeme, et meeskondade vanus muutub ajas lainetena. Need lained paistavad välja isegi siis, kui vaadata üksteistele järgnevate valiksarjade mängijate vanuseid:

Tüüpiliselt langeb võistkonna vanus siis, kui saabub uus peatreener, kes alustab puhtalt lehelt ja paneb kokku uue tuumiku. Ajapikku kipuvad treeneri valikud aga kalduma nende mängijate kasuks, kellega ta on juba koostööd teinud ning kelle puhul teab ta täpselt, mida ja kuidas neist kätte saab. Muidugi segavad kaarte ka vigastused ja muud mõjurid ning aegajalt kerkivad esile mõned sellised talendid, kes ka kõige alalhoidlikumat treenerit külmaks ei jäta.

Noorenduskuur võiks ideaalis olla loomulik ja dünaamiline protsess, kus eluterve konkurents treenerile ise kaardid kätte mängib. Tavaliselt see siiski nii sujuvalt ei käi, sest treener on oma valikutes mõjutatud mitte ainult tekkinud sidemetest, aga ka võidusurvest ja tõigast, et usaldusväärsete relvade juurde jäämine näib turvalisemana kui uute sissetöötamine.

Seetõttu näemegi, et sama treeneri käe all kipuvad võistkonnad aja jooksul üha rohkem toetuma kogenud tuumikule. Harva juhtub aga, et üks treener võtab omal algatusel ette kannapöörde ja pöörab selle mustri pea peale. Just seda on teinud Häberli.

Rüütli teise ametiaja ja Häberli võrdluses liigub koondislaste vanuste graafik esialgu sarnaselt ülesjoones, ning kokkusattumusena jõudsid mõlemad oma ametipostil sarnasel ajal ka EM-i sõelmängudeni. Rüütli 21. valikmäng oli kodune sõelmäng Iirimaaga ning meeskonna tuumik oli selleks ajaks küpsenud parimas hoos löögirusikaks.

Häberli otsustas aga vahetult enne kohtumist Poolaga (tema 23. valikmäng Eesti treenerina) järsu noorenduskuuri kasuks. Lühikese ajaga kukkus algkoosseisu keskmine vanus ligi 3 aasta võrra, mis tähendas meeskonna peale kokku umbes 30 aasta jagu mängukogemust. Keskmist vanust ei suutnud oluliselt upitada isegi Ragnar Klavani naasmine koondisse.

Mida sellest järsust noorenduskuurist siis arvata? Eelpool püstitatud küsimustele statistika ja graafikutega vastata ei saa. Andmed saavad vaid illustreerida seda, kui tavatu ja järsk on olnud Häberli suunamuutus Eesti koondise eesotsas. Kohest edu see ei toonud, see on selge. Samas pole aga sugugi selge, kas tulemus Varssavis olnuks ilma noorenduskuurita erinev.

Häberli retoorika ei ole muutunud, vaid ta jääb enesele kindlaks, et väljakule jooksevad alati parimad saadaolevad mängijad, kelle hulka on hiljuti kerkinud uusi noori. Ent isegi kui see seisukoht on täiesti siiras, on see liiga mustvalge nägemus. Kahtlemata saanuks ja tulnuks pakkuda mitmetele noortele kogemusi juba varem, selle asemel et nad kümnendi tähtsaima kohtumise eel ootamatult vette visata.

Kas meil on tarvis põlvkondade vahetuse jaoks kõrgepalgalist välismaa treenerit? Küllap mitte, sest tema ülesandeks on teha tulemusi, aga kui jõuline verevahetus on juba käima lükatud ja Häberli omab tõesti meeskonna täielikku toetust, siis näib mõneti ootuspärane lasta tal see oma lepingu viimastel kuudel ka lõpule viia.