26-aastane ääremängija Karl Rudolf Õigus teatas, et tema jalgpallurikarjäär on lõppenud. Õiguse sõnul saavutas ta sel pikal ja raskel teekonnal oma maksimumi, mistõttu lahkub areenilt rahuliku südamega.

Taaralinnast pärit Õigus omandas jalgpallialase hariduse Tartu Santoses, kellega ta pallis veel 2018. aastal Esiliigas, kandes kaptenipaela oma õlavarre ümber. Tolle aasta suvel meelitas toona üheksakordne Eesti meisterklubi Tallinna Levadia noore ja ambitsioonika mehe pealinna. Viie aasta jooksul võitis Õigus rohelises särgis Eesti meistritiitli, Evald Tipneri karikavõistluste trofee ja superkarika, kõmmutas väravaid ning jagas resultatiivseid sööte nii kõrgliigas kui eurosarjas, aga seda kõike peamiselt vahetusmehe rollis. 2023 talvel liikus Õigus Kuressaarde, kus temast sai järgnevaks kaheks hooajaks põhitegija.

Õigus ei figureeri 2025. aastal Premium liigas, vaid sukeldub teistsugusesse töömaailma, tehes seda, mis on talle viimastel aastatel ülikoolis õppides südamelähedaseks muutunud. Ehkki endisel mängijal on seljataga mitu vägevat vutiaastat, ei ole ta lõppenud peatüki tõttu kurb, vaid õnnelik, et see juhtus.

Miks sa otsustasid oma karjääri lõpetada?
Ütleme nii, et mõista minu otsust, oleks pidanud minuga viimased kümme aastat koos olema ja mu mõttekäiku jälgima. See on pikk protsess. Aga kui võtta lühidalt ... Mulle on alati meeldinud ennast jalgpalliväliselt arendada.

Juhtus nii, et sattusin mängima Kuressaarde, mis oli üks väheseid tiime, kes tegi trenni õhtupoole. Võrreldes Levadiaga oli mul äkitselt terve päev vaba ja mõtlesin, mida kasulikku saaksin igapäevaselt teha, et mitte niisama aega raisata. Niisiis läksin ülikooli õppima. Juhuse tahtel sattus see, mida ma õpin, olema asi, mis mulle väga meeldib. Mida rohkem ma õppisin, seda rohkem see mulle meeldima hakkas.

Nüüd olen jõudnud sellisesse seisu, kus ma tahaksin selles teises valdkonnas tööturule siseneda. Tunnen, et mul on seal paremad võimalused, kui ma midagi ohverdan. Hetkel ma ohverdan jalgpalli.

Mis valdkond see täpsemalt on?
Ma õpin TalTechis infotehnoloogiat.

Miks just IT-d?
Kui ma hakkasin erinevate ainete vahel valima, siis mõtlesin, mida saaks võimalikult palju ise õppida, kui ma vahepeal ei peaks kooli jõudma. Lisaks oli matemaatika mul gümnaasiumi ajal lemmikõppeaine ehk niimoodi vaadates on arvutitega tegelemine selline loogiline jätk.

Mis tunne sind valdab seda kõike rääkides?
Kusjuures erilisi tundeid ei olegi. Kui oma lähedastele sellest ideest rääkisin, siis üks väga kallis inimene ütles, et see on selline otsus, mille peab lihtsalt külmalt vastu võtma ning ei ole mõistlik selle taha liigseid emotsioone panna. Tegin selle otsuse puhtalt selle pealt, et näen, mis mulle tulevikus kasulikum võib olla. Mida varem ma IT vallas kogemusi hangin, seda parem see mulle on. Hetkel mingeid emotsioone tõesti pole.

Millal sa selle otsuseni jõudsid, et lõpetad karjääri?
See läks kuidagi ajaga vaikselt. Aasta tagasi sain aru, et mulle meeldib see, mida ma õpin, aga mul ei olnud täpset aimu, mida see maailm endast kujutab. Nüüdseks olen suure osa koolist läbinud ja saan aru, kuidas need asjad toimivad, ning näen erinevaid võimalusi. Kuna mul on selle osas rohkem huvi tekkinud, siis mõtlesin, et mis oleks kui ma keskenduksin ainult IT-le.

See kõik on viimase paari kuu tulemus. Ma ei tahtnud sellest enne puhkust väga rääkida, sest jalgpalluritele on see omane, kui pärast pikka hooaega on väsimus peal ja sooviks puhata, aga kolme nädala pärast tahaks tagasi platsile minna, sest jalad sügelevad. Mul pole seda absoluutselt olnud. Seetõttu pole mul sellist tunnet, et ma loobusin suure kurbusega.

Kas sa pidasid mõne tiimikaaslasega ka nõu?
Ikka, jah. Mul õnnestus oma parimate sõpradega, kes on jalgpalli kaudu tekkinud, eelmisel hooajal koos mängida. Nad said sellest otsusest ja mu mõtetest hooaja lõppedes teada ning mind mõisteti täielikult. Nad tunnevad mind piisavalt hästi ning näevad, mis mind huvitab, ja teavad, mis mul silma särama lööb.

Oled sa madalamal tasemel mängimist ka kaalunud? Seal on koormus väiksem kui kõrgliigas.
Natuke ikka, aga olen nõus sellega, mida ütles hea sõber Oliver Rass, et kui oled mänginud Eesti mõistes kõige kõrgemal tasemel, siis väga kergelt ei tahaks taseme poolest allapoole minna. Täna ma ei suudaks seda asja vähem professionaalsemalt teha.

Hetkel ma end ühegi tiimiga ei seo, aga see võib väga kiiresti muutuda. Aasta läheb mööda ja nälg on nii suur, et asjad võivad nii minna ... Aga ma teeksin seda kõike teistsugustel tingimustel - ma tõenäoliselt ei paneks enam jalgpalli oma elus esimeseks asjaks ehk mängisin harrastajana, mitte professionaalina.

Hiljuti käisid sa trennis ühe klubi juures, mis on sulle eriti südamelähedane - Welco, kes teeb koostööd Santosega, kus sa oma jalgpalluriteekonda alustasid. Äkki nende juures oleks sul võimalik vähesema koormusega mängida?
Ma ei tormanud oma lõpetamisuudist kohe teatama põhjusel, et Welco mängijad näeksid mind kui võrdset treeningpartnerit, mitte kedagi, kes kavatseb lõpetada ning saabus trenni niisama tiksuma. Paraku jäin tõbiseks, mistõttu ei saanud ma järgmistes trennides osaleda, millest on küll kahju.

Kui aus olla, siis Welco trennidest kumas läbi see, et isegi Esiliiga tasemel ei ole võimalik aastal 2025 enam tiksuda. Viis või kümme aastat tagasi oli see kergemini tehtav, aga nüüd on nõudmised läinud igal pool üha kõrgemaks. Ja kui tahad jalgpalli mängida, siis peab juba selles liigas professionaalselt tegutsema.

Kas sa ise ei tunne, et vanuse poolest on veel vara lõpetada?
Arvan, et mitte, sest ma tunnen, et olen enda maksimumi kätte saanud. Levadiat esindades sain tunda, mida tähendab Euroopas mängimine ja mida tähendab koondise esindamine. Sellel hetkel tundsin, et olen rohkem mänguaega väärt ning kuna ma seda otseselt ei saanud, siis tahtsin ennast Kuressaares leida. Nüüd sain teha kaks täishooaega, sest Roman Kožuhhovski usaldas mind väga palju.

Mul ei jää mitte midagi südamele. Sain täpselt teada, kui palju ma suudan meeskonnale anda, mis on mu tugevused ja nõrkused. Kui oleksin pärast Levadiat karjääri lõpetanud, jäänuks õhku mõtted, et äkki oleksin rohkemate minutitega teinud paremat mängu, aga nüüd tunnen, et saavutasin maksimumi - isegi mitte tulemuse mõttes, vaid selle osas, kas mul oleks võimalik teha suurt karjääri või mitte.

Kas ahvatlev leping mõne klubi poolt oleks sind jalgpallis natukene kauem hoidnud?
Tead, mõne tippklubi huvi oleks mind kindlasti mõtlema pannud. Seda kõike seepärast, et äkki oleksin saanud veel neid tiitlivõitude emotsioone kogeda. Siiski poleks ma suure tõenäosusega ühtegi pakkumist vastu võtnud, sest tunnen, et mul on vaja seda aega, mis praegu jalgpalli arvelt iga päev üle jääb, et tööd otsida ja enda projekte arendada. Sellegipoolest kavatsen ühe jalaga jalgpallis püsida, hoides end asjadega kursis.

Millised mälestused sulle oma jalgpallurikarjäärist alles jäävad?
Õnneks jäävad kõik. (Naerab). Eelkõige hindan neid inimesi, kellega sai koos mängida, sest paljudest on saanud mulle head sõbrad. Kõige kiiremini tulevad meelde koondisemängud - kui oled väike kutt Tartust ja üles kasvad, siis on igaühe suurim unistus koondises mängida. Eesti meistritiitel jääb kindlasti väga eredelt meelde. Meelde jääb ka aeg Kuressaares, kus kogusin väga palju minuteid ja tundsin, et ma saan ühe klubi eest mängida Eesti parimal tasemel põhirollis - see oli väga hea tunne.

Lõid oma viimase värava Viljandi jalgpallihallis, kui mullu novembris kaotasite Kuressaarega karikamängus Paidele 1:2. Ka see jääb sulle vast pikaks ajaks meelde?
Selle mänguga on kusjuures selline tore lugu, et see jääb mulle Kuressaare särgis kõige eredamalt meelde. Terve mäng oli selline mõnus tunne sees. Kuna kohtumine toimus hallis ja mõlema tiimi fänne oli erinevatel põhjustel palju, oli seal selline müra, et väljakul üksteisega rääkida ei saanud ja kogu aeg oli taustal kuulda mingit laulu või trummipõrinat. Tekkis ehtne jalgpalluri tunne.

Ehk selle pealt on hea lõpetada?
Selles mõttes küll, jah. Kui ma ise poleks nii kaigas seal mängu lõpus olnud, siis oleksime ühe veel löönud, lisaajale läinud ning selle mängu võitnud, aga olin tol hetkel ikkagi kaigas. (Naerab). Nali naljaks. Selle mänguga sai ka Kožuhhovski aeg Kuressaares läbi ehk ma tundsin, et on õige aeg selline samm teha.

Premium liigas 137 mängu ja 11 väravat, A-koondises kolm mängu, kolm erinevat karikat - kui olulised on need numbrid sinu jaoks?
Ma ütlen, et need on olulised. Toon jälle Tartu noorte pealt näite, et nemad unistavad saada vähemalt kümme mängu Premium liigas. See on suur privileeg ja asi, millest ma viis-kuus aastat tagasi unistasin. Nüüd näen ennast tavalise inimesena, need numbrid ei pane mind ringi käima nina püsti. Need arvud on toredad küll, aga selliseid ja suuremaid numbreid on ette näidata paljudel.

Mis oli su suurim unistus jalgpallurina?
Umbes kümme aastat tagasi sain jõuludeks Mart Poomi raamatu. Seda lugedes sain aru, kui palju on vaja tööd teha, et kuhugi välja jõuda. Arvan, et see andis mulle väga palju juurde. Ma ei mänginud noorena väga palju koondises, U17 eest sain ühe sõprusmängu kirja, aga kui ma olin 16, siis paljud mu sõbrad pallisid juba Esiliigas, mina mängisin II või III liigas.

Poomi raamatu läbilugemise järel hakkasin lisatunde sisse panema, kuigi ma polnud isegi kindel, kas see töö toob tulemust või mitte. Aga pärast seda hakkasid positiivsed asjad juhtuma ning edaspidi üritasin alati midagi lisaks teha või end mingil viisil arendada, kasvõi kümme protsenti päevas.

Suurim unistus oli mängida mõnes tippliigas. Arvan, et see on iga Eesti noore unistus, sest muudmoodi ei saagi. Muidu ei ole motivatsiooni seda tööd teha ja distsipliini hoida. Väga tähtis on teatud hetkedel enda karjäärile tagasi vaadata ja mõelda, kas olen selle tee peal, kus ma tahan olla, või tasub mingi muu asja jaoks oma energiat kasutada.

On sul kahju ka, et see unistus ei täitunud?
Absoluutselt mitte. Ma ei ole selline, kes mõtleks, et mis oleks siis olnud, kui oleksin mingi muu otsuse teinud. Nendel hetkedel, mil otsuseid vastu võtsin, tegin neid oma parimate teadmiste baasil. Kui ma poleks 2018 suvel Levadiasse siirdunud, oleksin läinud Tartu Ülikooli psühholoogiat õppima. Sealt võib järeldada, et ma võib-olla poleks mitte kunagi IT-ni oma teed leidnud.

Ma olen õnnistatud selle osas, et sain selliseid asju kogeda. Ma ei tunne, et oleksin olnud mingisugune ülim talent, see kumab mu Premium liiga mängudest läbi, aga ma olen üks vähestest, kes on saanud koondises mängida, võita Eesti meistritiitli, Euroopas mängida ja väravaid lüüa - need on sellised asjad, mille üle olen ma tänulik.

Oled sa mingile inimesele ka tänulik?
Nüüd kui see võimalus tekkis ... Mu vanemad on mind hullumeelselt tassinud läbi hea ja halva, tunnen, et olen neile alati tänu võlgu. Samuti olen tänulik oma elukaaslasele, kes on palju ohverdanud selle nimel, et ma saaksin oma unistuste poole püüelda. Ilmselgelt ütlen aitäh ka kõikidele treeneritele, kes on mind aastate jooksul õpetanud.

Viimasel ajal on nooremapoolseid lõpetajaid kuidagi palju tekkinud. Kuidas sa arvad, kas see on Eesti jalgpallis väga suur probleem, millega tuleks tegeleda?
See on huvitav küsimus, olen ise ka selle teema peale mõelnud. Ma ei tea, mis need tegelemisviisid võiksid olla. Äkki oskad mulle tuua mõne näite?

Hetkel ma ei oska sellele vasturohtu välja käia. Äkki mõni presidendikandidaat võiks selle oma valimiskampaaniasse lisada.
Mina arvan, et see on natukene paratamatus. Markus Jürgenson rääkis umbes aasta tagasi "Pikk ette (ja ise järele)" taskuhäälingus, kuidas me siin Eestis saame keskmist palka ja selle üle ollakse väga tänulikud, aga meie igapäevane töömaht on teatud hetkedel sama, mis näiteks mängijal, kes mängib mõnes Euroopa tippklubis.

Kui sa teenid 150 000 eurot nädalas, siis pigistad ohverduste osas silma kinni, aga meilt nõutakse samamoodi korralikku toitumist, magamist ja muude asjade hülgamist. See on normaalne ja selline see jalgpall ongi tänapäeval, aga paratamatult saabub hetk, mil mängijad küsivad iseendalt, kas see tase on piisav, et teenida sellist raha, mida vääritakse, kui ei ole, siis minnaksegi muu elu peale.

Karjääri lõpp võib tulla äkitselt. Oled 35 kuni 40 ja füüsiline tase pole enam piisav. Siis ei ole nii, et keegi annab sulle samasugust palka edasi, vaid klubile tuleb väärtust tuua mõnes muus rollis, kas spordidirektorina või treenerina. Minul pole seda kirge, et treeneriks saada.

Kas sa tunned, et jalgpall andis sulle midagi, mida saad muus elus enda hüvanguks ära kasutada?
Muidugi. Kõik pisiasjad, mis jalgpalluriks olemisega kaasnevad. Professionaaliks on võimatu saada, kui puudub motivatsioon, kui ei keskendu detailidele, kui ei arvesta tiimikaaslastega. Need on väga väärtuslikud elu osad. Tihti tuleb mingid asjad lihtsalt ära teha, isegi kui ei ole tol hetkel motivatsiooni. Jalgpall õpetab asju tegema, sest mängija tegudest sõltub ka teiste heaolu.

***

Karl Rudolf Õigus
Sünniaeg: 5. november 1998 (26-aastane)
Klubikarjäär: Tartu Santos, Tallinna Levadia, Kuressaare
Koondisekarjäär: U21 (5/0), A (3/0)
Saavutused: Eesti meister (2021), Eesti karikavõitja (2021), Eesti superkarikavõitja (2022)