Merily Toomi (30) kimbutasid karjääri jooksul nii motivatsiooniprobleemid kui ka rohked vigastused, ühe koondisetreeneri sõnul isegi laiskus. Ometi suutis ründav poolkaitsja Toom kokku panna vägeva mängijakarjääri, võites täiskasvanute klassis muuhulgas 15 Meistriliiga medalit ja osaledes 38 koondisematšis. Nüüd, pärast ülirasket lõpetamisotsust ootab teda ees uus väljakutse Eesti hõbedanaiskonna peatreenerina.

Toom näitas vutiväljakutel suurepäraseid tulemusi juba varakult. Ta tuli oma kasvatajaklubi Tallinna Flora koosseisus kolmekordseks Eesti noortemeistriks (2009, 2010, 2011), valiti Tallinna Sikupilli Keskkooli aasta sportlaseks ning lõi Eesti noortekoondiste kasuks kümme väravat.

"Palju aitas kaasa see, et hakkasin jalkat mängima hästi noorena ja alustasin Ilmar Põhjala käe all Floras koos poistega. Koos poistega mängimine andis väga hea põhja ja tehnilise pagasi. Tänu sellele olin hiljem tüdrukute seas silmapaistev. Näiteks praegu möllav Lisette Tammik mängis ka pikka aega poistega ja seda on aru saada," selgitas Toom Soccernet.ee-le.

Naiste Meistriliiga debüüdi tegi ta juba 14-aastaselt, kui sekkus Tartus Annelinnas sealse Tammeka vastu vahetusest platsile viimaseks üheksaks minutiks. Viimase üheksa minuti jooksul muutus Flora 3:0 eduseis 5:0 võiduks. Toom ise ei mäleta konkreetselt sellise mängu toimumist enam üldse. Kuid ta mäletab, et väikesest esialgsest hirmust hoolimata võeti ta Flora esindusnaiskonnas kohe hästi omaks.

"Ükskõikne" penaltilööja

Maailma tippliigadesse profijalgpalluriks siirdumisest Toom lapsena (ega ka hiljem) ei unistanud: "Ma ei olnud kunagi selles mõttes liiga ambitsioonikas mängija. Kui naiste ja tüdrukute U19 koondise peatreener oli Keith Boanas, siis tema ütles, et ma olen üks kõige laisemaid mängijaid, keda ta on näinud! Arvestades, mis mulle on antud - et kui ma teeksin rohkem trenni ja näeksin vaeva, siis oleks mul kindlasti võimalus kuskile välismaale jõuda. Korraks oligi laual variant Inglismaale õppima ja jalkat mängima minna, aga mul ei olnud kunagi sellist ambitsiooni. Mulle on alati olnud Eesti hästi südamelähedane ja olen hästi perekeskne inimene. Mängisin kogu aeg jalkat oma lõbuks, mitte suuremate eesmärkide nimel. Ehkki koondise esindamise üle olin muidugi väga uhke, see eesmärk mul oli."

Hooaegadel 2011-2014 võitis Toom Floraga neli järjestikust Meistriliiga hõbemedalit. Aga 2013. aasta karikavõistlustelt tuli kuldmedal, kui Flora alistas karikafinaalis toonase Eesti naistejalgpalli valitseja Pärnu JK 2:0. Finaali teise värava lõi penaltist Toom, kes tegi täismängu.

"See mäng on on mul eredalt meeles ja jääb meelde veel kindlasti pikaks ajaks. Pärnu oli ju olnud võitmatu, neid võita oli väga äge tunne," märkis Toom.

Penaltit lüües ta enda kinnitusel ei pabistanud. Ei tookord ega ka hiljem. Muide, kümme aastat hiljem ehk 2023. aastal Meistriliiga viimases voorus olid Toomi realiseeritud kaks penaltit need, mis Flora täisedu ära rikkusid (25 võidu kõrvale tuli hooaja lõpetuseks viik) - nii aitas ta oma viimase koduklubi Saku Sportingu 2:2 viigini.

"Mu võistkonnakaaslased ütlesid poolnaljaga korduvalt, et kui on vaja penaltit lüüa, siis "las Merka läheb, sest tal on ükskõik"! Mul ei olnud jah penalteid lüües kunagi mingisugust närvi sees. Lihtsalt mõtlesin, et lähen lööma, ja teadsin, kuhu ma löön - kui läheb sisse, on super; kui läheb mööda või väravavaht teeb supertõrje, siis järelikult pidi nii minema. Ma ei stressanud," kinnitas Toom.

Pärnu aitas august välja

Hooajaks 2015 tegi Toom suurima ülemineku, mis toonases Eesti naiste jalgpallis võimalik - ta vahetas Flora särgi rivaali Pärnu JK oma vastu, siirdudes Eesti hõbedanaiskonnast Jüri Saare juhendatavasse kullatiimi.

"Tollel ajal hakkas mul jalgpalli mängimise motivatsioon kustuma, olin leebelt öeldes augus. Hästi raske oli leida endas tahet trenni ja mängule jõuda. Olin üpris õhukesel jääl, et kas üldse jalgpalliga jätkata. Kuidagi jõudis see kuulujutt vist Jüri Saareni, sest ta ühel päeval lihtsalt helistas mulle, küsis, mis mu mõtted on, ja pakkus, et tule proovi keskkonnavahetust, neil olekski Pärnus ühte sellist ründavama suunitlusega mängijat vaja. Otsustasin, et okei, annan sellele variandile võimaluse.

Läksingi siis Pärnu Mai kunstmurule, kus Pärnul oli nädalavahetusel mingisugune laager. Jube hirmus oli! Heleri Saar oli nende mängijate eesotsas, neil oli hästi kokkuhoidev tiim ja ma tundsin, et võib-olla on sinna raske sisse sulanduda. Aga tegin esimese trenni ära ja kõik mängijad olid ülisõbralikud, väga toetavad. Siis tundsin, et see on äge asi, mida nad seal Pärnus teevad. Tundsin, et rõõm, põnevus ja ootusärevus tulid tagasi, ning otsustasin Pärnus jalgpalli mängimist jätkata," meenutas Toom.

Enne Pärnu JK eest esmakordselt oma kasvatajaklubi ja ühtlasi ainsa varasema koduklubi Flora vastu mängimist tundis Toom end küll veidi ebamugavalt, aga niipea kui avavile käis, siis ta enam sellele ei mõelnud, vaid keskendus ainult konkreetsele mängule ja enda sooritusele.

"Pärnu suutis minus tekitada sellise tunde, nagu ma oleksin seal mänginud juba aastakümneid, kuigi tegelikult ju nii ei olnud. Leidsin uue hingamise, sain sealsete mängijatega väga hästi klappima, mängupilt sujus," sõnas Toom, kes põhjendas Pärnu edu suurepärase kokkumängu ja võistkonna tasakaaluga.

"Nastja [Morkovkina] ütles kunagi kuskil intervjuus, et Pärnus olid väga ambitsioonikad Vene ründajad ja külma närviga Eesti kaitsjad - ning selle kombinatsiooni töötamine oli meie edu võti. Ma olen selle lausega sada protsenti nõus. Nastja ise oli ka esiteks väga andekas mängija ja teiseks suutis tiimi emotsionaalselt hästi üles kütta."

Pärnu JK oli juba enne Toomi liitumist võitnud viis järjestikust Eesti meistritiitlit ning võitis Toomiga koos veel kolm (2015, 2016, 2017). Liigahooajal 2015 kõmmutas käesoleva loo peategelane ise 20 väravat. Lisaks meistritiitlitele võitis ta Pärnuga juurde ka kaks Eesti karikavõistluste kuldmedalit (2015, 2017).

Kuigi PJK ei teinud enamasti trenni terve naiskonnaga ühiselt, vaid pooled mängijad treenisid Pärnus ja pooled samal ajal Tallinnas, siis see suureks probleemiks ei osutunudki. "Treeningud olid hea kvaliteediga ja hästi läbimõeldud. Kui laupäeval oli mäng, siis reedel tegime ikkagi juba Pärnus koos ühise trenni. Suur kummardus treeneritele, et nad suutsid kahe eraldi grupi kiuste tiimi ikkagi ühtsena mängima panna," kiitis Toom.

Valetas endale, et põlv on korras

Alates 2018. aasta juunikuust kuni 2020. aasta alguseni Toomi nime jalgpalliprotokollidest ei leia. Oma kadumist selgitas ta järgmiselt: "Olin läbi mängijakarjääri ebaõnnesõdur vigastuste osas. Tollel hetkel olid mul samuti tervisemured, mis sundisid mõneks ajaks jalgpallist kõrvale astuma ja puhkama. Reisisin natuke ringi. 2019. aasta lõpus oli tervis juba parem ja enesetunne hea. Oli tunne, et mul on veel midagi jalgpallile anda."

Vahepeal, Toomi eemaloleku ajal oli 13-kordne meisterklubi Pärnu JK otsustanud naiste liigades osalemisest loobuda. "Kahju, et nii läks, sest Jüri Saar ja ka teised inimesed olid sinna sisse pannud ulmelist tööd, samuti kõik sponsorid ja toetajad," tõdes ründav poolkaitsja.

Mitu mängijat siirdus tegevuse lõpetanud Pärnu JK-st Saku Sportingusse ning nad kutsusid sinna ka Toomi, seejärel helistas Toomile ka Saku peatreener Jan Harend.

"Alguses tundus ka Saku väga noor tiim hirmuäratav ja ma ei teadnud, kuidas nad mind omaks võtavad, aga läks hästi," ütles 38-kordne internatsionaal.

Nagu oma eelmistes koduklubides - Floras ja kaks korda Pärnus -, võitis Toom ka Sportingus Eesti karikavõistluste kuldmedali. See juhtus 2023. aasta juunis, kui Saku alistas A. Le Coq Arenal peetud finaalis Tartu Tammeka 1:0.

Toom lõpetas just karikafinaalis oma ligi aasta aega kestnud põlvevigastuspausi. Ta sekkus väljakule vahetusest 60. minutil, kui seis oli veel 0:0. Finaali ainus tabamus, mis märgiti Eva-Maria Niidu omaväravaks, sündis just Toomi tsenderduse järel.

"Nüüd tagantjärele mõeldes ma selle põlvevigastusest tagasitulekuga natuke kiirustasin," tunnistas Toom. "Tõenäoliselt ei oleks ma tohtinud veel mängida, aga sisemine põlemine oli nii suur, et valetasin endale ja ka treeneritele, et kõik on okei ja ma saan mängida. Saingi natuke mängida ... Aga pärast seda vigastust ei olegi ma saanud põlve tagasi selliseks nagu vanasti. Mingis mõttes võib see olla loogiline, samas mingid mängijad ju tulevad ikkagi põlvevigastustest sada protsenti tagasi? Mina kahjuks ei tulnud. See oli ka üks suurtest põhjustest, miks otsustasin eelmise aasta lõpus jalgpallurina lõpetada."

Kõik kolm klubi, mida Toom mängijana esindas, jäävad tema südames olulisele kohale: "Tänu Florale ma üldse jalgpalli mängisin, Flora kasvatas mind tähtsas mängijaetapis. Pärnuga on mul olnud alati eriline side, lapsena käisin suviti väga palju Pärnus. Mul oli suur rõõm ja au olla osa sellest tiimist, tänu Pärnule sain ka mängida rahvusvahelisi klubimänge, mis kasvatasid mind palju. Ja Saku jääb alati minu jaoks tähtsale kohale selle poolest, et seal lõpetasin oma mängijakarjääri ja olen tegemas samme treenerikarjääris."

Töö takistas koondises mängimist

Toom skooris juba oma teises A-koondise kohtumises (2013. aastal), viies Riias Läti vastu 5:3 võidumängus Eesti 65. minutil 4:3 juhtima.

"Mängisime hallis. Mängisin äärepoolikus, sain ääre pealt palli ja lõin äkki kasti nurgast tahaposti. See oli väga ammu ja ma ei tea, kas mu mälestus vastab sada protsenti tõele, aga vähemalt selliselt ma enda väravat mäletan," tuhnis Toom oma ajusopist väravaolukorra välja.

See jäigi Toomile ainsaks A-koondise tabamuseks, kuigi mänge kogunes lõpuks 38. Tema eredaimaks koondisemälestuseks on aga 0:7 kaotatud kohtumine Hollandis: "Mängisime Hollandi koondisega ja seal oli tuhandeid pealtvaatajaid. Esimest korda väljakul tundsin, et vau, mis atmosfäär! Fännide tõttu polnud kuulda, mida tiimikaaslased ütlesid. Saime küll kõvasti peksa, aga see elamus oli tõesti äge. On, mille poole Eestis pürgida."

Oma 36. koondisemängu pidas Toom juba 22-aastaselt. Selle fakti põhjal otsustades võinuks tal olla potentsiaali lõpuks väga suure numbrini jõuda. Kõikide edasiste aastate peale kokku sai ta aga juurde vaid kaks koondisematši. Rohkem käis ta hoopis meeste A-koondise mängudel varustajana.

Naiste koondises mängude arvu kokkukuivamist põhjendas Toom nii: "Mingil perioodil ei saanud ma koondises käia töö tõttu - töötasin jalgpalliliidus ja tegelesin samaaegselt ka treeneritööga, ajaliselt koondiselaagrites käimine lihtsalt ei klappinud. Aga viimaste aastate jooksul oli põhjuseks see, et ma ei olnud piisavalt stabiilselt mänginud, sest ma ei olnud piisavalt terve püsinud. Kui oleksin püsinud kogu karjääri jooksul sada protsenti terve, siis oleks usutavasti kogunenud koondisemänge hulga rohkem."

Positiivse karjääri lõpp pani pisarad voolama

Koos läinud hooaja lõpuga otsustas Toom oma mängijakarjäärile joone alla tõmmata. Ta ütles, et jäi kokkuvõttes karjääriga rahule: "Kindlasti oleksin tahtnud olla rohkem terve - sel juhul oleksin edasi mänginud. Selles osas on mul väga kahju, et mingitel hetkedel oli mängimine hektiline. Aga positiivseid asju oli tõesti väga palju - kõik need tänu jalgpallile saadud tutvused ja sõprused, mida ma väga hindan. Kokkuvõttes vaatan tagasi positiivse tundega ja olen tänulik kõikidele inimestele, kellega mul õnnestus koos mängida ja kes käisid mind väljaku ääres toetamas."

Toomi ei morjenda ka see, et ta jäi karjääri jooksul koguni kümme korda Meistriliigas hõbemedalile (sealhulgas Sakuga hooaegadel 2021-2024): "Oli tunne, nagu oleksin igavene teine, aga õnneks tuli vahepeal ka paar kulda. Minu puhul ei tekita ükski hõbemedal sellist tunnet, et see on mõttetu medal, mille tahaksin ära peita - järelikult olime tiimiga lihtsalt nendel hetkedel sellises kohas, kus väärisime hõbedat. Kõik väljateenitud medalid on minu jaoks ikkagi olulised."

Karjäärile punkti panna polnud Toomi jaoks lihtne: "See oli kindlasti mu senise elu kõige raskem otsus, sest ma tõesti armastan jalgpalli kogu südamest. Mulle väga meeldis jalgpalli mängida. Sisimas oli tunne, et suudaksin veel natuke anda, aga puhtfüüsilised piirangud sundisid mind seda otsust langetama. Otsus oli mu peas küpsenud juba pikemat aega. Hooaja keskel, kui meil olid treeneriga arenguvestlused, siis ütlesin, et uuel hooajal mina tõenäoliselt ei jätka. Minus ei ole enam seda tunnet, et on okei teha mingeid asju läbi valu. Kui tahan veel 60-aastaselt olla krapsakas, siis ma ei saa enam ennast lõhkuda."

Toomi viimaseks mänguks jäi 22. novembril toimunud Meistriliiga viimase vooru kohtumine, milles Saku kaotas meister Florale 0:5.

"Nägin, et mängu olid vaatamas mu pere, sugulased ja üks kunagine sõbranna, kellega olime koos jalkat mänginud. Väljaku ääres mul pärast mängu pisarad voolasid. Tunne oli kurb. Olin ju ikkagi üle 20 aasta seda mänginud, kuidas ma nüüd ükshetk enam ei mängi? Veel õhtul olid need mõtted peas ja oli raske magama jääda. Aga järgmine päev oli juba kergendustunne - nüüd on kõik, nüüd saab hakata puhkama!" rääkis Toom.

18. novembril oli ta oma Facebooki postituse, milles teatas karjääri lõpetamisest, lõpetanud sõnadega: "Kuigi see peatükk elus saab nüüd läbi, jääb see alatiseks minuga, sest jalgpall on olnud tõesti kogu mu maailm. Vaatame siis, mis elul veel pakkuda on."

Toom ei teadnud siis veel, et saab juba enne uut hooaega Saku esindusnaiskonna peatreeneriks: "Tollel hetkel, kui ma selle postituse tegin, oligi mul mõte jalgpallist täiesti kõrvale astuda. Plaan oli jalgpallis jätkata ainult väga väikeses mahus lastetreeneri rollis. Aga siis mängis elu kaardid ikkagi teistmoodi kätte, tuli selline tore pakkumine. Natuke aega mõtlesin ja siis sain aru, et see on ju tegelikult äge asi, mida teha. Saan nüüd anda Eesti naiste jalgpallile tagasi seda, mida olen mängija ja treenerina õppinud."

Peatreenerina tahab kahepoolseid arutelusid

Jalgpalli mängimise ja Eesti Jalgpalli Liidus töötamise kõrvalt on Toom tegutsenud noortetreenerina mitmeid aastaid JK Tabasalus ja ühe aasta Saku Sportingus. Nüüd sai temast nii Sportingu esindusnaiskonna peatreener kui ka duubelnaiskonna abitreener, lisaks jätkab ta laste juhendamist.

Toom selgitas, et duubelnaiskonna juures tegutseb ta seetõttu, et duubel koosneb peaaegu sajaprotsendiliselt noormängijatest, keda soovitakse kasvatada esindusnaiskonna jaoks, ning mängijate üleminekut duublist esindusse tahetakse hoida võimalikult loomuliku ja valutuna.

"Esimesed treeningud [Sportingu esindusnaiskonna peatreenerina] on läinud väga hästi. Alustasime jaanuari teisel nädalal, oleme hakanud uueks hooajaks füüsilist põhja laduma. Esimesed sammud on tehtud ka taktikalises pooles - olen saanud mängijatele natuke oma ideid ja mõtteid tutvustada. Minu jaoks on oluline see, et arutelud mängijatega ja ideede põrgatamised oleksid kahepoolsed. Seetõttu olen juba küsinud mängijatelt treeningute kohta tagasisidet," rääkis Toom.

"Ma arvan, et olen treenerina mängijate suhtes küllaltki nõudlik. Kuna tunnen Sportingus kõiki juba nii pikka aega, siis olen õppinud aru saama, kuidas mängijad olukordi näevad. Sellest lähtuvalt saan anda nendele infot. Tunnen, et see on minu pluss, et olin eelnevatel aastatel mängijana klubis, võrreldes sellega, kui siia oleks toodud treener kuskilt mujalt."

Kuigi Toomi sõnul on Saku fookus algaval hooajal järelkasvu integreerimisel esindusnaiskonda, siis ka Meistriliiga tulemuste osas ei soovita latti alla lasta: "Oluline on üles ehitada selline keskkond, kus mängijad tunnevad ennast hästi ja motiveeritult ning tahavad trennis käia. Kui meil saavad väiksemad eesmärgid täidetud, siis suurem eesmärk on ikkagi tulla Eesti meistriks. Me lihtsalt ei tea veel, millal see võiks juhtuda."

Enda treenerikarjääri kohta sõnas ta: "Kui me räägime treeneritöö ajajoonest, siis olen liikunud täpselt selliste sammudega, nagu eeldasin. Seda, kus ma olen viie või kümne aasta pärast, ei oska ma öelda. Loodan, et olen endiselt Sportingus, võib-olla on selleks hetkeks laual ka mõni koondisetreeneri positsioon. Aga nagu ka mängijana, siis treenerina välismaale jõuda mul ambitsiooni ei ole."

Merily Toom
Sünniaeg: 20.08.1994
Eesti meistritiitleid: 3 (Pärnu JK ridades aastail 2015, 2016, 2017)
Meistriliiga medaleid kokku: 15 (kullad 2015, 2016, 2017, hõbedad 2009, 2011, 2012, 2013, 2014, 2018, 2021, 2022, 2023, 2024, pronksid 2010, 2020)
Muud saavutused: Balti turniiri võitja (2014), U19 Balti turniiri võitja (2012), neljakordne Eesti karikavõitja (2013, 2015, 2017, 2023), karikafinalist (2010), neljakordne superkarikavõitja (2010, 2015, 2016, 2017), Balti liiga pronks (2023), kolmekordne Eesti noortemeister (2009, 2010, 2011)
Mänge/väravaid Eesti A-koondises: 38/1 (aastail 2012-2022)
Mänge/väravaid noortekoondistes: 35/10 (U19 koondises 24/7, U17 koondises 11/3)
Meistriliiga mängud/väravad: 211/125 (aastail 2009-2024)
Meistriliiga klubid: Tallinna Flora (2009-2014), Pärnu JK (2015-2018), Saku Sporting (2020-2024)