Ükskõik millisel välisreisil käies üritan alati ka mõnda jalgpallimängu külastada, sest minu hinnangul on jalgpallistaadion paik, kus saab kõige parema ultrakiire antropoloogilise läbilõike kohalike elanike kultuursusest ja emotsionaalsusest. Ma väidan, et paari tunni jooksul on võimalik saada paiga essentsist oluliselt selgem ülevaade kui nädala jooksul erinevate turismiatraktsioonide vahel traavides. Ja olgem ausad, turismiatraktsioon ehk termin kui selline peaks juba andma piisava vihje, et autentsusest on asi sama kaugel nagu itaallase jaoks pizza pizza-sarnasest tootest, kuhu on peale lõigutud ananass.

Erinevalt jalgpallikultuuriajakirjanikust Indrek Schwedest, kes on selles vallas teadaolev Eesti esinumber, pole mina liiga palju suuri derbimänge oma silmaga kogenud, aga Euroopa tippliigadest olen külastanud kõiki ja käinud võimalusel vaatamas ka pisemaid Ungarist Taanini. Olen komistanud ka kohutavate pettumuste otsa, ent just mainitud Taani kogemus oli elu üks ootamatumaid, kus muidu võrdlemisi tasases igavas Taani linnas Horsensis läks staadionil täielik sõda lahti, kui külla tuli suur FC Midtjylland. Sain ka jackpot-mängu, kus kodumeeskond tuli 0:3 pealt 3:3 peale ja napsas lõpus peaaegu võidugi, aga kogu see möll seal väikses 10 400 silmapaari mahutavas CASA Arena Horsensis oli nii kummaliselt äge, et on siiani värskelt meeles. Aga see pole hetkel teema.

“Eesti suurima Argentina fännina” mul Euroopas lemmikklubi puudub, sest lemmik asub Tallinnast 13 000 km kaugusel (Vamos, Boca!), aga sümpaatiaid on alati ja samal ajal on need olnud veidi muutuvad, sest sõltuvad minu puhul sageli seal viljeletavast jalgpallist, koosseisus olevatest mängijatest (mõjutajateks sageli ka argentiinlased), mõne sõbra lemmiku edu toetamisest ja veel mõnest tegurist, mis võib ulatuda klubi juhtkonna sümpaatsusest riigis valitseva poliitilise olukorrani.

Küll aga on minu venna lemmik AS Roma, mille mänge olen külastanud ülekaalukalt kõige rohkem. Kuna kõik pole enam sada protsenti meeles, siis tahtes lugejale mitte valetada, võin öelda, et neid kordi on rohkem kui viis ja vähem kui kümme (ilmselt üheksa, kui kedagi huvitab).

Neist kuus on toimunud Stadio Olimpicol ja neist kaks on olnud derbid ja just hiljutine derbi on see, miks ma need read kirja panen. Derbi ehk kahe linna suurklubi rivaliteet on alati suur asi, aga Rooma derbi kuulub emotsionaalsuse tõttu kindlasti Euroopa esikolme hulka.

Esimest korda käisin AS Roma - SS Lazio madinat vaatamas 2020. aasta alguses. Kumbki klubi ei elanud parasjagu paremaid aegu, nagu ka praegugi. Emotsioon ei petnud ootuseid ja staadion oli vägev nagu ikka, aga teine derbi nüüd, viis aastat hiljem ... see olnuks nagu mingi muu spordiala.

Staadioni lähistele läksin seekord spetsiaalselt võimalikult varakult, nii umbes viis tundi enne mängu. Lähedal asuvates lokaalides oli juba vägagi suur hulk Roma fänne ja olgu lisatud, et kuigi mõlemad klubid jagavad oma staadionit, oli seekord tegemist Roma kodumänguga. Veidi alla kahe kilomeetri mängupaigast oli pidu lahti ja “Merda Lazio” kõlas oluliselt tihedamalt ja rohkemate suude huulilt kui ma arvanuks. Umbes neli tundi enne mängu algust algas iga nurga peal konstantne paugutamine, mida saatsid helikopterid, hoomamatu hulk politsei- ja kiirabiautosid ning soomukeid. Kuna olukord maailmas on pigem terav, küsisin igaks juhuks oma sõpradelt pool-naljaga üle, ega ma pole mingist olulisest uudisest ilma jäänud ja äkki on Itaalias alanud kodusõda.

Kusjuures tulevärk ei näinud hetkekski raugevat ja tunnetuslikult toimus minuti jooksul mõne nurga peal vähemalt kolm kõrvulukustavat pauku, mis minu kui õnneks sõjakauge inimese jaoks kujutletavat lahingut meenutas. Rooma põles sõna otseses mõttes vähemalt staadionist ca kilomeetri raadiuses.

Kuna läbi tutvuse õnnestus mul saada eripilet koos söökide-jookidega ning olin kaks tundi välist sõjatandrit kogenud, sisenesin Rooma olümpiastaadionile kohe väravate avanedes ehk kaks ja pool tundi enne avavilet.

Seekord olin mängul esmakordselt üksi ilma pundita, seega võtsin koha sisse ühes suuremas lauas. Väiksemaid lihtsalt polnudki. Mingil hetkel liitus minuga lauas üks Itaalia perekond, kelle seas ka kaks umbes 10-aastast last - poiss ja tüdruk - kes pundist kõige paremini inglise keelt rääkisid ja kes gringo vastu kõige suuremat huvi tundsid.

“Lazio merda?” oli vestluse algus ja mina oma Roma-ultrast venda toetades loomulikult nõustusin. Jutt oli üsna primitiivne ning piirdus lemmikmängijate ja seisu ennustamisega, ent mis mind kõige rohkem selle seltskonna juures paelus, oli see, et nii palju saan ka mina itaalia keelest aru, et see seltskond omavahel muul teemal ei vestelnudki. Ja ehk kõige paremini võtab tõiga, et klubi toetajaks mitte ei saada, vaid sünnitakse, kokku see, et kui enda paremal käel istuvalt poisilt küsisin, kas ta ise ka jalgpalli mängib, ütles, et pole seda kunagi teinud ja käib hoopis padelitrennis! Ometi rääkis ta uskumatult kirglikult ja argumenteeritult, miks keegi on sel hooajal kehva “merda” (Pellegrini), kes on olnud head (Dybala ja Kone) ning tema teadmised lemmikklubi seisust 10-aastasena olid kindlasti tugevamad kui mõne keskmise võõra riigi ajakirjaniku omad.

Et AS Roma on eriline linna salakogukond — neile, kes pole kursis, siis rivaali Lazio nimi tuleb Roma ümber laiuvast maakonnast nagu Tallinnat ümbritseb Harjumaa — seda kinnitas mulle ka minu tuttav, kelle kaudu endale eripileti hankisin. Ta töötas aastaid AS Romas ja polnud varem üldse jalgpallifänn, ent klubi armastab ta siiani ning kinnitas, et organisatsioon koos toetajatega moodustavad suure ökosüsteemi, kus teineteist toetatakse — nii mõnigi uks, näiteks eriarsti või juristi oma, mis tavakodanikule võib kaugeks jääda, avaneb Roma fännile hõlpsamini.

Ütlen ausalt, et 2020. aasta derbit ma liiga hästi ei mäleta. Kõige eredamalt on ehk meeles see, et mingitel segastel asjaoludel sattusime staadionilt lahkuma Lazio pundiga, kus oli selge, et kõik Roma elemendid tuleb ära peita ja siin nalja ei mõisteta. Niigi oli all eelmisest õhtust pärinev intsident Lazio fännidega ühes kohalikus lokaalis, ent need detailid jätan sedapuhku enda teada.

Nüüd, 5. jaanuaril oli mäng täielik pidu otsast lõpuni. Argentina liigamängude staadionitel käinuna mõtlesin, et seda kogemust ei saa miski ületada, aga tänase seisuga tõusis viimane Rooma derbi ilmselt esimeseks. Tõsi, ei Boca Juniorsi La Bomboneral ega River Plate'i Il Monumentalil ei olnud ma 2020. aastal tunnistajaks kõrgliiga absoluutsetele tipplahingutele, ent sellegipoolest olid need mu senise elu klubijalgpalli kõige võimsamad kogemused, millele järgnesid sealse kõrgliiga väiksemate klubide kohtumised. Mainin ära, et jalgpalligurmaani jaoks on Buenos Aires pea ideaalne paik saada täiskogemus, sest olenemata hooajast mängivad suurem osa kõrgliiga klubidest oma kodumängud pealinnas ja nii võib nädala-kahe jooksul näha äärmiselt palju kirglikku fännielu olenemata sellest, et Argentina liigas pole liiga rohkete vägivallaintsidentide tõttu vastasmeeskonna fännid staadionitele lubatud juba enam kui kümme aastat.

Ja ehk see oligi põhjus, miks mõne nädala tagune Roma derbi minu Argentina kogemuse ületas. Ütlen ausalt, kuigi “merda Lazio”, siis linnarivaali klubi toetajad olid matšil tippvormis. Ametlikel andmetel külastas Stadio Olimpicot tol päeval 65 041 pealtvaatajat pluss mina, nende seas umbes viis tuhat Lazio fänni. Kuigi Roma toetajad võtsid massiga oma, oli Lazio toetajate esitus võimas. Minu lounge asus neile ka lähemal, ent olen varemgi “võõrsilfännide” lähedal istunud ja Lazio omat tõusid sel korral kindlasti esimeseks. Ja kuna ma juba seal lähedal olin, ei pääsenud ma kiusatusest minna mängu lõpu eel, mil AS Roma 2:0 juhtis, eksperimendi mõttes Lazio fännide turvaklaasi taha oma 2000/2001 Scudetto võitnud Totti särki ja enda AS Roma särki kandvat talismani demonstreerima, ent üsna lähedale jõudnuna peatas mind ja veel mõningaid roomlasi väga rahulikus toonis turvameeskond, kes andis mõista, et see lihtsalt on väga halb idee.

Mingis mõttes võib öelda, et mu talisman isegi osales turvameestega rüseluses, kuna peatava käe järel tabas turva kogemata Mini-Mõmmikut, kes selle järel tribüüni põrandale kukkus, õnneks kohe minu jalgade ette. Viimased read kõlavad ilmselt hullumeelselt, ent kindlasti mitte nii hullumeelsena kui tundusid ühe Lazio fänni silmad, kes oli eraldusklaasi otsa roninud ja kõiki roomlasi tõenäoliselt kogu roppuste leksikoniga Vana-Rooma aega tagasi saatis. Aga et mul üldse tekkis mingis kummalises transilaadses seisundis soov minna provotseerima, olles ise väga rahumeelne tüüp, näitab minu vaimustust selle derbi osas ja samas teeb samas tänulikuks, et ma Roomas AS Roma ultrate perekonda ei sündinud, mis, kuigi kliima on oluliselt parem, ehk poleks minu tervise seisukohalt parim lahendus.

Vahel on kurb meel, kui võimsad emotsionaalsed kogemused läbi saavad, ent see õhtupoolik Romas oli nii terviklik, et laeng kestab siiani. Ent miks ikkagi oli derbil ja derbil nii suur vahe? Ja ma ei pea silmas oma isiklikku ajaarvamist, sest eelmine külastus toimus peaaegu täpselt viis aastat tagasi. Ja see “peaaegu” siin mängiski suurimat rolli. Nimelt oli praegune derbi erinevalt eelnevast mõlema klubi jaoks uue aasta esimene mäng ning mis oleks aastale magusam start kui võit kõige vihasema vaenlase üle? Kuna kalender oli teada ju varem, mindi uue aasta ilutulestikušopingule sel korral ilmselt kahe käruga, millest ühe sisu paisati taevasse aastavahetusel ja teise oma 5. jaanuaril, mis selle sõjaseisukorra laadse vaibi tekitas.

Igal juhul kõigile jalgpalligurmaanidele range soovitus: kui mõnel aastavahetuse reisil avastate jalgpallikalendrist derbimängu, andke oma parim, et saada sellele mängule pilet. Te ei kahetse. Pool maailma annab endale uusaastalubadusi ning soovib alustada puhtalt lehelt ja kuigi vahel võib jääda teistsugune mulje, siis ka jalgpallifännid on üsna tavalised inimesed. Ja aasta puhtale avalehele maalida esimese reana võit linnarivaali vastu on päris okei pinnas järgmisteks peatükkideks. Usun, et nii mõnegi Lazio toetaja jaoks oli uus aasta p****s juba esimese pühapäeva hilisteks tundideks.

Pärast derbimatši on mõlemad klubid pidanud Serie A-s kaks kohtumist. Lazio tegi esmalt kodus 1:1 viigi Comoga ja alistas siis võõrsil 3:0 Hellas Verona. AS Roma on võõrsil mänginud 2:2 viiki Bolognaga ja võitnud kodus 3:1 Genoad. 21 vooru järel on Lazio 39 punktiga tabelis neljas, AS Roma hoiab 27 silmaga üheksandat kohta. Liider on Napoli 50 punktiga, ent ühe mängu vähem pidanud Milano Inter jääb maha vaid kolme silmaga.